Kui “ortodoksi kiriku” all peetakse silmas seda idakirikut, mis erinevalt orientaalsetest ortodoksidest tunnustas 451. aastal Chalkedoni kirikukogu, siis selle kiriku jaoks tähistab sõna “kirikuisad” eelkõige esimesel aastatuhandel kreeka keeles kirjutanud teolooge. Siiski ei soovi ortodoksi teoloogid piirata kirikuisasid mingi kindla, ajaloos juba möödunud perioodiga.

Ortodoksi kirik on mitmes mõttes kirikuisade kirik. Ortodoksid ise peavad isade pärandit pigem jätkuvalt endi keskel elavaks. Nende kirik on kirikuisade kirik, mitte lääne skolastilise ladina või usupuhastuse kirikliku traditsiooni kirik.

Palju keerulisem on aga hinnata, mil määral see ka tegelikult nii on. Igatahes annab jumalateenistuslik elu omalt poolt tunnistust isade olulisusest. Suur osa ortodoksi kiriku jumalateenistuslikest tekstidest, millest piisab, et aastaringselt iga päev mitu tundi palvetada, on kirjutatud kreeka keeles ning olulises osas esimesel aastatuhandel kirikuisade ajastul. Pühapäeviti ja teistel pühadel kannab levinuim armulauaga jumalateenistus Johannes Kuldsuu nime. Täiesti võimalik, et 3.–4. sajandi vahetusel elanud kirikuisa on sellesse veel praegugi kasutusel olevasse teksti jätnud oma jälje. Mõnel korral aastas kasutatav Basileios Suure (srn 379) liturgia arvatakse üldiselt pärinevat tema enda sulest. Ainuüksi jumalateenistusliku traditsiooni tõttu on kreeka keel kõige olulisem teoloogiline keel.

Jumalateenistusellu kuulub ka mitmeid pühasid, mille liturgilise meenutamise teemaks on patristilisse ajajärku asetuv sündmus või isik. Mõningaid oikumeeniliste kirikukogude isasid meenutatakse ühiselt teatud pühapäevadel, üksikuid pühasid isasid ja emasid teistel jne. Sageli kajastavad jumalateenistuslikud tekstid esimestel sajanditel toimunud dogmaatilisi vaidlusi. Tollased õpetuslikud definitsioonid ei sisaldu mitte üksnes õpikutes; õpetusi kuulutatakse kiriku jumalateenistusel igaveste tõdedena, elavdades neid tunnistavaid palvetajaid.

Kes ei kiidaks õndsaks Sind, oh kõigepüham Neitsi? Kes ei laulaks Su kõigepuhtamast sünnitamisest? Sest enne kõiki aegu Isast ilmunud ainusündinud Poeg sündis ka Sinust, oh Puhas, ja sai seletamatul viisil lihaks, Jumal olles ja meie pärast inimeseks saades. Teda peab tunnistama mitte kaheks isikuks jagatult, vaid kahes segunematus loomuses olevana. Palu Teda, puhas ja kõigist kiidetud Neitsi, et Ta oleks armuline meie hingedele.

(Laupäeva õhtuteenistusest)

Nõnda on laupäeva õhtuti võimalik isegi kõige väiksemates Soome külatsässonates isade viisil imetleda Kristuse saladust: üks isik kahes segunematus loomuses (vrd Chalkedon 451). Kirikuisade pärand elab.

 “Edasi – isade juurde!”

Tee edasi läheb kirikuisade kaudu. See hüüdlause pärineb 20. sajandist, kui ortodoksi kiriku teoloogid püüdsid oma kiriku iseloomulikku teoloogilist traditsiooni tugevdada ja elavdada. Selleks tunti ka vajadust, kuna idakirik oli pikka aega sõltunud lääne teoloogiast. 20. sajandi silmapaistvamate ortodoksi teoloogide hulka kuulunud, Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tegutsenud Georgi Florovski (srn 1979) iseloomustas Vene kiriku teoloogiat “kultuurilise pseudomorfismina”. Florovski laenas mõiste Oswald Spenglerilt, kes kasutas seda sama sajandi alguses oma teoses Der Untergang des Abendlandes (“Õhtumaa allakäik”, ilmus hiljuti ka eesti keeles – tlk). Sellega peeti silmas noorema kultuuri  sõltumist domineerivast vanemast kultuurist. Nooremal kultuuril olid oma kogemused, kuid ta pidi nende väljendamiseks kasutama vanema kultuuri väljendusvorme. Sellega kaasnes pinge oma kogemuse ja väljendusviisi vahel.

