Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. (1Kr 1:26)

Üheks minu elavamaks ja helgemaks lapsepõlvemälestuseks on suveõhtused jalutuskäigud mööda Pärnu tänavaid ja parke. Tavaliselt oli see vanaema, kes lapselapsed sappa võttis ja meiega tiiru läbi rannarajooni ja mereäärse tegi.

Minu ja mu õe igakordseks vaidlusteemaks oli, kes saab lükata onupoeg Peetri käru (ma ei taha hakata siinkohal meenutama, mida kõike Peeter pidi selle tulemusena läbi elama).

Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: «Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!» (Am 8:7)

Prohvet Aamos kuulutas Iisraelis peaaegu kolme tuhande aasta eest, täpsemalt 8. sajandil enne Kristuse sündi, ja ometi on tema kuulutus tänapäevalgi ülimalt aktuaalne.

Üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. (Efeslastele 4:6)

Jumal on meid loonud, sest Ta on armastus ja tahab oma olemise rikkust meiega jagada – nii, nagu meie, olles kogenud midagi suurt ja imelist, tahame seda jagada oma kaasinimestega.

Jumal on läkitanud oma Poja – armastusest meie vastu –, et meid lunastada ja meile igavene elu kinkida. Ta on seda teinud üksnes meie endi pärast – sellepärast, et meie seda vajame.

«Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured,» ütleb Issand. (Jr 31:34)

Hiljuti küsis meie kaheksa-aastane poeg, sugugi mitte kiusuga, nagu oleks teinud mõni täiskasvanu, vaid lapse kombel täiesti siiralt ja huvitatult: «Kust tuli Jumal?»

Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega. (Ap 1:14)

Vanemates piiblitõlgetes on selles salmis üks oluline mõiste rohkem, nii loeme näiteks 1739. aasta Piiblist: «Need keik ollid ühhel melel allati ühhes kous palwes ja pallumisses, naestega, ja Maria Jesusse emmaga, ja temma wendadega.»

Ärge siis saage nende sarnaseks! (Mt 6:8)

Ühes vanas katekismuses on palve kohta kirjas järgmised küsimused ja vastused:

Mis on palve? – Palve on meele ja südame ülendamine Jumala poole.

«Ja kõik minu oma on Sinu oma ja Sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.» (Jh 17:10)

Neid sõnu öeldes ei räägi Jeesus mitte abstraktselt «kõigest», vaid õigupoolest «kõigist» – ja päris konkreetselt: kõigist oma jüngritest, nendest, keda Ta on varjanud ja Isa nimes hoidnud, kellest ükski pole hukkunud peale tolle ühe, hukatuse poja (vrd Jh 17:12).

Ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. (Jh 17:12)

Üks võlumõiste, millega tänapäeval näikse üritatavat lahendada paljusid moraalseid dilemmasid, on vaba tahe.

Kuskil toimub kirikukontsert pealkirjaga «Vaba tahte ülistus», keegi tsiteerib jutluseks valmistudes artiklit, milles kõneldakse inimelust kui meile antud ajaperioodist, mil «otsustada, kas me soovime omas vabas tahtes Jumalaga suhtes olla või mitte», Facebookist võib lugeda, et eutanaasia kui «väärikas surm» on lausa Jumala enda kutse parandamatult haigele inimesele kasutada talle antud vaba tahet õigel ajal maisest elust taevasesse kirkusesse lahkumiseks.

Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. (1Pt 5:2-3)

Küllap pea igaüks on nõus, et üks konkurentsitult ebameeldivamaid omadusi või käitumisviise inimese juures on silmakirjalikkus. Ning küllap pea igaüks on – hoolimata sellest, et on pidanud taluma teiste silmakirjalikkust – ka ise silmakirjatsenud.

Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. (1Kr 15:21-22)

Aeg-ajalt võib kuulda arvamust, nagu peetaks läänekiriklikus traditsioonis Suurt Reedet tähtsamaks kui Ülestõusmispüha, ning õigeusukirikus omakorda Ülestõusmispüha olulisemaks Suurest Reedest.

Tegelikult ei jookse taoline vastandus läbi mitte ainult Lääne ja Ida vahelt, vaid paljudes osalt katoliiklikes, osalt protestantlikes maades ka katoliiklaste ja luterlaste või reformeeritute vahelt.

«Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb. Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?» (Rm 8:31-35)

Täna on päev, mil Jumala halastus särab täies kirkuses, mil Kristus läks oma armastuses meie pärast lõpuni: Tema, kes on süütu ja puhas, annab ennast patuste ja ülekohtuste eest; Tema, kes on elu ise, lüüakse risti meie, surelike pärast, kes oleme Temaga võrreldes eimiski, tühisuste tühisus, ent samal ajal just seeläbi, et Tema meid – eimiskit – üle kõige nagu oma lapsi armastab, hindamatult väärtuslikud.

© Meie Kirik