«Ta tuli Liivimaale lihtsalt Kristuse pärast ja ainult jutlustama.»

Nii kirjutab Läti Henrik püha Meinhardi, Liivimaa apostli ja esimese piiskopi kohta, kelle mälestuspäeva tähistatakse 14. augustil, tema tõenäolisel surmapäeval.

Püha Meinhardi elust on teada väga vähe. Meil ei ole andmeid tema sünnikoha ega -aja kohta, küll aga nimetab Läti Henrik oma kroonikas, et ta oli juba enne Liivimaale saabumist «austatud halli peaga mees». Seepärast arvatakse, et ta võis toona (1170. aastate lõpul) olla umbes viiekümne aastane, niisiis sündinud millalgi aastail 1130-1140. Mõned ajaloolased on täpsemad, paigutades püha Meinhardi sünniaasta ajavahemikku 1134-1136.

Meinhard oli Segebergi augustiinlaste kloostri regulaarkanoonik ehk koorihärra, s.t preester, kes elas küll ordureegli järgi, aga ei olnud pühitsetud mungaks.

Segeberg – algse nimega Siegesburg – oli rajatud aastal 1134 tollal veel misjonipreestri, hilisema Oldenburgi piiskopi püha Vicelinuse soovitusel, kes laskis ehitada ka kiriku ja asutada kloostri, mille ülesandeks pidi saama evangeeliumi kuulutamine ümbruskonnas elavatele seni veel ristiusustamata rahvahõimudele. Püha Vicelinus suri aastal 1154, nii et on võimalik, et püha Meinhard oli temaga nooruspäevil kokku puutunud.

Samasse ajalooperioodi kuuluv Lübecki taasrajamine esimese saksa sadamalinnana Läänemere ääres oli arvatavasti määrava tähtsusega püha Meinhardi hilisema elukäigu kujunemisel ja tõelise kutsumuse leidmisel. Nimelt läkitati ta esmalt Lübecki kaupmeeste kaplaniks ning just koos nendega, s.t alguses ehk üldsegi ilma mingite edasiste misjonimõteteta, sattus ta Läänemerele ja viimaks Liivimaa rannale: «Ta tuli kaupmeeste seltsiga Liivimaale lihtsalt Kristuse pärast ja ainult jutlustama.»

Millal püha Meinhard esimest korda Väina jõe suudmes maabus, selle üle kipuvad ajaloolased vaidlema. Küllap see oli millalgi 1180. aastate alguses. Meinhardi esimeseks mureks oli kohalike inimestega tutvumine, nende keelte ja kommete tundmaõppimine. Ta asutas end elama Ükskülla, paludes Polotski vürstilt, kelle alla need alad toona kuulusid, luba liivlastele evangeeliumi kuulutamiseks. See luba talle ka anti, väidetavalt nõustus sellega ka Polotski piiskop.

1186. aastal pühitses Bremeni peapiiskop Hartwig II Meinhardi Liivimaa esimeseks piiskopiks Bremeni peapiiskopkonna alluvuses. Paavst Clemens III kinnitas Meinhardi piiskopiameti kaks aastat hiljem.

Aastail 1186-1188 laskis Meinhard rajada Ükskülla esimese kiriku, algselt tõenäoliselt puidust, hiljem kividest. Kirik oli pühendatud Neitsi Maarjale ning selle ehitasid Ojamaalt pärit meistrid. Oletatakse, et tegemist oli esimese kivihoonega Baltimaades.

Tundub, et püha Meinhardi misjonitöö kandis head vilja, kuigi kroonik märgib vaheldumisi nii kohalike rahvaste siirust ristimise vastuvõtmisel kui ka silmakirjalikkust oma lubadustest kinnipidamisel. Kord, kui püha Meinhard oli leedulaste röövretke ajal koos kohalike inimestega metsas varju otsimas, lubas ta neile, et kui nad, Läti Henriku sõnul, «otsustavad end Jumala lasteks pidada ja seda olla», s.t end ristida lasevad, siis rajatakse nende kaitseks kivist linnused. Liivlased võtsid Meinhardi ettepaneku vastu ja nad ristiti – ning misjonäri eestvedamisel rajati kaks linnust, üks Ükskülla, teine Salaspilsi.

