Luuka 16:19–31

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kui oleks minu valida jutluse aluseks olev pühakirja tekst, siis vaevalt et ma tänast teemat oleks valinud. Ma ei mäleta, et oleksin üheski jutluses otseselt põrgu temaatikat käsitlenud. See ei ole kuigi meeldiv teema ei jutlustamiseks ega ka kuulamiseks. Kuid aeg ajalt tuleb seda siiski teha. Keegi on öelnud: “Kui me oleksime kantslist rohkem jutlustanud põrgust, oleks ehk ühiskond vähem põrgu sarnane.” Olen veendunud, et meile kõigile tuleb kasuks väike tutvus põrguga. Patustele ja pühakutele on parem, kui nad saaksid kas või mõneks minutiks külastada põrgut.

Milline pilt siis meile avaneks? Tegelikult ei pea me sellele küsimusele vastuse leidmiseks põrguteed ette võtma. Jeesus ütleb, et õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad. See käib ka põrgu kohta. Põrgust pildi saamiseks piisab Jeesuse sõnadest:   Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: “Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!” (Luuka 16:23-24)

Need on Kristuse väga tõsised ja tähtsad sõnad põrgu kohta. See ei ole näide, mõistuluga ega muinasjutt, vaid otsene kirjeldus paigast, kuhu keegi meist vaevalt, et tahaks sattuda. On võimatu uskuda piiblit ja samas mitte uskuda põrgut. Nii nagu taevariigi kohta nii ka Saatana valduste kohta ei anta meile täpseid jooniseid ega kirjeldusi, kuid üht teist on siiski võimalik Jeesuse sõnadest järeldada.

Põrguväravast sisse piiludes avastame esiteks, et hukkamõistetute viletsus ja kannatus on reaalsus. Nende piinad on realiseeritud täies ulatuses. Matteuse evangeeliumis Jeesus kirjeldab põrgut kui kohta, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Pühakirja järgi võime öelda, et põrgu on koht:

kus kõlab lakkamatu hädakisa,
kus on kustutamatud tuleleegid,
kus on talumatu valu,
kus on ennenägematu pimedus,
kus seltskond on ebaviisakas,
kus ei ole puhkust päeval ega öösel,
kus soovid ja ihad jäätakse rahuldamata,
kus kõigel sellel pole lõppu näha ja kuhu Jumala halastus ei ulatu.

Põrgu on koht, kus ollakse sunnitud tagasi vaatama oma elupäevadele, kus mälu toob esile iga pisiasja. “Tuleta meelde” – see on esimene ja pidev hääl, mis kostab inimese kõrvu, kui ta astub sisse põrguväravast. Kui siinses elus püüab meie mälu tegeleda ainult sellega, mis on meile hea ja kasulik, siis põrgus meenuvad väga selgelt kõik põhjused ja tagajärjed. Mälu on siis nii avardunud, et haarab endasse kogu elu. Kõik see, mida oleme püüdnud tõrjuda unustusehõlma, kerkib nüüd esile. Üks Rooma hirmuvalitseja kasutas karistusviisi, kus elava mõrtsuka keha külge seoti tema ohvri surnukeha ja jäeti ta nõnda tapalavale surema. Sarnaselt on uskmatu inimene põrgus köidetud oma mineviku külge, oma enese elu külge, mille ta Jumala salgamisega hukka saatis. Ei ole hullemat piina kui süüdistav mälu ja paraku ei ole põrgus võimalik unustada.

Rikkad, kes ei näe hädalisi, ei saa põrgusse kaasa võtta oma raha, aga nad on sunnitud kaasa võtma oma mälu. Ja see tuletab neile igavesti meelde kasutamata jäetud võimalusi. Kahetsusega mõtlevad nad selle peale, et ei hoolinud Jumala sõnast ja keeldusid vastu võtmast Jeesuse rõõmusõnumit.

Põrgus puudub liikumisvabadus.

