Nagu paljud arvatavasti teavad, on Ameerika Ühendriikide presidendi ametisseseadmisel tava, et ametivannet andes asetab uus president käe Piiblile. Praeguse presidendi puhul oli neid lausa kaks: 1853. aastal välja antud King James Bible, mida tarvitati Abraham Lincolni ametissevannutamisel 1861. aastal, kui ka Donald Trumpi ema poolt talle pühapäevakooli lõpetamisel 1955. aastal kingitud Revised Standard Version.

Enamasti on Piibel ametivande andmise juures suletud, vahel aga ka mitte. Sel puhul on olnud tegemist ametisse vannutatava presidendi enda valitud kirjakohaga, millel ta on vannet andes oma kätt hoidnud.

Näiteks Woodrow Wilsoni puhul oli selleks tema teise ametiaja alguses keset Esimese Maailmasõja koledusi Psalm 46, mis algab sõnadega: «Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav!»

George W. Bushi puhul 2005. aastal prohvet Jesaja raamatu 40. peatükist: «Kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi!» (Js 40:31)

Minu vaieldamatu lemmik Ameerika Ühendriikide presidentide hulgas on Ronald Reagan, ning tema valitud Pühakirjakoht mõlema ametiaja alguseks oli ühesugune ja väga kõnekas, nimelt 2. Ajaraamatu 7. peatükist, kus seisavad Issanda poolt kuningas Saalomonile Jeruusalemma esimese templi pühitsemisel öeldud sõnad: «Kui minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.» (2Aj 7:14)

Nende sõnade ajalooliseks taustaks on Iisraeli riigi kõrghetk: mitte kunagi varem ega hiljem pole Iisrael olnud riigina nii suur, tugev ega rikas kui kuningas Saalomoni ajal aastail 970-931 enne Kristuse sündi.

Me teame, et õige pea järgnes langus: esialgu riigi jagunemine kaheks, põhja- ja lõunakuningriigiks aastal 930. Seejärel esmalt põhjapoolse Iisraeli langemine aastal 720 ning veidi rohkem kui sajand hiljem lõunapoolse Juuda kuningriigi langemine aastal 586 ja seitsekümmend aastat kestnud Paabeli vangipõlv, mille järel riiki õigupoolest enam üles ehitada ei õnnestunudki.

Just nimelt tollele pagendusele mõeldes ütlebki Issand kuningas Saalomonile need sõnad: «Kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.»

Saalomon neid ränki tulevikusündmusi ette ei näinud – Jumal aga küll. Ent Saalomon teadis midagi, mis on veel olulisem kui üksikute sündmuste ette aimamine: ta teadis, et kõik on Jumala käes.

Küllap sedasama teadis ka president Reagan – ja peaksime teadma meiegi: kõik on Jumala käes, ning kui üks rahvas tahab kogeda Jumala õnnistust, siis tuleb käia nende sõnade järgi. Tuleb alandada ennast palves Issanda ette ning otsida Tema palet, pöörduda kõigilt kurjadelt teedelt ja leida andestust oma pattudele.

Ma ei tea, kuidas oli enne Teist Maailmasõda, aga pärast Eesti iseseisvuse taastamist on kolm esimest presidenti pidanud vajalikuks alustada oma ametiaega lisaks vande andmisele Riigikogus palvusega kirikus. Küllap oleme kõik kuulnud, et praegune president otsustas sellest loobuda.

Ju tal olid omad põhjused, mille üle me ei peaks siinkohal pikemalt arutlema. Küll aga võime küsida, millised olid eelmiste presidentide mõtted, kui nad leidsid, et neil on lisaks maisele autoriteedile tarvis ka taevast õnnistust. Ehk leiame vähemalt kaudse vastuse Lennart Meri kõnest, mille ta pidas Eesti vaba rahvakiriku 80. aastapäeval 30. mail 1997.

