Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis. (Õp 14:21)

Sõna «ligimene» tähendab eesti keeles kedagi, kes on ligidal, kes on meile lähedane: olgu naaber, perekonna- või suguvõsa liige, sõber, usukaaslane. Sama tähendus on sellel sõnal paljudes teistes keeltes, nii ka kreeka keeles, milles on kirjutatud Uue Testamendi raamatud.

Vanas Testamendis kasutatavas heebrea keeles on «ligimesel» aga veidi teine tähendusvarjund, vähemalt siis, kui vaatame selle sõna algpäritolu. Väidetavalt on sõna rea’ aluseks sõna ra’a, mis tähendab «karjatsema» või «juhtima» või ka «hoidma».

Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. (2Pt 1:16)

Ikka jälle võib kuulda väljendit «piiblimüüt» – enamasti tähistatakse sellega Vana Testamendi alguses seisvat loomislugu, jutustusi veeuputusest või Paabeli tornist või koguni evangeeliumides seisvaid kirjeldusi Jeesuse sündimisest, elust, kannatusest ja surmast.

Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet. (2Ms 3:3)

Pühakiri on oma kirjeldustes enamasti üsna napisõnaline, aga seda pilti tasub püüda endale siiski veidi lähemalt ette kujutada: kõrb, kuumus, päike siramas, olgu keskpäevases kõrguses või hommiku- või õhtupunas; vana, tõenäoliselt juba hallipäine (kui mitte päris ilma juusteta), küllap pika valge habemega karjane, tollal juba kaheksakümmend aastat vana, liginemas – võib-olla umbusklikult, kindlasti aga üsna uudishimulikult – ühele kummaliselt säravale kibuvitsapõõsale…

Anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat! (1Sm 15:25)

Hiljuti küsis keegi, kas Jumal on õiglane. Vastustes arutleti palju selle üle, et inimlikust vaatenurgast alati ei ole – näiteks siis, kui Ta annab patustele ilma tingimusteta andeks, ja eriti siis, kui Ta laseb oma Pojal meie eest surra.

See küsimus ja sellest tulenevad raskused ei ole uued, Jumala õigluse üle on pead murtud läbi aegade. Ka püha Paulus küsib, kas Jumal pole mitte  – ühe peale halastades ja teise peale mitte – ebaõiglane. Pauluse vastus on lihtne ja selge: «Mitte sugugi! Ta ju ütleb Moosesele: «Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.» Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.» (Rm 9:14-16)

Aga sina, inimesepoeg, ära karda neid ja ära karda nende sõnu, kuigi nad on tõrksad ja hülgavad sinu ja sa pead elama skorpionide seas! (Hs 2:6)

Prohvet Hesekiel oli, ilmselt seetõttu, et ta kuulus preestrina teatavas mõttes rahva ülemkihi hulka, esimeste kuningas Nebukadnetsari poolt juba aastal 598 enne Kristuse sündi Paabeli vangipõlve viidute seas.

Jeruusalemma langemiseni jäi veel tosin aastat, kuid need möödusid kiiresti ja see, mis tulema pidi, tuli paratamatult – ning Jumal näitas Hesekieli kaudu selgelt, miks kõik just nõnda läks.

Mina olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist. Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on Tema silmis paha? (2Sm 12:8-9)

Lugesin hiljuti järgmist mõtet kiriku missiooni ja teda ähvardavate ohtude kohta: «Kirik eksisteerib kui üks ja ainus kindel vahend hingede päästmiseks igavese taeva jaoks, samal ajal kui kurat eksisteerib kui esimese klassi agent hingede saatmiseks igavesse põrgusse. Kui siis meie Issand valib preestrid, et nad oleksid Tema kiriku tööriistad, siis kurat ründab neid, ja üheks kõige paremaks vahendiks preestrite ründamisel on teised preestrid.»

Ja noorem neist ütles isale: «Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!» Ja isa jagaski varanduse nende vahel. (Lk 15:12)

Leidsin ühest uurali keelte võrdlevast sõnaraamatust huvitavaid seoseid sõna «elu» päritolu ja tähenduse kohta. Näiteks on «elu» väidetavalt väga lähedane taoliste mõistetega nagu «allikas», «algus» ja isegi «valgus» (päike, päev) ning «äär» või «serv».

Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. (1Kr 1:26)

Üheks minu elavamaks ja helgemaks lapsepõlvemälestuseks on suveõhtused jalutuskäigud mööda Pärnu tänavaid ja parke. Tavaliselt oli see vanaema, kes lapselapsed sappa võttis ja meiega tiiru läbi rannarajooni ja mereäärse tegi.

Minu ja mu õe igakordseks vaidlusteemaks oli, kes saab lükata onupoeg Peetri käru (ma ei taha hakata siinkohal meenutama, mida kõike Peeter pidi selle tulemusena läbi elama).

Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: «Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!» (Am 8:7)

Prohvet Aamos kuulutas Iisraelis peaaegu kolme tuhande aasta eest, täpsemalt 8. sajandil enne Kristuse sündi, ja ometi on tema kuulutus tänapäevalgi ülimalt aktuaalne.

Üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. (Efeslastele 4:6)

Jumal on meid loonud, sest Ta on armastus ja tahab oma olemise rikkust meiega jagada – nii, nagu meie, olles kogenud midagi suurt ja imelist, tahame seda jagada oma kaasinimestega.

Jumal on läkitanud oma Poja – armastusest meie vastu –, et meid lunastada ja meile igavene elu kinkida. Ta on seda teinud üksnes meie endi pärast – sellepärast, et meie seda vajame.

«Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured,» ütleb Issand. (Jr 31:34)

Hiljuti küsis meie kaheksa-aastane poeg, sugugi mitte kiusuga, nagu oleks teinud mõni täiskasvanu, vaid lapse kombel täiesti siiralt ja huvitatult: «Kust tuli Jumal?»

© Meie Kirik