Pastor Arfon Jones on Walesi misjoniorganisatsiooni Gobaith i Gymru (Walesi lootus) juht, Briti ja Välismaa Piibliseltsi juhatuse liige ning Walesi Evangeelse Alliansi eksjuht. Ta on tõlkinud Piibli tänapäeva kõmri keelde, mis on avaldatud nii raamatuna kui ka veebis, vt beibl.net. Ta on tuntud jutlustaja ja evangelist, tegelnud noorsootööga ja tõlkinud tänapäeva ülistuslaule kõmri keelde, samuti edendanud aktiivselt kõmri keele õigusi.

Millest jutt? 

Rahvuslus on muutunud kristlikes ringkondades tabusõnaks, seda peetakse kristlusevastaseks ning kujutatakse inimkonda lõhestava ideoloogiana. Kuuleme tihti, et ei ole võimalik olla samaaegselt kristlane ja rahvuslane, sest „ei ole siin juuti ega kreeklast” (Gl 3:28, vt ka Kl 3:11). Rahvuslus paigutatakse kuhugi ebajumalateenimise juurde ja rahvuslasi süüdistatakse, et nad peavad oma maad ja keelt Jumalast tähtsamaks. Seda nähakse mingi rassismi ja fašismi vormina, mis võiks kuuluda apartheidi-Aafrika ja hitlerliku Saksamaa juurde. Rahvuslast ennast nähakse „eksinud” ja sõnakuulmatu kristlasena, kes „Püha Vaimu kurvastab”.

Väikerahvale tähendab see, et peaksime salgama maha oma identiteedi, keele ja kultuuri ning hakkama osaks mõnest suurrahvast. Meie keelt käsitletakse probleemi ja lausa needusena, mis rahvast lõhestab. Kristlaseks saades oodatakse meilt, et meeleparanduse tulemusel piirame oma emakeele kasutuse ainult kodudega.

Mis on rahvas? UT-s tähendab see rahvusrühma (kr ethnos) ning sellest arusaamast lähtuvad ka misjonärid. Kuulutatakse mitte poliitiliste piiridega riikidele, vaid rahvusrühmadele, lähtudes põhimõttest olla „kreeklane kreeklastele ja roomlane roomlastele”.

Rahvusluse eri mõisted hõlmavad laia suurte erinevustega skaalat ning mitte kõik siia alla mahtuv ei vääri heakskiitu. Kristlased peaksid alati uurima vastava rahvusliku liikumise põhimõtteid, hoiakuid ja tegevust, enne kui nad sellele omapoolse hinnangu annavad. On mitmeid rõhuvaid rahvusluse vorme, mis endid mõnes aspektis ülimuslikuks peavad või poliitilist või majanduslikku omakasu taga ajavad, kuid selle kõrval on ka rõhutud vähemuste rahvuslus, mille sooviks rahvana elus püsida. Esimest, nn monotsentrilist, imperialistlikku, vägivaldset, täis ebajumalaid rahvuslust peaksid kristlased vastustama. Samas peaksid kristlased toetama nn polütsentrilist rahvuslust, mis lähtub põhimõttest, et igal rahval on midagi väärtuslikku oma kultuuri ja elu kaudu rahvaste perre lisada. Selline rahvuslus ei vastusta õiglasi suhteid ja rahu rahvaste vahel ega nõua midagi endale, mida ta teistele ei soovi.

Rahvaste, keelte ja kultuuride identiteediküsimusi uurides tuleb meil lahendada mitmeid teoloogilisi küsimusi Jumala loomingu ja Jumalanäolisuse, kultuuride ja keelterikkuse kohta. See hõlmab ka Jumala päästet: kas siin on tegu mingi sisemise vaimse printsiibi või kogu elu ja olemust muutva põhimõttega? See vajab sügavat analüüsi Jumala armastava ja andestava suhte kohta langenud ja patuse maailmaga, et saada selge ja realistlik hinnang Jumala kohtumõistmisest. Seega, mis on Jumala tahe rahvaste kohta?

Mida ütleb Piibel? 

Pühakirjast loeme, et Jumal lõi maailma ja kõik, mis selle sees. Ta lõi inimesed oma näo järele. Seega peame lähtuma sellest, et on vaid üks inimkond ja inimväärikus ning vastutus sellesse kuulumisel on antud kõigile. Me oleme selle alusel „oma venna hoidjad”. Jumala tahe on, et me üksteist armastaksime erisustest hoolimata.