Florovski hinnangul oli Venemaa taolises olukorras juba alates 17. sajandist. Riigi kultuurielus domineeris lääs ning ka teoloogiat praktiseeriti ladinakeelsena. Samas andis kiriku vaimulik elu tunnistust teistsugusest kultuurist, kirikuisade idapärasest kreeka kultuurist. Ka Kreeka kirik koges oma teoloogilise pärandi säilitamisel sarnaseid raskusi, seda küll teisel põhjusel. Pikaaegne Türgi okupatsioon tegi võimatuks iseseisva teoloogilise tegevuse. Kõrgemat teoloogiaharidust saadi Lääne-Euroopa katoliiklikest ja protestantlikest õppeasutustest.

Seega oli tekkinud olukord, kus teoloogilised struktuurid rääkisid kirikuelust erinevas keeles. Nii palju kui kirikuisade traditsiooni teoloogilises loomes väärtustati, toimus see lääne teoloogia tingimustel. Idakiriku teoloogiale oli olukord vaesestav, kuna ta pääses oma allikate juurde üksnes võõra teoloogilise pärandi kaudu. See tingis edasiliikumisel suunamuutuse, kuid üksnes naasmisena otse isade juurde.

Uuspatristiline süntees 

Georgi Florovski ei olnud ainuke ortodoksi teoloog, kellele naasmine kirikuisade juurde tähendas edasiliikumist. Sarnaselt oli vene emigrantlike mõtlejate hulka kuulunud Vladimir Losskil (srn 1958) oluline ja püsiv mõju 20. sajandi katses sünteesida kaasaja väljakutseid ja oma, kirikuisade teoloogilist pärandit. Teistest nimedest võib tuua esile Aleksander Schmemanni (Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, srn 1983,), John Meyendorffi (Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, srn 1992,) ning Dmitru Staniloed (Rumeenia, srn 1993).

Neile mõtlejatele osutusid vanad kirikuisad nagu näiteks Maksimos Tunnistaja (7. saj) ja Pseudo-Dionysios Areopagita (6. saj?) täiesti uuel viisil aktuaalseks. Ka 14. sajandil tegutsenud Gregorios Palamasest sai uurimisobjekt ja inspiratsiooniallikas.

Siiski ei tähendanud naasmine isade juurde 20. sajandi ortodoksi teoloogidele oma keskkonnast põgenemist. Peaaegu kõik olid aktiivselt kaasatud oikumeenilisse liikumisse. Kirikuisade tekstide uute kriitiliste väljaannete toimetamisel ja uurimisel olid aktiivsed eelkõige katoliku kiriku uurijad, kelle tööst oli ortodoksidel palju kasu. Rääkides neopatristilisest sünteesist – seda mõistet ei ole kunagi täpselt määratletud – pidasid ortodoksi teoloogid ilmselt silmas kaasaegsete küsimuste viljakat dialoogi oma ida traditsiooni teoloogiliste allikatega. Püüti õppida kirikuisade teoloogilisest visioonist, millega võiks vaadelda ümbritsevat maailma oma, ida silmadega. Eesmärgiks ei olnud piirdumine pelgalt isade ütluste kordamisega.

Esines ka lääne teoloogia vastast poleemikat. Näiteks mõistetega “skolastiline” ja “skolastika” viidati oma traditsiooni jaoks võõrale teoloogilisele mõtteviisile. Vastandumise tänuväärseks uurimisallikaks oli 14. sajandil elanud Gregorios Palamas. Palamase oponenti, Kalaabria õpetlasmunka Barlaami peeti lääne skolastilise teoloogia esindajaks, kellele oli täiesti võõras Palamase kaitstud hesühhastiline palvemeetod. Uurimistöös kirjeldatakse Palamast idakiriku teoloogilise traditsiooni truu kaitsja ja edendajana, Barlaami aga lääne teoloogia esindajana.

Siin on uurimistöö ja usu tunnistamine mõneti segunenud, kuid vististi on see teoloogilisele uurimisele omane. Siiski esindasid uued neopatristilised isad idakiriku teoloogilise traditsiooni uudset uurimist ja käsitlust, mis annab alust rääkida teatud renessansist, millele on tänu võlgu ka praegused ortodoksi teoloogid.

Kirikuisa kui ajatu mõiste

20. sajandi ortodoksi teoloogide töö kirikusade pärandiga ei sündinud tühjale kohale. Naasmine kirikuisade juurde oli alanud juba paljude 19. sajandi Venemaa teoloogide juures. Kirikuisade tekste tõlgiti ulatuslikult vene keelde. Enne seda, alates 18. sajandist, oli teatud kloostriärkamist toetanud mõnede kesksete askeetlike isade tekstide avaldamine Filokalia-nimelises antoloogias. See toimus Athose mäel Kreekas muuhulgas tänu Nikodemos Hagioritesele (srn 1809). Peagi tõlgiti kogumik Filokalia slaavi keelde, seejuures on võimalik näha seoseid isade tekstide taasavaldamise ja Venemaal 19. sajandil toimunud kloostrielu elavnemise vahel (nt Optina klooster).

