Aga just siis, kui Ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja kui Issand nägi ema, hakkas Tal temast hale ja Ta ütles: «Ära nuta enam!» (Lk 7:12-13)

Ma ei tea, kui palju inimesi ma olen matnud. Esimestel aastatel – ma polnud siis veel õpetajakski ordineeritud, vaid teenisin Tartu Pauluse koguduse õpetaja abilisena – pidasin usinalt arvet ja sain aastas kokku tunduvalt üle saja matuse.

Ka siis, kui asusin tööle iseseisva vaimulikuna Jõelähtmel, aidates samal ajal jõudu mööda kaasa Tallinna Kaarli koguduses, panin esialgu kõik matusetalitused kirja ning nende arv oli veelgi suurem kui Tartus.

Küllap ma seetõttu loobusingi – mitte matustest, mis kuuluvad vaimuliku olulisemate töökohustuste hulka, vaid lisaks kirikukirjadele nende üle ka isiklikust arvepidamisest.

Enamust matustest ma ilmselgelt enam ei mäleta, aga mõned on meeles, nii päris algusest kui kõigist järgnevatest aastatest. Nende hulgas on väga traagilisi lugusid, on aga ka selliseid, millest on jäänud pigem helge mälestus. Ja nii kummaline kui see ka pole – on isegi naljakaid või vähemalt tragikoomilisi.

Viimastest aastatest on mul üks eriti selgelt silme ees. See oli umbes viiekümne viie aastane mees, elukutseline autojuht. Ta oli koduteel, sõita oli veel umbes kümme minutit, kui ta nägi üht kraavi sõitnud autot. Muidugi pidas ta kinni, et appi minna.  Paraku oli tee täiesti jääs, nii et kui ta autost välja astus, siis ta libises ja kukkus – ning jäi parajasti selsamal silmapilgul mööda sõitnud auto alla ja hukkus kohapeal.

Ta oli oma ema ainus poeg. Ema oli ligi üheksakümmend aastat vana. Ta oli väga vapper, nii siis, kui temaga enne matust kõnelesin, kui ka matusel. Ta jutustas mulle pikalt ja helgelt oma pojast, eriti tema lapsepõlvest: sellest, kuidas ta oli leseks jäänud ja üksinda oma last kasvatas, kuidas poeg teda väga hoidis ja armastas, kuidas tal oli kombeks igal õhtul enne magamaminekut poja voodi juurest läbi astuda, et talle tekk ilusasti peale kohendada…

Ja nüüd seisis ta kirikus oma poja puusärgi kõrval. Nagu öeldud, oli ta väga vapper. Matusetalitus jõudis lõpule, saabus aeg kõigepealt lahkunu linaga kinni katta, et seejärel puusärgile kaas peale panna ja surnuaia poole teele asuda.

Vaatasin seda ema, kuidas ta seal seisis ja oma pojale surilina peale sättis. See ei olnud sugugi nagu surilina sättimine – see oli täpselt nii, nagu ema oma lapse voodi kõrval seistes või selle serval istudes tema tekki kohendab ja selle talle ilusasti ümber vajutab, et tal külm ei hakkaks ning et ta ennast turvaliselt ja hoituna tunneks…

Mul on see vaatepilt siiamaani silme ees, ja ma olen õige mitu korda endamisi ära arvata püüdnud, mida see ema seal tunda ja mõtelda võis. Millised olid need pildid, mis sel hetkel tema silme ette kerkisid. Võib-olla hetk, mil ta oma lapse üleüldse esimest korda oma rinnale tõstis? Või kui väikemees oli kas kätkis või võrevoodis ja ta tema tekki sättis. Või kui ta oli juba suurem – võib-olla päris suur –, aga samal ajal ikka oma ema väike poiss…

Need on hetked, need on mälestused, mis ühelt poolt teevad mulle valu – teisalt aga näitavad inimelu, iga inimelu tõelist väärtust ja seda, kuidas me peame üksteist hoidma. Ning kui suured on need inimesed, kes seda tõepoolest teevad – ja hingesuuruse poolest esikohal seisavad meie maailmas ilma ühegi kahtluse ja konkurentsita kindlasti emad.

Kõigi nende n-ö võõraste lugude kõrval on mul alati meeles ka minu enda pere, täpsemalt minu emapoolse vanaema oma.

Ta oli oma ema ainus laps – tema ema suri, kui mu vanaema oli 2-aastane, nii et ta ei mäletanud oma emast mitte midagi. Teda kasvatasid isa ja vanaema – ning tädid ja onud. Teda hoiti ja armastati, aga tal ei olnud oma ema…

Seepärast oli tema elus alati kõige esimesel kohal olla ema oma lastele – ja hiljem vanaema oma lastelastele. Tema jaoks ei olnud midagi, mis oleks olnud tähtsam, ja mitte kellelgi ei tekkinud selles ka iialgi ühtki kahtlust.

Ta tõi ilmale kolm poega ja ühe tütre. Tütar on minu ema ning nemad koos keskmise vennaga olid neljast lapsest ainsad, kes pidid matma oma ema, mitte vastupidi.

Kõige vanem poeg suri juba 11-aastasena raske haiguse tõttu, mida ei olnud võimalik ravida. Mu vanaema rääkis mulle hiljem, kui palju ta palvetas, kuidas ta anus Jumalat, et poeg võiks elama jääda – ja kui seda ei sündinud, siis tõrjus ta Jumala endast eemale. Ta küll ei kaotanud usku Jumala olemasolusse – nii ta mulle enne surma kinnitas –, aga ta ei tahtnud Temaga midagi tegemist teha.

Mu vanaema oli sellest hoolimata väga tubli naine ning väga pühendunud ema ja vanaema. Kuni ta 88 aasta vanusena pidi matma oma noorema poja, kes polnud veel viiskümmendki…

Kummalisel kombel ei murdnud see mu vanaema. Vastupidi, kuigi tema valu ja lein olid kisendamiseni suured, toimus temas justkui mingi rahunemine ja algusesse tagasi pöördumine. Ta leidis taas usu Jumalasse – mitte lihtsalt sellesse, et Jumal on olemas, vaid et kõik on Tema käes, ja mis peaasi: Teda võib usaldada.

Ta ei kartnud enam surma, vaid isegi ootas seda – ootas, et saada loodetavasti taas oma poiste juurde. Ta oli kogu elu olnud väga tugev naine, aga nii tugevana, nagu ta oli siis, kui teda füüsiliselt enam peaaegu polnudki, ei olnud ma teda kunagi varem näinud.

Temaga oli sündinud midagi samalaadset nagu see, millest räägib Evangeelium. Ta ei olnud küll oma poegi siin, selles elus, tagasi saanud – ja siiski oli Jumal need talle tagasi andnud, sest ta teadis nüüd, et nii üürikene ja habras, kui meie praegune elu ka on, just seda kindlam ja imelisem on see elu, mille Jumal on meile oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses tõotanud ja kinkinud.

Meie elu on Jumala käes. Me oleme tõesti Tema käes, Tema käte peal, ja nii ei ole meie jaoks lootusetuid olukordi, ei nüüd ega igavesti. Meil ei ole vaja karta ega meelt heita, me võime teada, et Jumal annab Kristuses elu neile, kes Temasse usuvad, ja kingib meile tagasi need, kes on nii elus kui surmas Tema armu hoolde usaldatud.

© Meie Kirik