Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Sest igaühel on kanda oma koorem. (Gl 6:2.5)

Näib, nagu oleks püha Paulus siin iseendaga vastuolus – esmalt käsib ta meil kanda üksteise koormaid, paar salmi hiljem aga kinnitab, et igaüks peab ise oma koormat kandma.

Tegelikult siin mingit vastuolu ei ole. On hoopis vägagi kõnekas mõttearendus, mille teisejärguliste vooruste hulka kuulub, et see aitab meil – hea tahte korral muidugi – mõista, et Piibel ei ole mitte ühes tükis taevast alla antud, vaid elava Jumala elav kiri ka selle poolest, et ta on kirja pandud elavate inimeste poolt, kelle mõtlemist Jumal on küll oma Püha Vaimu läbi valgustanud, aga kindlasti mitte orjastanud.

Ning veel üks, mitte esmajärgulise tähtsusega, aga siiski oluline õpetus, mille need salmid ja see näiline vastuolu meile annavad: hea on osata lugeda Pühakirja algkeeles.

Alustagem sellest, et neil kahel teineteisega vastanduval salmil on originaalis kaks olulist erinevust. Kõigepealt: esimene «kandke» on oleviku imperatiiv, mis väljendab käsku millekski, mis peab sündima just nüüd – ja igal ajal, mille kohta kehtib määratlus «nüüd». Teine «on kanda», nagu seisab meie eestikeelses Piiblis, on kreeka keeles tuleviku indikatiiv, tähistades mitte niivõrd seda, mis toimub praegu, vaid midagi mis millalgi igal juhul sünnib. Sellisena on nende püha Pauluse sõnade heaks paralleeliks Jeesuse kinnitus Mäejutluses: «Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.» (Mt 6:34 – tõsi, väikse vahemärkusena: tõlgiksin viimase lause hea meelega hoopis nii: «Iga päev on piisavalt kuri niigi.»)

Edasi: käskides kanda üksteise koormaid, kasutab püha Paulus sõna ‹baros›, mis tähendab rõhuvat raskust (siit ka õhurõhu mõõtmiseks tarvitatava riistapuu nimetus «baromeeter»), hiljem aga, seal, kus ta räägib sellest, et igaüks peab kandma oma koormat, seisab kreeka keeles hoopis sõna ‹fortion›, mis on deminutiiv sõnast ‹fortos› – koorem või laadung, s.t miski, millel ei ole samasugust negatiivset varjundit nagu eelmisel sõnal. See on, muide, sama sõna, mida evangelist Matteus kasutab kohas, kus Jeesus ütleb: «Minu ike on hea ja minu koorem on kerge!» (Mt 11:30)

Püha Pauluse mõttekäik lähtub sellest, mis ta ütleb eelnevates salmides. Ta kõneleb seal, mida tähendab vabadus, mille Jumal on meile Kristuses kinkinud: see tähendab pääsemist hukkamõistmisest, mille osaliseks oleme saanud seetõttu, et me pole suutnud täita Jumala Seadust. See tähendab vabadust patust ja kurjast. Vabadust liha orjusest, mille «teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane» (Gl 5:19-21).

Vabadus Kristuses on vabadus eluks Kristuses, eluks armastuses, eluks Jumala Vaimus: «Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.» (Gl 5:22-23) See tähendab käia «Vaimu jälgedes», nagu on väga õigesti tõlgitud meie 1989. aasta Uue Testamendi väljaandes.

Ometi ei ole see niisama lihtne. Me eksime tihti, ja veelgi sagedamini kipume nägema teisi eksimas. Ning üks väga suur kuri, mis võib meiega sündida, seisneb selles, et teiste eksimuste nägemine – räägime praegu tõelistest eksimustest – võib peale kõige muu tuua reaktsioonina kaasa selle, et meie suhtumine neisse muutub ebakristlikuks.

Just seda peab apostel Paulus silmas, kui ta ütleb, et meil tuleb kanda üksteise koormaid. Loeme salmikese eestpoolt: «Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse.» (Gl 6:1)

Nagu öeldud, on siin «koorma» all mõeldud midagi rõhuvalt rasket, midagi, mis surub inimest maadligi (või paiskab koguni täielikult põrmu). Kanda üksteise koormaid tähendab sellisel puhul mitte lihtsalt väikest omavahelist raskuste jagamist, vaid õigupoolest seda, et oleme valmis vajalikul hetkel kummarduma oma maaslamava kaaslase poole, et aidata tal tõusta, et õigupoolest mitte ainult tema koormat, vaid teda ennast kanda. Siinkohal võime väikse sõnademänguna (ning viitena tänapäeval vägagi populaarsele ladina verbile «tolerare», kuigi seda ei kasutata meie kirjakoha ladinakeelses tõlkes) öelda, et me ei pea oma eksinud ligimest mitte ainult taluma, vaid ka talutama. Mitte ainult kannatama, vaid teda tõepoolest ka kandma – «jälgides ennast, et me ise ei satuks kiusatusse», ei seeläbi, et saame eksinu pattude osaliseks, ega ka seeläbi, et suhtume temasse vaenulikult või üleolevalt, «sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast» (Kl 6:3).

Ega see niisama lihtne olegi! Jah, teise talumine veel, aga talutamine ja kandmine – meil on omalgi muresid küllalt, kas pole?

«Igaühel on kanda oma koorem,» kinnitab püha Paulus. Või õigemini: «koormake», sest nagu öeldud, kasutab apostel deminutiivi sõnast «koorem».

Kindlasti ei ole siin tegemist üleoleva osatamisega, pigem osutamisega sellele, et esiteks peaks igaühel olema piisavalt tegemist omaenda vigade ja puudustega, selle asemel, et teiste omi esile tuua, samal ajal oma tublidusest kiideldes – «igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele» (Gl 6:4).

Ning teiseks: «Oleks mul sinu probleemid!» Jah, me kipume sageli teiste muresid ala- ja enda omi ülehindama. See ei tähenda, et poleks olukordi, kus meie probleemid ongi suuremad teiste omadest. Apostli mõte on selles, et me peame oma elu elama parimal viisil, Jumala Vaimu järgides ka siis, kui see tähendab mitmesuguste koormate kandmist – ja elu siin maailmas tähendab kindlasti mitmesuguste koormate kandmist! –, laskmata end eksitada, olgu eneseuhkusesse või halvakspanusse oma ligimeste suhtes.

Väga lühidalt öeldes: meie kristlaseks olemise juurde kuulub möödapääsmatuna mitte ainult oma ligimese kannatamine, vaid kandmine, mitte üksnes talumine, vaid ka talutamine isegi kogu tema «ebakristlikkuses» (mis, tuleb kindlasti lisada, kahtlemata ei tähenda kõige tingimusetut heakskiitmist).

© Meie Kirik