1Ms loeme, et Jumal lõi maailma täis värve ja erisusi. Pühakiri avab loodu meile kogu ilus ja rikkuses ning selle terviklikkus ja headus näitab selle ühtsust ja harmooniat.

Pärast mehe ja naise loomist „oma näo järele” õnnistas ta neid, andes neile nn „kultuurikäsu”: „Täitke maa ja alistage see enestele” (1Ms 1:28). Sellele järgnes pattulangemine – inimkonna mäss Jumala tahte vastu, mis tõi kaasa vaenu Jumala, teiste inimeste ja keskkonna vastu. Inimkonna kaldumine kurjusse oli põhjalik – „inimese südame mõtlemised olid iga päev üksnes kurjad” (1Ms 6:5). Järgnes kohtumõistmine veeuputuse kaudu ja Jumala päästva armu läbi sai alguse uus. Jumala leping Noaga täpsustab eelnevat: „olge viljakad, teid saagu palju ja täitke maa” (1Ms 9:1). Loeme edasi, et „[kolmest Noa pojast] rahvastus kogu maa.” (1Ms 9:19, vrd 10:32).

1Ms 11 annab meile Paabeli torni ehitamise kirjelduse. Selle sündmuse alusel väidetakse tihti, et keelerikkus pole muud, kui üks inimkonna needus ja takistus rahu ja õigluse teel. Vaadelgem aga, mis tegelikult sündis. Kogu maailm rääkis ühte keelt. Asuti ehitama linna ja torni, mille „tipp oleks taevas”. Mis oli selle eesmärk? – „Tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma” (1Ms 11:4). Seega tegutses inimkond vastupidi Jumala käsule 1Ms 1:28 ja 9:1,7. Seistes silmitsi selle mässuga, Jumal „segab nende keele, et nad üksteise keelt ei mõistaks” (1Ms 11:7). Loeme, et selle tulemusena „Issand pillutas nad üle kogu maailma” (1Ms 11:9), mis oli otseselt Jumala eesmärk loomisest peale. Nii näeme selles loos Jumala lahendust inimeste püüdele luua ühtne, kuid mässumeelne kultuur. Patune inimkond tahtis valitseda oma elu ja saatuse üle, juhtida ise seda, mitte olla erinev ja haavatav. Jumal oli see, kes tahtis erisusi ning inimestevahelisi suhteid, mis rajaneksid usule Temasse.

Jumala tegutsemine Paabelis oli austuseks Tema nimele ning inimkonna hüvanguks. See oli Jumala meelevalla väljendus ja samm edasi igavikulises armu- ja päästeplaanis. Ta ei pillutanud inimkonda laiali, et seda hüljata, Tema plaan oli õnnistada „kõiki rahvaid maa peal” (1Ms 12:3, 17:18, 22:18 jt). See päästeplaan oli kõikehõlmav.

Jälgides Jumala tööd patriarhide kutsumisel ja edasises Iisraeli ajaloos, näeme, et Tema suhe Iisraeli rahvaga ei olnud mingi ebaõiglane oma rahva eelistamine või teenimatu õnnistamine (5Ms 8:7 jj). See oli peamiselt kutse usule ja sõnakuulelikkusele, mis austaks Jumalat ja tooks kaasa rikkaliku õnnistuse kõigi osalevate rahvaste jaoks (1Ms 12:2,3 – tõotus Iisakile 26:3–5 ja Jaakobile 28:13–14). Kõiki Jumala tõotusi ja suhtlust Iisraeliga tuleb vaadelda Tema inimkonnale ja kogu maale suunatud eesmärgi kontekstis. Iisraeli puhul oli tihti probleemiks, et Iisraeli valikut ei mõistetud ja kutsumist kasutati ära. Iisraeli rahvuslus muutus monotsentriliseks: senine teokraatia põhimõte lagunes, muutes Jahve üheks etniliseks jumaluseks teiste seas.

