Kuidas on võimalik Jumalast midagi rääkida? “Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset” (Ilm 20:11).

Asjakohaselt saab Jumalast rääkida üksnes endale aru andes, et ollakse teel Jumala viimsesse kohtusse. See, kes räägib Jumalast ilma kartuse ja värinata, on otsekui autojuht, kes kihutab täishooga seina poole ning arutleb kuivalt seina struktuuri üle.

Ka Koraan räägib tõsisel toonil: “Kui taevas rebeneb ja tähed pudenevad maha, kui mered voolavad ühte, kui hauad avanevad, siis saab igaüks teada, mida ta on teinud või tegemata jätnud. ... Millest sa tead, mis on kohtumõistmise päev? Sel päeval pole ühelgi hingel jõudu olla abiks teisele, kogu vägi on sellel päeval Jumala päralt” (82. suura).

Ühiseid arusaamu ja mõisteid

Moslemitega Jumalast rääkides saab kristlane kasutada mitmeid tuttavaid mõisteid: Looja, arm, patt, kohus, seadus, käsud ja palju muud. Moslemite arusaamad inimkonna algusest ja lõpust on meile tuttavad: alguses oli loomine ja lõpus on kohus. Ometigi saavad tuttavad mõisted islamis teise sisu.

Seega pole islam kristlase jaoks lihtsalt üks usund teiste hulgas. Loomulikult pole kristlus sisult islamist sõltuv, küll aga on kristlus oluline osa 600. aasta paiku pKr tekkinud islami maailmapildist. Koraan sisaldab palju Piiblist tuttavaid isikuid ja jutustusi, mida on – tõsi küll – kohandatud islami õpetusele vastavaks.

Koraani järgi kuulub kristlus “taevalike” usundite hulka, milliseid Jumal saatis inimestele juba enne Muhamedi. Usundite sarja lõpetuseks ning viimselt kehtivaks ilmutuseks anti islam sellisel kujul, nagu Muhamed seda kuulutas. Varasemad ilmutused, juutlus ja kristlus, on selle arusaama kohaselt muutunud kõlbmatuks. Õige on uskuda ühte Jumalasse nõnda, nagu Muhamed seda usku kuulutas.

Seega ei ole kristlane moslemi jaoks algselt vale usundi esindaja. Sellepärast usuvad moslemid, et kristlased räägivad samast Jumalast nagu nemadki. Jumalakäsitustes ongi sarnasusi, näiteks monoteism: “Tema on ainus Jumal, Igavene Jumal” (112. suura).

Ka usk Loojasse tundub moslemitel ja kristlastel olevat ühine. Loomine eimillestki oli Jumala teadlik tegu. Ta lõi ka inimese enda esindajaks maa peale.

Jumal on ka kõrgeim kohtunik. Ta on “viimse kohtupäeva kuningas” (suura 1:4). Aegade lõpul, suurel kohtupäeval peavad kõik inimesed oma tegudest Jumalale aru andma.

Lisaks sellele tunneb islam Jumala 99 nime, atribuuti, millest suuremat osa saaksid kasutada ka kristlased.

Aga mis on meie jumalakäsituses otseselt kristlikku?

Jumala omaduste võrdlemine või loetlemine ei vii viimaks kuhugi. Jumala parimaid omadusi ja kauneimaidki nimesid mõistetakse kristluses ja islamis erinevalt.

Aga Kolmainsus? Usk kolmainsasse Jumalasse on kindlasti tõeliselt ja spetsiifiliselt kristlik. Kui mõni inimene ei tunnista Püha Kolmainsust, ei saa teda kristlaseks pidada. Ka moslemid teavad, et Kolmainsus on kristlikus usus kesksel kohal: “Teie, Raamatu rahvas [siin: kristlased]! Ärge tehke üleastumist usus ja kõnelege Jumala kohta ainult tõtt. … Uskuge Jumalasse ja Tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem” (suura 4:171).

Minu kogemuse põhjal ei jõua moslemile Püha Kolmainsuse selgitamisega mitte kuhugi. Tal on võimatu mõista, mida sellega silmas peetakse. Usk Pühasse Kolmainsusesse on kristlaste tunnistus Jumala kohta, kelle päästetegudest Piibel kuulutab. Seega peab moslemil olema võimalik kuulda Jumala päästetegudest.

