Tänavu suvel, kui migratsiooniteema alles hoogu kogus, üritas valitsus näidata, et väike ja tubli Eesti püüab olla teistele Euroopa riikidele solidaarne ja usaldusväärne partner, andes jõukohase panuse rändekriisi leevendamisse. Avalikkust aga püüti rahustada väitega, et Eestisse tuuakse ennekõike kristlasi. „Selge on see, et me eelistame kristlasi ja naisi,“ ütles siseminister Hanno Pevkur 30. juunil väljaandele Postimees. „Vormiliselt antakse meile kogus inimesi, aga loomulikult saame valida.“

Möödunud nädalal aga oli siseministeeriumi ametnik sunnitud lõpuks välja ütlema tõe, et tänases Euroopa Liidus ei ole võimalik kristlasi eelistada. Pressinõunik Merje Klopetsi sõnul „ei saa usutunnistuse järgi kedagi diskrimineerida. Kui inimese puhul on tõendatud rahvusvahelise kaitse vajadus, siis ainuke argument kellelegi Eestis varjupaiga andmisest keelduda saab olla oht Eesti julgeolekule ja avalikule korrale.“

Vaevalt et keegi uskus juba toona, et Pevkuri sõnad peavad paika ja Eestisse tuuakse eelistatavalt meile lähedasema usutunnistusega „pagulasi“. Kuid kõneväärt on asi seetõttu, et kogu seda niinimetatud rändekriisi saadab poliitilisel tasandil – üle Euroopa – hämamine, mis seisneb eksitava mõiste „põgenik“ kasutamises. Valdav osa Euroopasse laviinina saabunud inimestest ei ole vähemalt otseses mõttes sõjapõgenikud, ükskõik mis staatus neile ka ametnike poolt antakse. Mõistega „põgenik“ või „pagulane“ püütakse täiesti õigustatult ärevusse sattunud kodanike südametunnistust pantvangi võtta – rõhuda kaastundele ja vaigistada juba ette võimalikke kriitilisi küsimusi. Pigem tuleks saabujaid nimetada migrantideks, mis on piisavalt neutraalne ja antud olukorras asjakohane mõiste.

Aga rääkides „kristlaste eelistamisest“ – kas pole just Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika kristlased mainitud piirkondades üks kõige ohustatumaid vähemusi, ja seda täiesti reaalselt? ISIS-e käes kannatavad kõik, kes nendega ei nõustu, kuid pole võimalik eirata fakti, et teated just nimelt kristlaste vastu suunatud rünnakutest moslemite (ja mitte ainult ISIS-e) poolt on viimastel aastatel muutunud tulvaks. Seetõttu on ju täiesti loogiline, kui pika kristliku ajalooga Euroopa aitaks eelistatult kõige ohustatumat vähemust, pealegi oma usukaaslasi, kes ei saa otsida varjupaika ja kaitset tagakiusamise eest näiteks Saudi Araabiast või teistest rikastest Pärsia lahe riikidest, sest sealgi oleksid nende õigused piiratud. Kusjuures Lähis-Ida kirikujuhid kutsuvad kohalikke kristlasi kõigest hoolimata oma ajaloolisele kodumaale jääma.

Nn poliitiline korrektsus ei luba Euroopal ja samuti Eestil kristlasi eelistada. Paradoksaalselt toob majandusmigrantide samastamine ehtsate põgenike ja tagakiusatutega ning ideoloogiline „diskrimineerimisest“ loobumine endaga kaasa tegeliku diskrimineerimise, mis seisneb selles, et need, kes eriti abi vajavad, jäävad üsna tõenäoliselt abita – ning kui nad ka siia jõuavad, tõmmatakse neile täiesti teenimatult kaela rahva pahameel, mille põhjuseks on hoopis poliitikute ja meedia üleolev ja dotseeriv hoiak ning mis on suunatud võltspõgenike ja nende abil suuri kasumeid teenivate inimsmugeldajate vastu.

 

© Meie Kirik