Ajalehe Turun Sanomat pikaaegne kaastöötaja, nüüd vabakutselise ajakirjanikuna töötav Heikki Kauhanen on üks taolistest pöördunutest. Oma lapsepõlve ja nooruse elas ta tavalises Soome kodus, kus loeti küll õhtupalveid ja kus ta oma sõnade järgi sai kristliku kasvatuse. Siiski ei kogenud ta mitte kunagi, et oleks kommunikeerinud Jumalaga või olnud Temaga mingis isiklikus suhtes. “Ma ei saanud kunagi aru ka Jeesuse lunastustööst. Sellepärast pidasin Jumalat kohtumõistjaks. Selliseks, kes nõuab inimestelt häid tegusid ja karistab kurja eest, mida nad teevad.”

Nooruses äratab huvi islam

Teismelisena hakkas Kauhanen huvituma islamist. Ükskord tuli kooli religiooniõpetuse tunnis teha ettekanne mingist usundist ning Kauhanen valis islami. “Valiku pärast hakkasid sõbrad mind hüüdma “moslekaks” (muslukka). Pidasin seda toona naljakaks.”

Kuna Kauhanen oli juba varem harjunud eelkõige nõudliku Jumalaga, ei häirinud teda samasugune kohut mõistev ja nõudlik joon ka islami juures. Küll aga oli islamis palju muud, mis kaasa tõmbas.

Kauhanen räägib, et konkreetne pöördumine teel islami poole toimus siis, kui ta oli juba täiskasvanu ning töötas ajakirjanikuna. Ükskord tegi ta islamist telesaadet ning külastas selleks Turu mošee reedest palvust. “Kui tulime mošeesse Yliopisto tänavale, tundsin kohe, et olin jõudnud koju. Õhkkond oli rahulik ja meeldiv. Palvusel avaldas mulle eriti muljet wudu ehk rituaalne käte ja jalgade pesemine enne palvetamist: selles moslem otsekui puhastub ja valmistub palvetamiseks.”

Sel ajal teadis Kauhanen islamist juba üsna palju ja elas selle õpetuste järgi. Näiteks ei söönud ta üldse sealiha. Rituaalne pesemine oli huviäratav ka Piiblist leitud eeskuju pärast, sest ka Jeesus pesi Suurel Neljapäeval jüngrite jalgu.

“Mõnikord olen hulljulge ja ilmselt seepärast küsisin, kas ka mina võin end rituaalselt pesta. Tohtisin. Siis küsisin, kas ka mina võiksin tulla palvetama ja sain loa ka selleks. Ma ei osanud sõnagi araabia keelt, mida moslemid palvetades kasutavad, aga kummardasin teiste eeskuju järgi nendega samas rütmis.” Tagasiteel toimetusse midagi juhtus. “Aninkaineni tänava foori ees oodates tundsin, et sain otsekui soomuskilbi kõikide kurjade mõtete vastu. See oli esimene kord, kui ma tundsin, et palvel võiks üldse olla mingit mõju.”

See oli Kauhanenile otsustav hetk, mõne nädala pärast luges ta šahada, islami usutunnistuse. Nüüd sai temast ametlikult moslem.

Kauhanen räägib, et moslemite osaduslikkusest võiksid eeskuju võtta ka Soome kristlased. Ta võeti mošees väga soojalt vastu. Enamasti teatakse mošees uue tulija olukorda üsna hästi – kas ta on alles hiljuti islamiga tutvunud või on tegemist alalise külalisega.

Radikalism võõrutas islamist

Kauhanen elas islami seaduste järgi kokku kakskümmend aastat ning ametlikult islami usutunnistuse öelnud moslemina kümme aastat.

Enne kristlaseks pöördumist oli ta hakanud islamist võõrduma, kuna oli kahel erineval viisil kogenud selle radikaalset vormi.

Kauhaneni valdkond ajakirjanikuna oli juba pikka aega olnud multikultuursus ja immigratsioon. Aastatel 2003–2010 tegi ta Turku–TV-s neid teemasid käsitlevat vestlussaadet Jambo. Erinevate maade kultuurid kohtusid ka tema kodus, sest tema abikaasa on Zimbabwest pärit adventistliku taustaga kristlane.

Ajakirjanikuna ei käsitlenud ta teisi kultuure alati positiivselt, kõigile see aga ei meeldinud. Rahvusvaheliselt tuntuks sai Kauhanen 2011. aastal, kui ta intervjueeris Norras elavat imaami, terroristlikuks organisatsiooniks nimetatud Ansar al-Islami endist juhti mulla Krekarit. Ameerika Ühendriigid kuulutasid mehe pärast Maailma Kaubanduskeskuse ründamist tagaotsitavaks samaaegselt Saddam Husseini ja Osama bin Ladeniga. “Samal õhtul, kui intervjuud näidati MTV3 saates 45 minutit, helistas mulle üks tuttav kurdi mees, kes ütles: “Kui keegi koputab uksele, ära lahti tee. Sinu aadressi on juba küsitud. Pane uksele turvakett.””

Kauhanen vastas, et turvaketti ta panna ei lase, sest kui ta hakkaks kartma, siis peaks ta kartma kogu aeg. Pealegi, kui keegi tahaks teda tappa, siis ei oleks abi ka turvaketist.

See oli Kauhaneni üks esimesi džihadismi ehk islami relvastatud püha sõda käsitlevaid saateid, mille tulemusel moslemid hakkasid teda vältima. “Mitmete mošeede juhid hakkasid muret tundma, et kuidas tavalised soomlased minu saadete ja artiklite pärast neisse suhtuvad. Kogu ajakirjandusliku materjali sain siiski tollastelt moslemitelt, kelle arvates džihadism oli probleem ning sellest pidi rääkima.”

