Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu! (Js 44:22)

Nagu sagedasti, nii tasub ka selle salmi lahtimõtestamisel alustada siin kasutatud sõnade tähenduse uurimisest, kuna need mitte ainult ei tee prohveti suu ja sule läbi edasi antud pilti elavamaks, vaid aitavad meil murda välja teatavate pühakirjateemade ja -mõistete harjumuspärasest enesestmõistetavusest.

Heaks abivahendiks on 1739. aasta piibliväljaanne, milles meie salm on edasi antud nõnda: «Ma kautan so ülleastmissed kui pakso pilwe, ja sinno pattud kui kerge pilwe. Pöra mo pole, sest ma ollen sind lunnastanud.»

Alustame pilvedest. Heebrea keeles kasutatakse siin kahte sõna, mis tähistavad erinevaid pilvi, ning mitte lihtsalt ühelt poolt üht üksikut ja teisalt kogu taevast katvat pilvevaipa, vaid pilt on märksa dünaamilisem.

Esimene pilv – too «paks pilv», nagu 1739. aasta Piiblis – on tõepoolest tume ja paks, aga mitte ainult, vaid tegemist on tormipilvega. Nii selles mõttes, et ta toob tormi endaga kaasa või on selle märgiks, kui ka selles mõttes, et too pilv isegi tormab ähvardava, sünge, musta ja hirmuäratavana üle taeva, mässides kõik pimedusse, painutades puud maadligi ning lennutades mitte ainult lehti ja oksi, vaid kõike, mis tema teele ette jääb.

Sellisele pilvele vastab väga hästi sõna «üleastumine». Kui võib ehk tunduda, et üleastumine on justkui midagi «päris patust» kergemat – või et tegemist on pigem formaalse eksisammuga –, siis tegelikult tähistab vastav heebreakeelne sõna vastuhakku, mässu – just nimelt midagi sellist, mida võime kujutada ennist kirjeldatud tormipilvedena.

Ei, üleastumine ei ole kerge eksitus ega formaalne seaduserikkumine. See ei ole kloostri taga mere ääres vabatmees Siimu poolt õde Ursulale öeldud «See mõni patt!» Tegemist on mässuga Jumala vastu, taolise mässuga, millele Jumal kord varem oli reageerinud vandega: «Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!» (1Ms 6:7)

Jumal lubas siis teha sama asja, mida meie prohvetikuulutuseski: «Ma kaotan…» – «Ma tahan…kaotada…» – ainult Tema tegevuse objektid on erinevad.

Vastav heebreakeelne verb tähendab tegelikult «minema pühkima», ning kui mõtleme sellele, kuidas Jumal täitis tolle Noa aegse lubaduse – suure veeuputusega –, siis näeme, kui jõuline see sõna on. Me oleme viimase kümnekonna aasta jooksul näinud kaadreid sellest, mida on korda saatnud Jaapanit või India ookeani maid tabanud hiidlained. Õigupoolest pole hiidlainet tarviski – alles nädalapäevad tagasi seisin põlvini ulatuvas Vaikse ookeani vees, kui ootamatu laine mu üles tõstis ning üsna valusalt mitme meetri kaugusele liivale heitis (nahal on sellest siiamaani väike mälestus alles).

Suure veeuputusega pühkis Jumal minema need, kes olid Talle vastu hakanud, mitmesugust ränka kurja. Ajalugu tunneb taolisi minemapühkimisi – mitte ainult veega, vaid näiteks sõdade või taudide näol – mitmeid. Nüüd aga kinnitab Jumal prohveti suu läbi, et Ta, jah, pühib minema, aga mitte enam üleastujad, mitte need, kes on Tema vastu mässu tõstnud, vaid nende üleastumised, nagu neid ei oleks olnudki.

See ei muuda üleastumisi, s.t Jumala vastu mässamist, kergeks ega vabandatavaks – vastupidi, pilt mäslevaist tormipilvedest on täiesti omal kohal. Aga mässaku pilved kuipalju jaksavad ja tahavad, Jumal pühib nad minema otsekui hiidlaine viib ära kõik, mis talle tee peale ette on sattunud.

Ent on ka teistsuguseid pilvi. Need võivad olla kergemad või paksemad, vahel pakkuda silmailugi – aga siiski on tegemist pilvedega. Ning kui nad katavad kogu taeva, siis päike ei paista, on hämar ja pikapeale jahedavõitugi.

Niisugused on meie patud. Patt on heebrea keeli «märgist mööda laskmine» või «eesmärgilt kõrvale kaldumine», edasi arendatud tähenduselt kõik see, mis on vastuolus nii meie enda, meie Looja kui ka ülejäänud looduga. Kõike seda on nii palju, kõik see ümbritseb meid ja täidab meie elu niivõrd, et ei saagi ehk olla paremat võrdpilti meie olukorra kirjeldamiseks kui pidev pilvisus, mille vastu me oleme võimetud ning mis meid üha enam ja enam maadligi surub, isegi kui see võis meile alguses koguni köitvana tunduda.

Sellegi pühib Jumal minema. Aga mida see tähendab? Mida tähendab see, et Jumal kaotab ära nii meie üleastumised kui patud?

Ühelt poolt kindlasti andeksandmist ja õigeksmõistmist: «Kõigeväeline, igavene Jumal on Jeesuses Kristuses meie peale halastanud ja annab meile Tema pärast kõik meie patud andeks, annab meile ka armu, et oma elu parandame ja igavese elu pärime,» nagu seisab vanas armukuulutuses.

Siin on tegelikult juba ära toodud ka teine pool: «…annab meile armu, et oma elu parandame» –Jumal valab meisse oma eluandva ja pühitseva armu, mille väes saame kasvada vagaduses ja jumalakartuses ning mitte ainult teada, et oleme koos Kristusega surnud, vaid ka elada ühes Temaga (vrd Rm 6).

Jumal kutsub oma rahvast pöörduma – tagasi Tema juurde. Meie viimaste piiblitõlgete järgi võib jääda mulje, nagu oleks Jumala poole pöördumine vähemalt teataval määral lunastuse eeltingimuseks: «Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu.» 1739. aasta Piibel näib olevat originaalile lähemal: «Pöra mo pole, sest ma ollen sind lunnastanud.»

Jumal on Kristuses juba kõik teinud – ning lunastus ei tähenda mitte üksnes seda, et meie mäss Jumala vastu on meile andeks antud, vaid ka seda, et meid on päästetud patu meelevallast ning meil on võimalik taas elada oma tõelise eesmärgi vääriliselt.

Mis on meie eesmärk? – Õppida tundma ja austama Jumalat, oma Loojat ja Lunastajat, ning pärida seeläbi tõeline, Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimese vääriline elu nüüd ja igavesti.

© Meie Kirik