President Meri ütleb: «Minule on kirik alati olnud niisama vana nagu rahvas. Nagu selle maa keel. Nagu selle maa kultuur. Kirik on läbi sajandite olnud meie ühine katus, meie kindel kants. Meie kodu ka siis, kui meil kodu ei ole olnud. Ja oma halastuses on ta olnud kodu ka neile, kes on ennast pidanud kodutuks. 
     Püha Augustinus … on selgitanud meile, et peame olema kahe jalaga maa peal ja vaimuga taevas. Et Jumalalt saadud tarkus on seadnud meie maiseid samme. Et elame ühiskonnas ja kaasinimese heaks.

Veel enne poliitilisi erakondi seadis Eesti maakirik oma eesmärgiks jumalariigi ja inimeseriigi ühendamise niisugusel viisil, mis tagaks eesti rahvale meie õiguste ja kohustuste tasakaalu, meie enese teostamise. Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast. Läbi okupatsiooniaastate pimeda öö suutis [kirik] ainsa rahvusliku organisatsioonina püsida võõra võimu all. Kiriku kahekõne oma rahvaga, jumalasõna vahendamine kogudustele pidi kurjuseriigi valvsa silma all sageli omandama mõistukõne vormi, kuid ta ei katkenud mitte kunagi.

Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne riigikiriku mõistet. Kuid sootuks väär oleks sellest järeldada, et Eesti Vabariik kirikut ei vaja. Sootuks vastupidi: meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus.»

Nii kõneles president Lennart Meri kakskümmend aastat tagasi. Ma arvan, et temagi mõistis väga hästi seda, mida tähendas president Reaganile tema poolt valitud piiblisalm: kõik on Jumala käes, kelle ette alandudes, kelle palet otsides, kellelt oma pattudele andestust ja kõigest kurjast vabanemiseks jõudu paludes saab rahvas tõeliselt vabaks ja riik päriselt iseseisvaks.

Ma ei usu, et praeguseks on midagi muutunud. Maailm ei ole tänapäeval sugugi kindlam paik kui kolm või kaks tuhat või kakskümmend aastat tagasi, pigem vastupidi. Meie probleemid, needsamad inimkonnaga pattulangusest saadik lahutamatult kaasas käinud probleemid, on ikka samasugused, olgu üksikinimese või tervete rahvaste tasandil. Ja meie ees seisvad ülesanded – eeskätt ülesanne olla alati ja igas olukorras inimene, nii iseendas ja Jumala ees kui oma kaasinimese jaoks – ei ole sugugi veel ammendavalt täidetud.

Mu meelest on Vabariigi Aastapäev sobiv aeg selleks, et taas üle lugeda Jeesuse Mäejutlus (Mt 5-7), eriti selle algus, õndsakskiitmised ning see, kuidas Jeesus manitseb meid olema maa soolaks ja maailma valguseks, et meie õigus oleks midagi enamat kui variseride ja kirjatundjate oma ning et ka meie läbi võiks kogu maailm viimaks ometi muutuda paigaks, kus kõiges antakse au meie Taevasele Isale.

Jeesus ütleb, et õndsad on need, kes on südamelt lihtsad ja puhtad, kaastundlikud, tasased ja alandlikud, halastajad ja rahutegijad, kes taotlevad õigust; õndsad on need, kes pigem kannatavad ülekohut kui teevad seda ise – kõik need on universaalsed õpetussõnad õnnelikuks ja Jumalale meelepäraseks eluks igal pool ja igal ajal, olgu Ameerikas, Eestis või kogu maailmas.

Aga ainult rahvas, kes on valmis tunnistama, et viimselt on kõik Jumala käes, ning käima oma teed ühes Temaga ja Tema Sõnast lähtudes, võib püsima jääda. Palugem ja andkem omalt poolt kõik, mis võimalik, et meie rahvas võiks olla üks taoliste rahvaste hulgast.

Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!

© Meie Kirik