Radikaalset islamit käsitlevad kriitilised artiklid ja intervjuud viisid lõpuks selleni, et Kauhanen sai mitmes mošees sisenemiskeelu.

Teine asjaolu, mis pani Kauhaneni islamist eemalduma, oli tema kahe hea sõbra radikaliseerumine ning minek Süüriasse sõdima islami eest. Need oli Soomes sündinud ja siin islamiusku pöördunud noored, kes olid abielus islamiusku pöördunud soomlannadega. “Nad olid mulle väga lähedased. Neil oli kombeks küsida minult islamiusu kohta nõu, näiteks kui läks naisega tülli. Olin neile nagu vanem vend.”

Nagu Kauhanen ütleb, sünnitas ühe sõbra naine Süürias lapse ning mõned nädalad pärast lapse sündi sai mees lahingus surma. Teine läks Süüriasse mõni nädal enne praegust intervjuud. “Sain eile teate tema surmast,” ütles Kauhanen.

Jeesus kutsub päriskoju

2013. aasta jõulude ajal saadeti Kauhanen tegema ajalehe Turun Sanomat jaoks artiklit puudust kannatavate inimeste jõulupeost Turu Logomo-keskuses. See oli aeg, kui Kauhanen ei olnud enam ammu mošees käinud, olles küll endiselt moslem.

Sündmusel rääkis üks mustlasest mees jõulusõnumist talle omasel mahlakal ja lihtsal viisi. Hiljem sattus peol Kauhaneni intervjueeritavaks üks lastega perekond, kelle isaga tuli juttu jõulude pidamisest, kristlusest ja islamist. Kristlasest mehe hoiak oli avatud ja austav ning nad leppisid kokku, et kohtuvad veel hiljemgi, et juua tass kohvi ja juttu ajada. Siis küsis mees, kas ta võib Kauhaneni eest palvetada. “Vaba eestpalve, s.t teise inimese pärast palvetamine on midagi, mida moslemid tegelikult ei tee. Allahile võib öelda teatud palve, aga see pole see. Kristlasena moslemitega rääkides tajun, et see on üks asi, mille kohta neil pole kogemust.” Kui mees palvetas, tajus Kauhanen Püha Vaimu kohalolekut. Kogu uhkus ja kangus, mida Kauhanen oma südames oli kandnud, tundus ära sulavat. “Ma ei öelnud sellele mehele midagi, olin lihtsalt vait.”

Samal õhtul koju minnes tahtis ta kuulata YouTube’ist muuhulgas kristlasest muusiku Pekka Simojoki vaimulikke laule. “Hakkasin valju häälega nutma ning selles nutus ühinesid valu ja rõõm. Rääkisin võõrastes keeltes, kogesin oma kätes tugevat õhuvoolu. Taipasin, et edaspidi on kõik asjad teisiti.”

Kauhanen mõistis, et oli toimunud midagi olulist – ta oli tulnud usule. Ta rääkis sellest esmalt oma naisele, aga see hakkas kartma, et islamist taganemise pärast ähvardavad radikaalsed moslemid mehe tappa. “Tõotasin, et ma ei räägi sellest mitte kellelegi. Aga möödus vaid päev või paar ning ma ei suutnud sellest vaikida.”

Palveelu muutub

Hiljem on Kauhanen hakanud mõistma mitmeid olemuslikke erinevusi islami ja kristluse vahel. Üks neist oli pattude või halbade tegude kahetsemine. Kristluse järgi on inimene tervikuna langenud pattu ning ta ei saa ühegi oma teo või teenega kõlblikuks heale ja pühale Jumalale. Seevastu Jeesuse lepitava surma ja ülestõusmise kaudu saab Temasse uskuv inimene tagasi osadusse Jumalaga ja igavesse ellu.

Ka islamis räägitakse patust, aga mitte nii otseselt. Ka andeksandmine jääb mõistatuseks. “Kui oled teinud mingit pattu, võid püüda end puhastada näiteks palvetades. Armu saamine ei ole aga kindel, sest Allah halastab, kellele tahab. Alles viimses kohtus selgub, kui palju patte oled andeks saanud. Ühel kaalukausil on head ja teisel halvad teod. Kui Allahil on tuju andeks anda, siis võib ta saata sind paradiisi.” – “Teisalt teatud konkreetsed teod, nagu näiteks mošee ehitamine või relvastatud džihaadis hukkumine on kindlaimad viisid pääseda paradiisi. Kahetsus ei kuulu islamisse samal viisil, nagu see kuulub kristlusesse.”

Lisaks pööratakse islamis palju tähelepanu sellele, et palvetamine toimuks õiges asendis, õigel kellaajal, õiges keeles, korrates õigeid Koraani lõike ehk suurasid ning teatud Allahit ülistavaid lauseid, palvetades õiges suunas ehk Saudi Araabias asuva Meka suunas.” – “Palve on väga rituaalne. Kristlasena saan aga palvetada Jumala poole vabalt.”

Kauhanen räägib, et kristlasena on tema palved nüüd hoopis teistsugused: “Erinevalt sellest, kuidas palvetasin moslemina, tunnen, et Jumal tõesti kuuleb mu palveid ja neile vastatakse. Moslemina ei osanud ma midagi sellist oodata. Allah on otsekui kivijumal, väga abstraktne ja kauge. Palvetades Jeesuse poole olen Jumalaga isiklikus suhtes, Allahi poole palvetaja aga isiklikust suhtest rääkida ei saa.”

Tõlkinud Illimar Toomet

 

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Uusi Tie ning avaldatakse portaalis Meie Kirik toimetuse loal. Artikli tunnuspildiks valitud foto (ülemine) on illustratiivne.

 

© Meie Kirik