Neile nähtustele on ühine kirikuisade pärimuse seadmine kaasaja teoloogilise mõtlemise ja praktika keskmesse. Tegelikult ei ole teoloogilise mõtlemise ja kloostrite elu vahel erinevust, sest tunnustatud mõtlejad nagu näiteks Maksimos Tunnistaja või Gregorios Palamas esindavad sama askeetlikku praktikat.

Nagu nimetatud, tegutses Palamas 14. sajandil. Ometigi suhtutakse temasse samamoodi nagu varasematesse kirikuisadesse. “Kirikuisa” või lihtsalt “isa” tähistab ortodoksidele kiriku teatud ajatu teoloogia tõeks elamist ja sõnastamist. See pole lihtsalt viide teatud perioodi teoloogidele. Idas ei mõelda, et kirikuisade aeg sai läbi ja pärast seda algas mingi muu periood (nagu keskaegne skolastika läänes). Varaste kirikuisade pärand moodustab püsiva raamistuse, paradigma, milles erinevate ajastute ortodoksid püüavad mõelda ja edasi püüelda. Neid, kes teevad seda eeskujulikult, nimetatakse isadeks.

Kirikuisade paradigma püsivast tähendusest tunnistavad ka tänapäevased tuntud sissejuhatused ortodoksi kiriku usku, nagu näiteks Inglismaal elava metropoliit Kallistos Ware’i “Õigeusu tee” või Volokolamski metropoliidi ning Vene kiriku välissuhete osakonna juhataja Illarion Alfejevi “Usu müsteerium”. Mõlemad raamatud sisaldavad arvukaid viiteid ning pikki tsitaate isade tekstidest, kellest inspireerituna püüavad need tänapäevased teoloogid vahendada teoloogilist mõtlemist kaasaja inimesele.

Püüd läheneda kõikidele küsimustele kirikuisade pärandi seatud raamidest lähtudes iseloomustab ortodoksi teoloogiat tervikuna. Kirikuisade ühine nägemus Jumalast ja inimesest on ka tänapäeva ortodoksi kiriku elu ja mõtlemise allikas.

Kirikuisade paradigma

Loomulikult on ida traditsiooni isadel erinevad rõhuasetused. Siiski on võimalik eristada teatud ühisjooni. Söandan neist esile tuua ühe, koos sellega kaasnevate järeldustega.

Teoloogilise mõtlemise keskmes on Jumala inkarnatsiooni müsteerium. Kristuses, Jumal-inimeses, saavad kokku loodu ja mitte-loodu. Inimese kutsumus on saada Jumala sarnaseks, saada armu läbi selleks, kes Jumal on oma loomu poolest. Jumala sõna “sai inimeseks, et inimene võiks saada jumalaks,” tõdes Athanasios Suur 4. sajandil (De inc. 54.3), ning seda tunnistab kogu ida traditsioon.

Pääste tähendab seega inimese järk-järgulist muutumist sarnasemaks Jumalaga. Jumala Poja inkarnatsioon, kannatus ja ülestõusmine on selle tee avanud. Rõhuasetus ei ole Jeesuse ohvrisurma pärast antud Jumala õigeksmõistval kohtuotsusel. Päästet ei kirjeldata juriidiliste terminitega.

Pääste alus ja võimalikkus pärinevad Kristuselt. Pääsemisel tegutseb aga inimene ise. Taolise sünergistliku arusaama põhjusi on vähemalt kaks. Esiteks peetakse inimest vabaks olendiks, keda Jumal ei sunni isegi päästeks. Teiseks ei peeta inimese pääsemist üksiksündmuseks – olgugi, et aluseks olev Jumala päästetegu Kristuses on ainulaadne – vaid järk-järguliseks protsessiks, milles inimene väljendab oma tahet elada üha rohkem nõnda, nagu inimeseks saanud Jumal Kristus elas maa peal. Kirikus püsib inimene kogu aeg pääste mõjuväljas, ta on selle osaline. Siiski on tema pääsemine, muutumine suunas, kuhu Jumal teda pidevalt kutsub, protsess, mis edeneb kooskõlas inimese tahtega.

Selles protsessis on kesksel kohal palve. Teoloogias on esikohal palves ja elus saadud kogemuslik teave Jumalast. Sellest aspektist vaadeldes ei ole ortodoksi kiriku teoloog mitte eelkõige akadeemiliselt teenekas, vaid see, kellel on tõelist kogemust selle kohta, kellest ta räägib – Jumalast.

