Veebiajakiri Meie Kirik jätkab reaktsioonide ja kommentaaride vahendamist seoses käesoleva aasta oktoobris Roomas toimunud perekonnateemalise piiskoppide sinodiga, kus põrkusid erinevad õpetuslikud ja pastoraalsed nägemused. Seekord avaldame isa Alain Lorans'i lühikese arvamuse, mis on kirja pandud veel enne sinodi lõppu.

Teine perekonnateemaline piiskoppide sinod Roomas lõpeb 25. oktoobril ja vaatlejad murravad pead, mis on selle tulemus. Kas ekspertide komisjon, mis hakkab uurima lahutatud ja ilmalikult uuesti abiellunud katoliiklaste [sakramentide osadusse võtmise] küsimust? Sinodijärgne apostellik kiri paavst Franciscuselt? Õpetuslik dokument abielust ja perekonnast? Pärast rohkem kui kahte nädalat, mis on kulunud sinodi algusest, ei tea seda keegi. Ja siiski räägib üldine mulje suurest õpetuslikust segadusest ja sügavast lahkmeelest sinodiisade seas.

Loomulikult kõnelevad nad „sinodaalsest polüfooniast“ või „kollegiaalsest sümfooniast“, selleks et varjata tegelikku kakofooniat. Ja et maskeerida de facto skisma reaalset ohtu, ütlevad nad, et on jõudnud „diferentseeritud konsensusele“, kui kasutada kuulsa kardinal Kasperi udusevõitu väljendit. Ja siis kohtuvad eksperdid ning tõdevad, et kõik on endiselt alles otsimas…

Kuid kogu selle retoorika ja poosetamise taga lubab lahtunud kollegiaalsus igal piiskoppide konverentsil teha praktikas seda, mida nad iganes tahavad. See, mis on ühe jaoks õpetuslik eksitus, muutub teiste jaoks pastoraalseks tõeks. Mis on patt Bologna kardinal Caffarra meelest, see on arm Müncheni kardinal Marxi arvates!

Aggiornamento, avatus modernsusele ja inimesekultus… Sellest ajast peale, kui nad hakkasid maailma kuulama, ei suuda nad Kirikus enam milleski ühel meelel olla. Selle kohta ütleb Jeesus: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad“ (Lk 11:28).

Allikas: www.dici.org

Illustratsioon: Paabeli torn (Pieter Bruegel Vanema õlimaal, u 1563).

 

© Meie Kirik