Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet… (Lk 8:5)

Püha Johannes Kuldsuu küsib ühes oma jutluses: «Kuidas saab olla mõistlik külvata ohakate sekka, kaljule, teeäärsele?», ning vastab: «Kui see puudutab seemet ja mulda, siis see ei saagi olla mõistlik; kuid inimhingede ja nende õpetamise puhul on see kiiduväärne, ja seda ülimalt. Sest põllumeest oleks mõistlik millegi sellise tegemise eest laita: ei ole võimalik, et kalju saaks mullaks või et teeäärne ei oleks enam teeäärne või ohakad ohakad. Kuid mõistuslike asjade puhul ei ole see nii. Nende puhul on olemas selline asi nagu kalju muutumine ja saamine rikkalikuks mullaks; ning see, et teeäärne ei ole enam kõikide trampida ega mööda käia, vaid sellest saab viljakas muld; ja et ohakad võivad saada hävitatud ning seeme julgesti kasvada. Sest kui see oleks olnud võimatu, siis ei oleks Külvaja külvanud. Ja kui muutust ei toimunud kõigis, siis ei ole see mitte Külvaja, vaid nende süü, kes ei taha muutuda. Tema on oma osa teinud.»

Jeesuse poolt toodud näiteid pinnasest, mis ei võta seemet vastu või milles seeme ei juurdu ega kanna vilja, mõistab püha Johannes Kuldsuu kui erinevaid teid hukatusse. Ning need hukatuse teed – ja ehk veel mõned – võivad sageli olla olemas ühes ja samas isikus. See tähendab igaühe jaoks konkreetselt: minus.

«Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära.» (Lk 8:12-13)

Esimesel pilgul on nad väga sarnased – need teeäärsed ja kaljupealsed. Aga neil on põhimõtteline erinevus: kalju on selline, nagu ta on, n-ö loomu poolest, teeäärsed on aga inimeste poolt kõvaks tallatud.

Meie loomus on küll Jumala poolt loodud heana, kuid see on patust rikutud. Kaljut ei ole mõtet süüdistada selles, et ta on kõva – vastupidi, see kuulub olulisel viisil tema olemuse juurde. Aga inimene – inimloomus, tema hing, tema süda, tema olemus –, ei tohi olla kaljuna kõva.

Võib-olla sobiks siia ka teistsugune võrdpilt: «Nagu hane selga vesi.»  Jah, me kuuleme Jumala Sõna, me tunneme Tema käske, olgu Vanast Testamendist Moosese kivilaudadelt või Uuest Testamendist Jeesuse piigiga avatud südamest, kust voolav veri «kõneleb paremini Aabeli verest» (Hb 12:24) ning hüüab lakkamatult: «Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.» (Jh 13:34-35)

Me kuuleme seda, mitte ainult kõrvadega, vaid tihti tõepoolest südamega – aga meie langenud, patune, kõvaks muutunud loomus ei lase kuuldud ja isegi omaks võetud heal juurduda ega vilja kanda. Tulevad kiusatused, ja mis oleks suurem kiusatus kui seesama mao poolt esimeste inimeste kõrvu sosistatud teie ise – «te saate Jumala sarnaseks» (1Ms 3:5) …

Jumal tõotab selle kalju pehmeks teha: «Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.» (Hs 36:26) Ta ütleb ka, kuidas Ta seda teeb: «Ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid.» (Hs 36:25)

Patu haavad jäävad meisse siiski edasi ka pärast ristimist – ja koos nendega oht, et muldsest pinnast saab jälle kalju, kui selle eest hoolt ei kanta. – «Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!» (Lk 8:8)

Teeäärsed on inimeste poolt kõvaks tallatud. Nii teiste inimeste kui meie enda poolt. Seda ei saa enam Aadama ja Eeva kaela ajada. Või sünnihoroskoobi – ega vähemalt täielikult isegi mitte sotsiaalsete olude kaela, millesse oleme sündinud … «Ise tegi! Ise tegi!» kisendab kogu meie elu ja eluviis.

Jeesus ei parasta, Ta lihtsalt kõneleb asjust nii, nagu need on. Ja minu ülesanne on enda käest küsida, mis on minu elus – nii üldiselt kui just praegu – see «ise tegi», mis ehk lubab mul küll Jumala Sõna ja tahet kuulda ning võib-olla isegi tänumeeles ja rõõmuga vastu võtta, ent mis teeb võimatuks, et sellest võiks mu elus midagi head võrsuda. Mis on see, millega ma oma südant järjeks kõvemaks tallan? Või veelgi hullem – mille läbi ma tallan põrmu Jumala külvatud hea ja hindamatu seemne, milleks on viimselt Kristus ise (Jh 12:25; vrd ka Hb 10:29).

Ning muidugi need linnud: «Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle.» (Lk 8:5) Vaevalt, et Alfred Hitchcock üht oma kuulsaimat filmi tehes sellele pühakirjasalmile mõtles, aga tolles filmis kujutatud õudsed ja hirmsate tagajärgedega linnurünnakud võiksid olla tabavaks illustratsiooniks sellele, milline võitlus toimub vaimumaailmas meie ümber ja meie sees.

Enamasti ei pea vanakuri küll sugugi oma kõige kangemaid jõude välja panema, sest: «Mis ohakate sekka kukkus, on need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks.» (Lk 8:14)

Jah, enamasti aitab millestki vägagi banaalsest ja igapäevasest, et meid eluteelt hukatuse teele eksitada. Aga kahtlemata on Jumalal ravim sellekski puhuks – nagu ka teeäärsete jaoks.

See ravim on Tema arm. Ning just siin kehtivad Issanda sõnad: «Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat.» (Lk 8:18)

Esmalt kõneleb Jeesus siin oma Sõna kuulmisest. Taas tuleb meile appi püha Johannes Kuldsuu, kes selgitab neid sõnu näitega õpetajast ja õpilastest: innukas ja hoolas õpilane teab juba niikuinii rohkem kui teine, kes on hooletu ega taha õppida; aga ka õpetaja annab omalt poolt uusi teadmisi esimesele märksa parema meelega ja rohkemal määral kui teisele.

Ent kõige olulisem on meeles pidada, et seesama kehtib ka Jumala armu puhul. «Meie kõik oleme võtnud Tema täiusest, ja armu armu peale.» ütleb püha evangelist Johannes (Jh 1:16). Justnimelt «armu armu peale» – sest Jumala armus elamine teeb meid vastuvõtlikuks üha uutele armuandidele, mille viljaks on nii lihane süda kalju asemel, vastupanuvõime kiusatustele ja kiusajatele kui ka see tõeline vili, mida Issand meilt sajakordselt ootab: elu Jumala armastuses nüüd ja igavesti.

© Meie Kirik