Koraanis eitatakse Kristuse päästetööd

Evangeeliumisse kuulub kaks osa. Esiteks selgitus sellest, mida Jeesus maa peal viibides tegi: Ta sündis inimesena, elas, kannatas ja suri ning tõusis surnuist. Teiseks apostellik kuulutus, et Jeesuse päästetöö toimus meie heaks. Ehkki Koraan räägib Jeesusest austavalt, lükkab islam tagasi evangeeliumi mõlemad osad.

Kõne Jumala Pojast on moslemile kõige hullem jumalapilge: “Kuid nii väidate alatul kombel valet. Selle tõttu on taevas valmis rebenema, maa lõhenema ja mäed pudenema põrmuks – selle tõttu, et omistate talle poja! Armulisel pole sünnis omada poega!” (suura 19:89–92). Koraan eitab otseselt ka Jeesuse ristisurma: “...ent nad ei tapnud teda ega löönud risti, sest see vaid paistis neile nii...“ (4:157). Moslemi seisukohalt ei ole võimalik öelda Jumala kohta midagi hullemat kui see, mida me oma usuna tunnistame. Islami õpetuse tuum ongi suunatud kristluse tuuma vastu.

Jumalat tuntakse vaid Kristuse päästetegudest

Aga kuidas siis moslemitega üldse Jumalast rääkida, kui see, mida me tahame neile öelda, on nende jaoks mitte lihtsalt eksiõpetus, vaid mõnitamine? Millest alustada?

Me tunneme Jumala olemust üksnes Tema tegude kaudu. Siin on omal kohal Philipp Melanchtoni kuulus lause: hoc est Christum cognoscere beneficia eius cognoscere (tunda Kristust tähendab tunda Tema päästetegusid).

Rääkides moslemile Kristuse päästetegudest nii, et ta saab neid mõista, räägime me Jumalast enesest evangeeliumi kohaselt. Kristlaste ja moslemite ühine arusaam inimese vastutusest Jumala ees annab selleks võimaluse. Seega on küsimus keeles, millega rääkida Kristuse päästetegudest arusaadaval viisil.

Islamit, ammugi evangeeliumi on võimatu õigesti mõista, kui unustatakse, et mõlema sõnum on kirjutatud kohtupäeva karmil taustal. Igaüks, kes usub viimsesse kohtusse ja teab, et ka tema ise peab astuma kohtu ette, esitab endale vältimatult küsimuse: “Mis minust kohtus saab?” Sama küsimuse esitavad nii kristlane kui moslem. Küsimus on ühine, aga vastused erinevad teineteisest kardinaalselt. Ehkki kristlase vastus ongi moslemile varasemast tundmatu ning alguses lükkab ta selle tagasi, suudab ta seda mõista.

Viimses kohtus Kristuse ohvri varal

Kui moslem otsib vastust esmalt oma tegudest, siis evangeelium räägib talle Jumalast ja Tema päästetegudest. Moslemite maailmapildis on selleks üllatav võimalus: moslemid tunnevad loomade ohverdamist. Igal aastal ohverdavad moslemid oina või muu looma, et meenutada Aabrahami ohvrit. Ohver ei ole islamis otseselt patuohver, aga üldises rahvavagaduses seostub sellega arusaam pattude lepitamisest.

Evangeelium räägib Jumala antud ohvrist, Jumala Tallest, kes meid viimses kohtus aitab. See Tall on Jumala Poeg, Jumal ise, kellele ka iga moslem on nii armas, et Ta lepitas tema patud oma verega. Sellega on moslem kuulnud Jumalast nii nagu Ta on. Jumala tegudes on vastus nii kristlaste kui moslemite küsimusele: “Kuidas jääda püsima viimses kohtus?”

Tõlkinud Illimar Toomet (Koraani tsitaadid Haljand Udami tõlkes)

Risto Soramies on Soome Misjonipiiskopkonna piiskop. Varem on ta töötanud 20 aastat misjonärina türklaste juures Saksamaal ja Istanbulis.