Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. (1Pt 5:2-3)

Küllap pea igaüks on nõus, et üks konkurentsitult ebameeldivamaid omadusi või käitumisviise inimese juures on silmakirjalikkus. Ning küllap pea igaüks on – hoolimata sellest, et on pidanud taluma teiste silmakirjalikkust – ka ise silmakirjatsenud.

Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. (1Kr 15:21-22)

Aeg-ajalt võib kuulda arvamust, nagu peetaks läänekiriklikus traditsioonis Suurt Reedet tähtsamaks kui Ülestõusmispüha, ning õigeusukirikus omakorda Ülestõusmispüha olulisemaks Suurest Reedest.

Tegelikult ei jookse taoline vastandus läbi mitte ainult Lääne ja Ida vahelt, vaid paljudes osalt katoliiklikes, osalt protestantlikes maades ka katoliiklaste ja luterlaste või reformeeritute vahelt.

«Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb. Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?» (Rm 8:31-35)

Täna on päev, mil Jumala halastus särab täies kirkuses, mil Kristus läks oma armastuses meie pärast lõpuni: Tema, kes on süütu ja puhas, annab ennast patuste ja ülekohtuste eest; Tema, kes on elu ise, lüüakse risti meie, surelike pärast, kes oleme Temaga võrreldes eimiski, tühisuste tühisus, ent samal ajal just seeläbi, et Tema meid – eimiskit – üle kõige nagu oma lapsi armastab, hindamatult väärtuslikud.

Taas on kätte jõudnud Suur Nädal – nädal, mil järgime Õnnistegijat Tema viimastel päevadel enne kannatamist ja surma ning mille lõpul jälgime hinge kinni pidades Tema ristiheitlust, oodates kõigest südamest Tema aulist võitu ja surnuist üles tõusmist.

Suure Nädala juhatab sisse Palmipuudepüha. Järgnevalt on ära toodud olulisemad palved traditsioonilisest Palmipuudepüha liturgiast, mis aitavad meil mõista Suure Nädala sündmuste tähendust ning koos kõigi aegade usklikega Issanda jälgedes käia.

Tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui Ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. (Ef 2:14-16)

On mitmeid lugusid sellest, kuidas armastatud või sõbrad on maetud ühisesse hauda, et neid ei lahutaks teineteisest isegi surm. Pühakutest on selline lugu teada näiteks püha Benedictuse ja tema õe Scholastica kohta.

Jeesus ütles neile: «Mina olen Eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.» (Jh 6:35)

Olen vahel mõtisklenud selle üle, et kui Jeesus on Eluleib, ja Püha Vaim, kelle Ta meile kingib, kelle Ta meisse valab, on Eluvesi, siis kas tõesti võib juhtuda, et me Tema juurde tulles ja Temasse uskudes ühel hetkel enam ei nälgi ega janunegi Jumala järele, nagu võiks ülalolevatest sõnadest järeldada.

Kas tõesti saabub millalgi küllastus – kasvõi taoline küllastus, mis ei ole küll nagu Iisraeli rahva tülgastus kõrbes (vrd 4Ms 21:5), küll aga selline, mille puhul inimene endale enam aru ei anna, mis tal kõik olemas on ja kui hindamatult suur on selle väärtus? Umbes nii, nagu võiks tõlgendada ka Jeesuse sõnu, mis Ta ütleb jumalatunnetuse kohta: «Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.» (Jh 16:23)

Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti! (Ilm 3:17)

Kange kiusatus on suunata need sõnad selle maailma rikaste vastu, kas pole? Meie, kristlased, kes pole sellest maailmast ega püüdle mitte maise, vaid taevase poole, oleme vahel päris varmad «mammona kummardajate» üle kohut mõistma, põhjendades seda kas «vaimulikkuse» või «sotsiaalse õiglusega» (kuigi tihtipeale on selle ajendiks pigem kõige lihtlabasem kadedus oma ligimese suhtes tema hea käekäigu pärast).

Paraku on see karm lause suunatud – vähemalt kaudselt – just meie vastu, kuna see pärineb ühest püha Johannese Ilmutusraamatu alguses seisvast seitsmest Väike-Aasia kogudustele saadetud läkitusest.

«Ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!»» (Mt 17:5)

Paastuaja teise pühapäeva vanakiriklik Evangeelium (Mt 17:1-9) õpetab meid Jeesust kuulama ning Tema tõelise olemuse nägemise poole püüdlema. Vajame Isa häält, see tähendab Jumala ilmutust. Vajame Tema sulaste, Moosese ja Prohvetite, see tähendab Pühakirja õpetust. Kogu Piibel, nii Vana kui Uus Testament, tunnistab Kristusest ja Tema armulisest tahtest meid lunastada ja õndsaks teha.

Vanakirikliku tava kohaselt meenutatakse paastuaja eelsetel ning paastuaja teisel, kolmandal ja neljandal pühapäeval teatavaid Vana Testamendi tegelasi kui Kristuse ettekuulutajaid või eelkujusid. Teisel pühapäeval on selleks eelkujuks Iisraeli rahva esiisa Jaakob, Iisaki noorem poeg, Aabrahami pojapoeg.

«Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!» (Mt 16:23)

Kirik on läbi aegade eelistanud täiskasvanuid ristimiseks ette valmistada Ülestõusmispühale eelneval paastuajal ning ristida nad Paasaööl. Kuigi tänapäeval ei peeta sellest tavast enam kinni vanakirikliku rangusega, püütakse seda võimalust mööda nüüdki järgida.

Õigupoolest on Suur Paast saanud alguse justnimelt sellest, et suurem ristimine toimus Ülestõusmisööl ning sellele eelnes veidi rohkem kui kuu aega kestnud põhjalik ettevalmistus (mis omakorda järgnes teinekord koguni aastatepikkusele koguduse osadusse kasvamisele).

Nagu paljud arvatavasti teavad, on Ameerika Ühendriikide presidendi ametisseseadmisel tava, et ametivannet andes asetab uus president käe Piiblile. Praeguse presidendi puhul oli neid lausa kaks: 1853. aastal välja antud King James Bible, mida tarvitati Abraham Lincolni ametissevannutamisel 1861. aastal, kui ka Donald Trumpi ema poolt talle pühapäevakooli lõpetamisel 1955. aastal kingitud Revised Standard Version.

Enamasti on Piibel ametivande andmise juures suletud, vahel aga ka mitte. Sel puhul on olnud tegemist ametisse vannutatava presidendi enda valitud kirjakohaga, millel ta on vannet andes oma kätt hoidnud.

Näiteks Woodrow Wilsoni puhul oli selleks tema teise ametiaja alguses keset Esimese Maailmasõja koledusi Psalm 46, mis algab sõnadega: «Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav!»

«Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.» (Jh 4:38)

Evangeeliumides on mitmeid kohti, kus Jeesus näib kõnelevat vastu mitte ainult tavapärastele arusaamadele, vaid ka inimlikule õiglusele.

Näiteks Septuagesima pühapäeva vanakiriklikus Evangeeliumis, milles jutustatud tähendamissõnas ei soostu peremees maksma terve päeva rühmanud töötegijatele rohkem kui neile, kes olid töötanud vaevalt tunnikese.

© Meie Kirik