Seksuaalrevolutsiooni ühe osana oli Läänes tõusnud päevakorda homoseksuaalse suhte tunnustamine. Läänele omaselt käisid sellega kaasas meeleavaldused ja nn homoparaadid. Need liberaalsed ringkonnad Eestis, kelle jaoks oli kõik Läänes toimuv „edasiviiv XXI sajand“, võtsid organiseerida sama ka Tallinnas. Paraku olid Eesti inimeste enamiku jaoks aktuaalsed sootuks teised probleemid. Muidugi polnud Eestis homoseksuaalsus populaarne, kuid ei esinenud ka homode vihkamist, nende üle pigem muiati, seega jäi juba paraadi mõte arusaamatuks. Pealegi pole Eestis kunagi olnud tavaks rääkida oma seksuaalsetest tavadest ja eelistustest. Seetõttu oli rahvas üsna üksmeelselt selle ürituse vastu.

Kahjuks sellega ei arvestatud, vastuseisu tõlgendati nii ürituse toetajate kui ajakirjanduse poolt tagurluse, mahajäämuse, homovihkamisena. Kiiresti muutus homoseksuaalide sallimise nõudmine homoseksuaalsuse tunnustamise nõudeks. Muuta ei tahetud suhtumist kaasinimestesse, vaid inimeste vaateid, väärtushoiakuid, ühesõnaga jällegi taheti läbi viia kultuurimuutus, kiiresti ja iga hinna eest.

Eelmise kultuurirevolutsiooniga võrreldes olid  liikuma panevad jõud erinevad, kuid struktuur oli sama: nn keskvõimu rolli etendas seekord Lääs (USA asepresident Biden: "Homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ning see tuleb seada olulisemale kohale kui austus rahvuslike kultuuriliste tavade ja traditsioonide vastu“), olid olemas „Venemaa eestlaste“ USA analoogid, „uue, parema ühiskonnakorra“ ihalejad humanitaarintelligentsi hulgast ja muud kaasajooksikud. Oli olemas ka keskajakirjanduse analoog nn peavoolumeedia kujul. Otseseid survevahendeid aga seekord ei olnud ning see andis vastaspoolele võimaluse sotsiaalmeediat kasutades organiseeruda ja vastupanu osutada.

Kõige kindlamateks vastuseisjateks olid religioosse tagapõhjaga liikumised (eriti SAPTK ehk Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks). Selle vastasseisu kulgu mäletab enamik inimesi ise, nii et siin vaid mõned märksõnad. Oluline murrangupunkt oli nn kooseluseaduse läbisurumine Riigikogus. Seaduse põhjenduseks toodi kõigi kooselupaaride õiguste seadusliku kaitse vajadus, ehkki see eesmärk oli saavutatav juba olemasolevate seaduste raames. Üldiselt suhtuti sellesse seadusse kui esimesse sammu võrdsustamaks nn homoabielu traditsioonilise perekonnaga, mis oli aga vastuvõetamatu nii usklikele kui inimestele, kes olid niigi mures eesti rahva eluvõimelisuse pärast. Järgnevate arengute käigus omandas ta rahva jaoks sümboolse tähenduse sisuga „teie arvamus ei loe“.

Tagasivaates võib öelda, et see seadus oli halva seadusloome musternäidis: ta ei lahendanud ühtegi probleemi ja tema vastuvõtmise viis tekitas sügava usaldamatuse rahva ja riigivõimu vahel. Selle lõhe illustreerimiseks paar näidet: seaduse vastuvõtmise vastu korraldatud meeleavaldusel võttis sõna Vello Salo, koosolekut kommenteerinud Marju Lauristin seevastu nimetas meeleavaldust inimvihkajalikuks; Riigikogu 2014. a sügissessiooni avaistungi sõnavõtus samastas president Ilves vastuseisu kooseluseadusele „rahuloluga teiste tallamisest“. TV vahendusel sadismis süüdistatud 600 000 eestlast vastasid ainsa kättesaadava kommunikatsioonikanali – interneti – kaudu nii kuidas keegi oskas, osa sõimates, osa küsides „miks te meid vihkate?“

Kasutades juhust, et 2014. a sügisel kuulusid Rõivase juhitud valitsusse vaid Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid võttis Riigikogu 9. oktoobril seaduse vastu, olles seda eelnevalt muutnud nii, et seda sai teha lihthäälteenamusega. Selle protsessi lõpuks oli selge, et asi ei olnud ainult ja isegi mitte peamiselt homoküsimuses. Lääne individualistlik ja hedonistlik väärtusruum oli määratud välja tõrjuma eestluse senist püsimist taganud traditsioonilisi rahvuslikke väärtusi. Riiklikus poliitikas väljendus see rahvastiku- ja õppekeele küsimuste eiramises, pidevas kuid viljatus integratsioonipropagandas ning NL aega meenutavas rahvusluse tõrjumises.

Me oleme väike ja ohustatud rahvas. Teadmine oma kadumise ohust on olnud meis mitmeid põlvkondi ning ikka ja jälle on sündmused seda teravalt meelde tuletanud. See on varjul meie kultuuri süvamälus ja seda ei saa ignoreerida. Suurtest Lääne heaoluühiskondadest pärit mõtteviis ei arvesta sellega üldse.

Kultuurirevolutsioonid on alati hukatuslikud ja loomuvastased, toimugu nad millal ja kus tahes, Hiinas või Eestis. Juba see sõna ise reedab seda: kultuur, inimeste poolt omaks võetud ühisväärtused muutuvad põlvkondade vahetumisega, revolutsioon on lühiajaline ja seetõttu alati vägivaldne. Kõik need konfliktid, mida me praegu Eestis ja mujal läänemaailmas kogeme, tulenevad katsest asendada üht väärtussüsteemi teisega. Ajaloolane Jaak Valge on nimetanud seda globalismi ja rahvusluse vastasseisuks. Maailm muutub, aga see ei tähenda, et me peaksime katsuma seda veel vägisi tagant lükata. Kuhu? Me peame võtma aega, et toimuva üle järele mõelda. On see uus väärtussüsteem parem? Kuidas sobitub järjest isikukesksem ja naudingulembelisem mõtteviis maailma, kus tuleb võidelda inimkonna kui terviku elu jätkumise eest? Kui paljud on mõelnud sellele, et „maailmavaateline mitmekesisus aitab meid liigina ellu jääda“ (TA President Tarmo Soomre)?

Avaldatud osaliselt, täispikk versioon on avaldatud blogis Huige.

Fotol: Tallinna homoparaad 2017. a (Wikimedia Commons)

© Meie Kirik