“Kui sa oled teoloog, palvetad tõeliselt, ja kui sa tõeliselt palvetad, oled teoloog.” (Evagrios Pontosest, 4. saj)

“Mis kasu on arutlemisest armu üle, kui ei tajuta iseendas selle mõju? Mis kasu on rääkida keerukalt Taabori valgusest, kui sellest ei ole isiklikku kogemust?” (Sofroni Sahharov [srn 1993]; Saharov 2005: 178)

Arvatakse, et kirikuisade pärand teeb sellise tõelise teadmise hankimise võimalikuks. Isade õpetuse õppimist ja analüüsimist õppeasutustes väärtustatakse ning ajaloolist uurimist tunnustatakse, kuid seda peetakse sekundaarseks võrreldes nende inimeste tunnistusega, kes on ise käinud isade teed.

Ühe näitena võib nimetada eespool nimetatud Sofroni Sahharovi, keda peetakse ortodoksi kirikus üheks eelmise sajandi olulisemaks tunnistuseks kirikuisade pärandi elavusest. Nõukogude Liidust esmalt Prantsusmaale põgenenud Sofroni elas Kreekas Athose mäel kloostrielu, kust ta 1940. aastatel tuli tagasi Lääne-Euroopasse. Prantsusmaal koostas ta raamatu oma vaimulikust teejuhist, vene mungast Siluanist (surn 1938). Praegu on Sofronil ja Siluanil suur mõju enamuses ortodoksi maailmast. Põhjus on lihtne – nad räägivad sellest, mida nad on näinud.

Talupoegliku taustaga vene munga Siluani juttu kuulavad ka akadeemilise koolitusega ortodoksi teoloogid. Siluan elas kirikuisade loodud keskkonnas Athose mäel, kus näiteks 14. sajandil tegutses Gregorios Palamas. Siluani juhatasid Jumala tundmiseni kirikuisade kirjutised, jumalateenistuslikud tekstid ja askeetlik traditsioon. Tema puhul peab paika see, mida üks vene mõtleja, Ivan Kirejevski, märkis 19. sajandil: “Pühad isad räägivad maast, kus nad on ise käinud.” Oma kirjutistes räägivad nad oma silmaga nähtust (Louth 2008: 191).

Ühtäkki näeb hing Issandat ja tunneb Teda.

Kes suudaks kirjeldada seda ilu ja rõõmu?

Issandat õpitakse tundma Pühas Vaimus ja Püha Vaim on kogu inimeses: nii hinges, mõistuses kui ihus.

Nõnda tuntakse Jumalat nii taevas kui maa peal.

Issand andis oma lõpmatust heldusest mulle, patusele, selle armu, et inimesed õpiksid tundma Jumalat ja pöörduksid Tema poole.

Ma kirjutan Jumala helduses.

Tema on tõde.

Issand ise on mu tunnistaja.

(Athose vaga Siluan; Saharov 2005: 319)

 

Allikaid:

Alfejev, Pappismunkki Ilarion, Uskon mysteeri: Johdatus ortodoksiseen dogmaattiseen teologiaan (Ortodoksisen Kirjallisuuden Julkaisuneuvosto, 2002)

Athanasios Aleksandriast, De incarnatione verbi (C. Kannengiesser, Sur l'incarnation du verbe. Sources chrétiennes 199. Paris: Éditions du Cerf, 1973)

Casiday, Augustine, “Church Fathers and the shaping of Orthodoxy”, teoses: Mary B. Cunningham ja Elisabeth Theokritoff, toim, The Cambridge Companion to Orthodox Christian Theology (Cambridge: University Press, 2008), 167–87

Evagrius Ponticus, De oratione, 60 (PG 79.1180; Paris: Migne, 1857–1866)

Louth, Andrew, “The patristic revival and its protagonists”, teoses: Mary B. Cunningham ja Elisabeth Theokritoff, toim, The Cambridge Companion to Orthodox Christian Theology (Cambridge: University Press, 2008), 188–202

Saharov, Arkkimandriitta Sofroni, Pyhittäjä Siluan Athosvuorelainen (Valamon Luostarin julkaisuja 100; Jyväskylä, 2005)

Ware, Kallistos, Ortodoksinen tie (Ortodoksinen Veljestö, 1985)

 

Tõlkinud Illimar Toomet 

Teoloogiadoktor Mikael Sundkvist on Helsingi õigeusu koguduse vaimulik. Käesolev artikkel ilmus väljaandes Gladiolus ning avaldati Meie Kirikus esmakordselt 27. aprillil 2012 autori ja Gladioluse toimetuse loal.

 

© Meie Kirik