Nagu iga piiskopi, nii oli ka püha Meinhardi jaoks möödapääsmatult oluline preestrite leidmine. Meinhard tegeles sellega väga aktiivselt, otsides kandidaate nii kohalike hulgast kui mujalt maadest. Muuhulgas on teada kellegi nooruki vabaks ostmise lugu, kes seejärel Segebergi kloostris preestriametiks ette valmistati.

Lisaks pühale Meinhardile elas Üksküla linnuses tema kutsel teisigi Segebergist päris püha Augustinuse regulaarkanoonikuid, samuti teistesse ordudesse kuuluvaid misjonäre ja preestreid. Muidugi tõi see kõik endaga kaasa palju tööd, lisaks kindlasti ka rohkesti probleeme ja mitmesuguseid küsimusi. Arvatavasti kurtis Meinhard oma muresid otse paavstile, kuna paavst Clemens III käsitleb neist mõningaid talle 1190. aastal saadetud kirjas. Näiteks annab ta Meinhardile ja tema kaaslastele loa misjonireisidel viibides tarvitada neile paganate poolt valmistatud toitu, mis ei pruukinud olla alati kooskõlas mitmesuguste kirikuseadustes sätestatud normidega. Tegemist oli väidetavalt pretsedendiga, mis leidis tee ka üldistesse kirikuseadustesse.

Samuti kinnitas paavst piiskop Meinhardi õigust otsida, kutsuda ja läkitada erinevatesse ordudesse kuuluvaid preestreid evangeeliumi kuulutama, ning paar aastat hiljem andis paavst Coelestinus III talle ka loa seada ametisse jutlustajaid ja võtta vastu misjonipreestreid isegi juhul, kui nende eelmised piiskopid oleksid selle vastu.

Oma kirjades andsid paavstid püha Meinhardi misjonitööle väga kõrge hinnangu ning julgustasid seda igati jätkama, kuna sellest sõltub paljude lunastust ootavate hingede pääste.

Üha laienev misjonitegevus tekitas kahtlemata ka tugevat vastuseisu, nii et püha Meinhard kaalus koguni Liivimaalt lahkumist ning Ojamaale ümber asumist. Teda ärgitati sellest mõttest loobuma kartuses, et ta võib teekonnal üle mere hukkuda.

Viimastel eluaastatel sai Meinhard oma tööd jätkata suhtelises rahus, kuni ta aastal 1196, tõenäoliselt 14. augustil, suri. Kroonik Henrik ütleb selle kohta järgmist: «Vahepeal jääb piiskop, hardalt meelespeetav Meynard pärast paljusid vaevu ja valusid voodisse maha, ja nähes, et ta sureb, kutsub kokku kõik Liivmaa ja Toreida vanemad ja küsib, kas nad tahavad pärast tema surma jääda edaspidi ilma piiskopita. Nemad aga kinnitavad üheskoos, et nad tahavad pigem piiskopist ja isast rõõmu tunda. Ja vähe aja pärast lõpetas piiskop oma viimse päeva.»

Püha Meinhard maeti Üksküla kirikusse, tema säilmed viidi 1226. aastal üle Riia toomkirikusse. Paavst Johannes Paulus II kuulutas piiskop Meinhardi, Liivimaa apostli, 8. septembril 1993. aastal pühakuks.

Liivimaa ja Eesti ristiusustamise lugu on meie jaoks kahtlemata vastuoluline. Me võime olla rõõmsad selle üle, et siia jõudsid kristlikud misjonärid, teisalt aga ei saa me kuidagi leppida võõraste vallutajate tegevusega. Seda kõnekamad, just keset kõiki vastuolusid, õpetuse ja manitsusena meile kõigile, on krooniku poolt püha Meinhardi kohta kirja pandud sõnad: «Ta tuli lihtsalt Kristuse pärast ja ainult jutlustama.»

© Meie Kirik