Et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas. (Fl 2:15)

Mulle meeldivad väga omakeelsed sõnad, samuti murdesõnad, vahel isegi need, mille puhul on tegemist uusloominguga, näiteks võrukeelne «kõgõkogo» võõrkeelse «universumi» asemel.

Mulle meeldib väga ka eesti sõna «maailm» – nagu ka veidi teistsuguse tähendusvarjundiga «ilmamaa». Aga vahetevahel eelistaksin ma siiski võõrsõnade kasutamist, nagu näiteks ülaloleva Filipi kirja tsitaadi puhul.

Põhjus on selles, et kuigi paljud on seda ehk niigi kuulnud, ei pruugi siiski olla üleüldiselt teada, et sõna «maailm» on kreeka keeles «kosmos». Ja see pilt, mida püha Paulus kasutab – pilt säravatest valguskehadest, taevatähtedest –, saab palju kõnekamaks, kui ütleme: «…paistate nagu tähed kosmoses.» Või, taas omakeelset sõna kasutades, «ilmaruumis».

Eks ole, see paneb meid koheselt mõtlema öö pimedusele. Sünkmusta öö pimedusele, kusjuures omamoodi kõnekas on see nii selge ja karge ilma puhul kui ka sellisel ööl, mil taevas tormavad sünged pilved ning üksnes haruharva vilgub nende vahelt mõni hetkekski lootust sisendav täheke.

Kui lugesin neid sõnu, siis seekord tekitasid nad minus hoopis teistsuguseid seoseid kui kunagi varem. Küllap seetõttu, et olen siiamaani ühe paari päeva eest aset leidnud kohtumise ja väga tõsise jutuajamise mõju all. Kuna tegemist oli pihilaadse, väga isikliku vestlusega, ei saa ma sellest kõnelda lähemalt, aga kõik on ilmselt niigi selge, kui ütlen, et nägin üht noort inimest, kelle hing on kujuteldamatult katki, kes ei suuda enam mitte kedagi siin maailmas usaldada ning kellel puudub igasugune elurõõm ja -tahe.

Olukorra põhjuseks on ühelt poolt väga tundlik natuur, teisalt aga soov ja püüdlus elada vastavalt oma ideaalidele – samal ajal alandlikuks jäädes ning ennast ümbritsevaisse inimestesse üleolevalt suhtuma hakkamisest hoida katsudes. Apostli sõnu kasutades: püüd olla laitmatu ja puhas, veatu Jumala laps keset põikpäist ja rikutud sugupõlve…

Mis on tulemuseks? Sagedaseks tulemuseks on see, mida sama apostel väljendab ühes teises kirjas: «Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.» (1Kr 4:13)

On lihtne öelda, et sellest tuleb üle olla. Mitte üleolev teiste suhtes, vaid lihtsalt ja alandlikult iseendaks jääda. Elukogemus ja sellest tulenev elutarkus teevad inimese selles mõttes ehk vabamaks, ümbritsevast üle olemise kergemaks, noore inimese jaoks on see aga peaaegu võimatu. Pigem kutsub see esile reaktsiooni, ja kõige kahetsusväärsem on siinjuures sagedane tõsiasi, et too reaktsioon väljendub emotsionaalses, kogu inimisiksust haaravas ja kujundavas ahastuskarjes: «Kui te arvate ja ütlete, et ma olen selline ja selline, siis olgu, ma olengi!» Ja inimene hakkab käituma just nii, nagu ta käituda ei taha, lastes end oma meeleheites muutagi selleks kõntsaks ja saastaks, milleks langenud maailm teda muuta tahab.

Mida me saame ühe taolise, katkise – õigemini purustatud – hingega inimese heaks teha? Näiliselt mitte palju – aga tegelikult sedasama, mida on teinud Jumal Jeesuses Kristuses. Pühakiri kinnitab: «Meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie.» (Hb 4:15)

Me saame olla olemas. Saame olla selle inimese kõrval. Saame lasta tal pea oma õlale panna või tal koguni õlgade ümbert kinni võtta. Mõtlen seda päris sõna-sõnalt – ja ütlen kohe, et esialgu võib sellekski päris kaua aega minna, kuna inimenegi sarnaneb sageli tollele tuppa lennanud linnule, kes teda aidata püüdva inimese eest meeleheitlikus hirmus põgeneb.

Vahel on see maailm, see ilmaruum, see öine kosmos meeliülendav – siis, kui pilkast pimedust ei varjuta pilved ning tähtede sära, suutmata küll asendada päikesevalgust, täidab inimhinge ikkagi aukartuse, ülevuse ja kummalise, natuke valusa, rõõmuga.

Nagu säravad tähed pimedas, ent selges ja isegi kirkas öises kosmoses – nii ei oleks asjal väga vigagi, kas pole?

Aga palju sagedamini on lood hoopis teistmoodi: võib-olla polegi veel päris öö, aga pime on sellegipoolest, sest päike on kuhugi kadunud ning räbaldunud pilved ei jäta valgusele kuigi palju võimalusi. Ja siiski on just need pilveräbalad need, mille poole lootusetugi inimene mingile peaaegu olematule lootusele – või pigem endalegi arusaamatule ootusele – nõjatudes oma silmad tõstab, katsudes nende vahelt kasvõi ühtainsat õrnaltki plinkivat tulukest silmata, millele mitte ainult oma pilku, vaid kogu oma elu kinnitada.

Langenud, ennast pimeduse meelevalda andnud ja sellega samastunud maailm ei taha midagi nii väga kui neid üksikuid tähti kinni katta, või veelgi parem: enda sarnaseks muuta. Ta teeb seda, inimsüdant tema õrnuses kõikvõimalikul viisil lõhkudes ja hävitades – kuni taas üks hing on purunenud ja langenud, kuni taas ühest tähest on saanud midagi ilmaruumi tühjusepimedusest veelgi mustemat ja süngemat.

Seda kõrvalt vaadates tahaks vaid nutta. Seda ise kogedes, ah… kas tõesti käega lüüa…?

Ja siiski: «Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära, kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti.» (1Kr 4:12-13)

Meie asi ei ole kellegi üle kohut mõista. Me ei tohi kellessegi suhtuda halvustavalt ega üleolevalt.

Tähed on tähed ja pimedus on pimedus. Peaasi, et tähed ilmaruumi pimeduses ikkagi edasi säraksid.

© Meie Kirik