Needuse söestunud seinte vahelt puudub väljapääs. Kes on sinna peale surma sattunud, see jääb sinna igaveseks. Mitte miski ei suuda avada põrgu ust, ei kahetsuse suurus ega pisarate hulk ega hilinenud meeleparandus. Seal puudub väljapääsu märk.

Põrgu – see on koht ilma Jumalata ja sellepärast puudub seal ka lootus. See on koht, kuhu ei ulatu Kristuse vere lunastav vägi. Olla lõplikult ja igavesti lahutatud oma Loojast – selline on nende saatus, kes põrgusse sattuvad. Tõesti, inimene peaks avama oma silmad ja südame, enne kui sattub sinna, kust tagasiteed pole.

Ma olen püüdnud jõuda selgusele, kas Uues Testamendis on antud mingitki lootust inimesele, kelle seljataga on põrguväravad sulgunud. Pärast pühakirja põhjaliku analüüsi tuleb tunnistada, et Uus Testament ei anna selleks mingit võimalust ega lootust. Uksed on igaveseks kinni pitseeritud.

Küllap peab paika ütlus, et inimene on tark tagantjärgi. Alles põrgus saab rikas mees aru, et meeleparandusele oleks pidanud varem mõtlema. Ta püüab saata sõnumit oma lähedastele, hoiatada neid, et vähemalt nemad ei sattuks sinna piinapaika. Küllap olid rikka mehe viis venda samuti enesekesksed ja hoolimatud vaeste ja hädaliste vastu. Nende patt ei seisnenud selles, et nad oleks teinud midagi halba vaid selles, et nad ei teinud midagi head. Kogu nende elu oli kantud ainult enda heaolu tagamisest. Ei mingit toetust väljapoole. Nad olid võtjad, kasutajad ja tarbijad. Laatsarus oli nende jaoks lihtsalt kui üks osa ümbritsevast maastikust. Tema vaesus ja kerjuse amet oli neile iseenesest mõistetav tõsiasi, nii sama iseenesest mõistetav nagu nende oma rikkus. See jõukas perekond ei pannud tähele Jumala sõna. Nende maailm oli väikese ringi sarnane, mille keskpunktiks olid nad ise ja ringi piirjooneks olid nende isiklikud vajadused. Suur oli rikka mehe üllatus kui ta peale surma avastas, et on olemas õiglus. Ta nägi, et on olemas Jumala riik ehk vaimne maailm, kus materiaalsel rikkusel ei ole tähtsust, kus inimühiskonnas saavutatud positsioonil ei ole samuti tähtsust, kus inimese üle otsustatakse ainult tema iseloomu, suhtumise ja tegude järgi. Tõsi on see, et ega rikkas mees ei keelanud Laatsarusele leivaraasukesi oma laualt ja ta ei olnud ta vastu ka julm, kuid ta pidas ennast vaesest mehest paremaks ja ei pannud kerjust tähelegi. Jumalale ei meeldi selline suhtumine. Mõnulemine luksuses, samas kui kaasinimene vaevleb viletsuses, vaesuses ja kannatuses – see ei ole tõesti Jumalale meelepärane.

Kõike seda mõistis rikkas mees aga tema jaoks liiga hilja. Lootes, et ehk saab sugulasi hoiatada, palub ta Aabrahamil saata Laatsarus sõnumiga oma isakotta. Paraku ei saadeta meie juurde ühtegi surnud hinge. Kui inimene ei usu prohvetite kuulutust ega surnuist ülestõusnud Jeesuse enda sõnumit, siis ei usu nad ka oma endi surnud sugulaste hoiatusi.

Ükski inimene ei saa öelda, et ta ei ole põrgust midagi kuulnud. Jumal on meid hoiatanud, Ta on enda poolt teinud kõik, mis vaja. Ta on pannud meie ette valiku, kas osadus Temaga Jeesuse Kristuse kaudu või igavene hukatus ilma Kristuseta. Meie teha on, kas uskuda Teda ja võtta Ta hoiatusi tõsiselt või jagada rikka mehe saatust igaveses põrgupiinas. Aamen.