Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! (5Ms 6:6)

Ristilöömisele eelnenud päevadel Jeruusalemmas Jeesusel pidevalt kokkupõrkeid mitmesuguste vastastega – küll olid nendeks preestrid, templisulased ja rahvajuhid, küll variserid, kes läkitasid Jeesuse juurde näiteks ühe seadusetundja kiusuga pärima: «Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?»

See oli konksuga küsimus. Üldise arusaama järgi olid kõik Pühades Kirjades leiduvad seadusesätted ühtviisi jumalikud, seega ei olnud võimalik mõnda neist suuremaks või tähtsamaks, mõnda aga väiksemaks ja vähemtähtsaks pidada, seda enam, et kui ükskõik missugusest Jumala poolt antud käsust kinnipidamine või üleastumine näitab meie suhtumist seaduseandjasse –  Jumalasse –, siis pole vahet, millise seadusega on parajasti tegemist (vrd Jk 2:10-11).

Teistpidi vaadates on muidugi nii, et kõik seadused – isegi Jumala omad – ei saa olla ühevõrra olulised. Just seda näitas oma tegude ja sõnadega tihtipeale ka Jeesus – kõige tüüpilisemana võime tuua Tema suhtumise hingamispäeva pidamisse: Ta oli nõus, et see päev on antud tavapärasest tööst puhkamiseks ning Jumala austamiseks, ent samal ajal näitas Ta väga selgelt, et hingamispäeva pühitsemise käsk ei vabasta inimest kohustusest teha head ja aidata neid, keda vaja, ka hingamispäeval – isegi kui see peaks tähendama väiksemat või suuremat füüsilist pingutust või «tööd».

Seepärast oligi tolle seadusetundja küsimus Jeesusele konksuga: ta teadis, et Jeesus suhtub Seadusesse – inimlikult öeldes – valikuliselt, ning nüüd oli ta enda arvates leidnud hea viisi, kuidas Jeesus proovile panna ja loodetavasti lõksu meelitada.

Tema arutlus võis olla umbes selline: kui Jeesus ütleb, et kogu Seadus on ühtviisi ja võrdselt oluline, siis mõistab Ta sellega iseennast oma senises valikulises seadusekäsitluses süüdi; kui Ta aga tõepoolest toob esile ühe või teise seadusesätte, nimetades seda ülejäänutest olulisemaks, siis saab Teda süüdista enese tõstmises seaduseandjast, s.t Jumalast, kõrgemaks.

Jeesus näeb kiusaja ja tema küsimuse läbi ning annab vastuse, millest ei ole võimalik kinni võtta: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega – see ongi suurim ja esimene käsk.»

Tegemist on tsitaadiga 5. Moosese raamatust, sõnadega, mis kujutavad endast iga juudi hommiku- ja õhtupalve keset. Nii too seadusetundja kui kõik juuresolijad teadsid seda piiblikohta peast, ning mitte üksnes ei teadnud, vaid kordasid vähemalt kaks korda päevas.

See on kuulus «Š’ma Israel», mille 5. Moosese raamatu 6. peatükist pärit osa kõlab eestikeelses tõlkes tervikuna järgmiselt: «Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!»

Variseridel ei õnnestunud Jeesust lõksu meelitada. Vastupidi: Jeesus näitas neile ühelt poolt väga selgelt nende kuritahtlikkust, teisalt aga demonstreeris omaenda heatahtlikkust, oma vastaseid sugugi alandamata, vaid neile võimalust andes tõde mõista ja tunnustada ning oma südame kurjust kahetseda ja sellest pöörduda.

Aga Jeesus ei piirdu ainult sellega, vaid lisab omalt poolt – endiselt heatahtlikult, aga samal ajal ikkagi päris teravalt – kahekordse torke.

Esmalt see, kuidas Ta kohe jätkab: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega – see ongi suurim ja esimene käsk.» – ning seejärel: «Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.»

Teist poolt armastuse topeltkäsust, nagu seda nimetatakse, ei lisanud Jeesus mitte ainult n-ö informatiivsel eesmärgil, vaid ka pedagoogilisel.

Võime püüda kogu situatsiooni kujutleda ja tõlgendada järgmiselt: Jeesus annb mõista, et kahtlemata on võimalik ilma kogu Seaduse väärtust ja terviklikkust kahjustamata tuua esile suurim käsk – selleks on käsk armastada Jumalat kogu oma olemusega. Ja siis Ta justkui vaataks oma vastastele teravalt silma ning lisaks: «Ja muide, ka oma ligimest peab armastama – see on samuti Jumala Seaduses kirjas!» – vihjates sellega oma vastaste armastusetule ja seega Jumala Seaduse vastasele suhtumisele Temasse, kui nad ei tule Tema juurde mitte heatahtlikult, vaid soovi ja püüdega Teda Tema sõnadest lõksu püüda ning viimaks hukata.

Nii ei osutunud Jumala Seadusest üleastujaks mitte Jeesus, vaid need, kes tahtsid selles Teda süüdistada.

Nüüd oleks hea vahemärkusena selgitada, mida tähendab Pühakirja mõistes armastada. Heebrea sõnal ‹ahab› – «armastama» – on kolm põhilist tähendust, mis kõik kokku annavad meile hea pildi, mida selle all silmas peetakse.

Esiteks tähendab see kellegi järele õhkamist, kellegi igatsemist, ennastunustavat ja kõike andvat püüdlemist kellegi poole.

Teiseks tähendab see kellegi kalliks pidamist ja hoidmist – ning samaaegselt ka usaldamist ja tema peale toetumist.

Ning kolmandaks on see kellestki rõõmu tundmine – mitte ainult naudingu mõttes, s.t seda silmas pidades, mida me kelleltki saame, vaid lihtsalt tema peale vaadates ja temast rõõmu tundes, nii sellest, kes ta ise on, kui muidugi ka sellest heast, mis talle osaks saab.

See on armastus Pühakirja mõttes: õhkamine, janunemine, püüdlemine kellegi järele, tema hoidmine ja kalliks pidamine ning temast rõõmu tundmine, ilma mingi isikliku kasu järgi küsimata.

Esimene, kellele me taolist armastust võlgneme, on kahtlemata Jumal, sest Ta on kõige imetlusväärsem, Ta on kõige usaldusväärsem, Ta on kõige parem – Temas on kogu täius ja Ta jagab sellest täiusest ülikülluslikult meilegi.

Mis puutub ligimesearmastust, siis selle puhul on oluline panna tähele kahte tahku, mida kahjuks alati ei märgata. Esiteks ei ütle Vana Testament mitte ainult ligimese, s.t oma rahvuskaaslase, sõbra või sugulase kohta, et teda tuleb armastada nagu iseennast, vaid lisab ka: «Võõras, kes elab teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!»

Ning teiseks: Uus Testament annab Kristuse ennastandva ohvrisurma näol ligimesearmastusele veel ühe möödapääsmatult olulise tahu: tõeline armastus tähendab valmisolekut enese andmiseks oma kaasinimese, oma armastatu heaks kuni lõpuni, kasvõi surmani.

Nii võtabki Jeesus Jumala Seaduse ilusti kokku: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega – see ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.»

Ei teeks meilegi paha, seda nii igal hommikul kui õhtul endale selgelt meelde tuletada.

© Meie Kirik