Monotsentriline rahvuslus oli valdav ka Iisraeli agressiivsete ja sõjakate naabrite hulgas. Tõsi on, et Jumal kasutas tihti nende jõudu oma sõnakuulmatu rahva hoiatamiseks, kohtumõistmiseks ja karistamiseks, kuid see ei tähenda, et Jumal kiitis heaks nende teod. Tegelikult näeme, et Jumal mõistab selgelt nende rahvaste teod hukka ja kuulutab, et ka nemad saavad karistatud oma vägivalla, rõhumise ja imperialistliku poliitika eest. Kuid lisaks kohtumõistmisele leiame me Vanast Testamendist prohveteeringuid, mis vaatavad tulevikku, eri rahvaste ja keelte esindajaist koosnevale lunastatud Jumala rahvale. Näeme nii Iisraeli taastamise tõotust ja rahvaste kokkutulemist. Kõik Jumala tegemised Iisraeliga viivad lõpuks Jumala paljurahvuselise rahuriigini.

Jeesus kuulutas, et ta töö, surm ja ülestõusmine oli seaduse ja prohvetite täitumine ja tema tulek Messiana pühitses sisse lubatud Jumalariigi. Mitmed rahvuslikult meelestatud juudid ning ka ta jüngrid tõlgendasid lubatud kuningriiki kitsalt rahvuslikul pinnal, kui uuendatud Iisraeli kuningriigi rajamist. Varakiriklikes ringkondades püüdsid mitmed valeõpetajad sundida mittejuutidest pöördunuid enne nende kogudusse vastu võtmist omaks võtma ka juudi kultuuri ja seadused. Paulus aga kuulutas, et Kristuses ei ole ei juuti ega kreeklast (Gl 3:28). Vaevalt ta soovis sellega rahvuslikku identiteeti ära keelata, ilmselt soovis ta rõhutada, et kõik inimesed on võrdsed ning saavad Jumala lasteks samamoodi – usu läbi Jeesusesse Kristusse. See usk aga ei nõua ega julgusta kultuurierisustest loobumist.

Mis suhe on Jumala lunastatud inimestel ja nende rahvuskultuuril? Paljud kristlased, põrkudes probleemide ja pingetega eri keelte ja kultuuridega suheldes, osutavad nelipühale, väites, et see „kõrvaldas Paabelist pärit needuse”. Tegu on sagedase väärtõlgendusega, mida kasutatakse kultuurilise imperialismi ja kolonialistlike hoiakute õigustamiseks. Tegelikult algas nelipühal Abrahamile antud tõotuse lõplik täitumine, mille kohaselt saavad õnnistatud kõik rahvad. Need olid igavese õigus- ja rahuriigi esimesed viljad, osa Jumalariigist, mille täielikku tulemist veel ootame. Eri rahvaste esindajad said kuulda head sõnumit Jumala imedest oma emakeeles. Nelipühal õnnistas Jumal eri rahvaid oma Sõnaga, rahusõnumiga, mis lõi nende vahel ühtekuuluvuse, mis rajanes usul Messiasse. Nelipüha on erinevuste ühtsuse tõeline ülistus. Paabel oli, vastupidi, püüe patusele solidaarsusele ühtsuse kaudu. Vaimu kaudu antud ühtsus Kristuses ületab, kuid ei hävita kultuurierinevusi. See on ühtsus erinevustes, mis jätkub aegade lõpuni ja saab siis täiuslikuks. Ilmutusraamatu taeva nägemuses on selgelt väljendatud, et rahvaste kultuuririkkus on osa igavesest Jumalariigist: „Ja rahvaste hiilgus ja au kantakse sinna (Pühasse Linna) sisse” (Ilm 21:26). Rahvaste, kultuuride ja keelte rikkus ülistab Jumalat trooni ees (Ilm 7:9, 15:4). Nende rahvuslik identiteet ei ole hävinud, sest „elupuu lehed annavad tervist rahvastele.” (Ilm 22:2). Rahvastel on oma väärtused ning tundub, et kõik see pühitsetakse ja lisatakse igavese Jumalariigi rikkuste hulka.

Seega on nii vanades kui ka uutes tõotustes alates 1Ms kuni Ilmutusraamatuni sõnum sama: inimkonna rahvaste, keelte ja kultuuride rikkus on Jumala poolt inimkonnale antud plaani täideviimise tulemus, mis ei ole mitte patu tunnistuseks, vaid Jumala ülistuseks.

Tõlkinud Mart Rannut

 

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Hõimurahvaste aeg 2(14) 2015 ja avaldatakse toimetuse loal.

 

© Meie Kirik