«Tõesti, ma ütlen teile, mõned siin seisjatest näevad Inimese Poega tulevat oma kuninglikkuses veel enne, kui nad surma maitsevad!» (Mt 16:28)

Jeesus täitis selle tõotuse, kui Ta võttis kolm oma jüngitest, läks koos nendega üles mäele ning lasi neil näha oma kuninglikku kirkust, s.t oma tõelist jumalinimlikku olemust.

Eesti keeles me ütleme selle sündmuse kohta, et Jeesus muudeti oma jüngrite ees, kreeka keeles aga kasutatakse siinkohal verbi, mis on meile tuntud ka ühe eesti keeleski tarvitusel oleva võõrsõna kaudu. Selleks verbiks on metamorfoo.

Sellest tuleneval võõrsõnal «metamorfoos» on tegelikult õige mitu tähendust: see võib tähistada putuka vastse arenemist täisealiseks – nagu näiteks liblikatel –, see võib tähistada ka taimede muundumist pikaajalise arengu vältel, aga ka näiteks teatavat variatsioonilist muusikateost.

Ükski nimetatud tähendustest ei sobitu muidugi, sellega, mida näeme Jeesuse muutmise puhul. See ei olnud ei lühi- ega pikaajaline areng, ning kahtlemata ei olnud tegemist ka ainult teatavate väliste variatsioonidega, vaid jüngrite silme ees toimus midagi hoopis märkimisväärsemat ja märgilisemat.

Kristuse olemus – võime öelda ka: Tema saladus – seisneb selles, et Ta on ühtaegu Jumal ja inimene. See on Kiriku õpetuse keskpunkt: me usume Jumalasse, kes on saanud inimeseks. Jumal armastab meid, ning armastus tähendab tahet ja valmisolekut jagada kõike, iseendani välja. Ainus võimalus jagada inimestega kõike täielikult, ka iseennast, on olla ise inimene.

Ta on seda teinud juba aegade algusest peale: siis, kui Ta kõik lõi ning kõigele, ka meile, inimestele, oma elavast hingeõhust eluhinguse sisse puhus. Temast, Temas ja Temasse oleme kõik, kinnitab Pühakiri.

Aga me teame sedagi, et algusest peale ei ole inimene osanud seda hinnata. Nii on paljude teistegi heade asjadega, ka meie igapäevaelus – eks ole sagedasti nõnda, et kõige vähem osatakse hinnata seda, mis on käes, ja neid, kes on kõige lähemal?

Selleski on, muide, peidus kübeke jumalikkust – või õigemini: ka meie sagedase hoolimatuse ja tänamatuse kaudu kingib Jumal meile võimaluse saada Tema sarnaseks. Tõsi, mitte tänamatuse ja hoolimatuse poolest, vaid selle poolest, et meil on võimalik õppida tegema head ilma selle eest tasu ja kiitust ootamata. Ning viimselt: isegi ennast lõpuni andes, isegi nagu Kristus kannatades ning patuste ja tänamatute eest surres.

Jah, see kõik kuulub Jumala olemuse juurde: see kirjeldamatu delikaatsus ja ülevoolav headus, millega Ta laseb paista oma päikest ja sadada vihma nii õigete kui ülekohtuste peale.

Aga kuigi valmisolek teha head ilma tänu ja tasu ootamata kuulub jumalikkuse juurde ning peaks kuuluma ka tõelise inimlikkuse juurde, on inimeseks olemiseks möödapääsmatult vajalik ka oskus ja valmisolek olla tänulik ning tähelepanelik kõige selle hea suhtes, mis meile osaks saab, olgu inimeste või Jumala poolt. Lühidalt öeldes: me ei saa olla tõelised inimesed, kui me ei ole valmis tegema head isegi siis, kui meile vastatakse selle eest tänamatuse ja hoolimatusega. Aga me ei saa olla tõelised inimesed ka siis, kui me ise ei oska olla tänulikud ega hoolivad.

See on üks põhjus, miks Jumal sai inimeseks: et me võiksime Teda inimeses Jeesuses Kristuses kohates ja tundma õppides õppida tundma nii Tema jumalikkust kui ka seda, mis on tõeline inimlikkus.

Kui Jeesus oli oma jüngritega mäel ja Ta nende nähes muudeti, siis tähendab see, et Ta lasi neil mingil õigupoolest kirjeldamatul kujul kogeda seda, kes Ta tõeliselt on: et Ta on inimeseks saanud Jumal.

Aga see sündmus näitab meile veel midagi. Jüngrid nägid koos muudetud Jeesusega kahte meest: Moosest ja Eelijat. Mooses ja Eelija kehastavad Vana Testamenti, s.t kogu Jumala lugu koos oma rahvaga. Moosese kaudu kõneleb Jumala Seadus, Eelija näol Tema prohvetite hääl – ning need mõlemad väljendavad Jumala head ja armulist tahet meie kõikide suhtes.

Nüüd ennast koos Jeesusega näidates kinnitavad need kaks suurt tunnistajat: «Jah, siin on seesama Jumal, kes on meid loonud ja kutsunud, kes on valinud endale püha rahva ning kes tahab, et kõik inimesed võiksid pöörduda tagasi algse, praeguseks paraku kaotatud, jumalanägemise ja jumalanäolisuse juurde.»

See on Tema, Tema üksi – ja Ta teeb seda, andes ennast kuni lõpuni meie, inimeste eest. Saades meiega kõiges üheks kuni kannatuste ja surmani – sest needki kuuluvad meie ellu sellest peale, mil inimene kaotas vahetu jumalanägemise ning selle märkamise, mida kõike Jumal on algusest peale meie, oma laste heaks teinud.

Jeesus keelas oma jüngritel nähtust rääkimise seni, kuni Ta on surnuist üles tõusnud. Seda selleks, et me ei lõikaks vaid üht või teist killukest Tema tõelisest olemusest välja ega teeks Temast mingit oma väljamõeldist, sisuliselt ebajumalat, vaid et me tunnistaksime Temast sellena, kes Ta tõeliselt on ja milleks Ta on tõeliselt tulnud. Kristus, inimeseks saanud Jumal, on tulnud, et olla alati ja kõiges meiega, ning et meie tahaksime, oskaksime ja võiksime olla alati ja kõiges Temaga.

Jeesuse tõotus oli, et Tema jüngrite hulgas on mõned, kes näevad Tema kuninglikkust veel enne, kui nad surma maitsevad. Ülimalt tõenäoliselt on meiega vastupidi: me maitseme enne surma – aga Tema vankumatu tahe on, et ka meie võiksime, kasvõi pärast seda, kui oleme maitsnud surma, näha Tema kuninglikkust, Tema tõelist olemust, Tema jumalikkust. Ning mitte ainult näha, vaid ka kogeda ja selles igavesti elada.

© Meie Kirik