Sissejuhatus

Kui ma hakkasin koostama seda artiklit ja mõtlesin, kust alustada, siis avastasin üllatusega, et ma ei oskagi täpselt määratleda, millal hakkas minu kui kirikulaulja teadvuses selgemat kuju võtma arusaam eestikeelsest pühalaulust. See on kasvanud mu ellu järk-järgult, saades pidevat kosutust erinevatelt inimestelt. Teenäitajaid, kes eestikeelse pühalaulu ideed on süvendanud ja kelle tänuvõlglane ma olen, on olnud palju ja siinkohal saavad paraku nimetatud vaid mõned. Aastal 1995 algas professor Toivo Tulevi juhendamisel minu lähem tutvus gregooriuse laulu ehk ladinakeelse pühalauluga. Juba enne seda olin kirikumuusikas teinud esimesed heliloomingu-alased katsetused. Töötamine Kaarli koguduses ja komponeerimine koguduse muusikakollektiividele esitas aastate jooksul mulle hulgaliselt küsimusi eestikeelse pühalaulu olemuse kohta. Magistrantuur aastatel 2000–2001 Limericki Ülikoolis, kus põhiliseks teenäitajaks oli dr Lila Collamore, avas tee gregooriuse laulu teadusmaailma ning rikastas arusaamist kirikulaulu paljudest käsitlusvõimalustest. Kindlasti oli tähtsaks sisuliseks tõukeks doktorantuur 2004–2010 Yorki Ülikoolis. Seal uurisin ma dr Nicky Losseffi juhendamisel keskaegse ühehäälse kirikulaulu mitmesuguseid avaldumisvorme tänapäeval. Seoses väitekirja jaoks materjali kogumisega algas 2005. aastal Frankfurdis minu tutvus professor Godehard Joppichiga, kes gregooriuse laulu ainulaadselt sisuka seletamise kaudu avas mulle tee mõistmaks, kuidas keskaegse kirikulaulu ideed rakendada emakeelsetele tekstidele. Tähtsaks osutus kohtumine helilooja, maestro Arvo Pärdiga 2005. aastal. Tema avas minu jaoks väga tähendusrikkalt seni tundmatuid vaatenurki gregooriuse laulus. Minu suureks inspireerijaks kirikulaulu alal oli ja on Joppichi õpetaja, prantsuse benediktiinimunk, 20. sajandi gregooriuse laulu grand old man, munkpreester Eugéne Cardine (1905-1988), kellega mul ei õnnestunud kahjuks siin ajas kohtuda, aga kelle seni publitseerimata õpetust jagas minuga tema kauaaegne õpilane ja sõber, jaapani lauljatar, maestra Michiko Hirayama aastal 2006 Roomas. Tõhusaks kasvuajaks olid aastad 2007–2008, mil elasin anglikaani kloostris Community of the Resurrection Inglismaal Mirfieldis ingliskeelse pühalaulu igapäevases kasutuskeskkonnas ja õppisin monastilise pühalaulu saladusi munkpreester Peter Allanilt.

Oluliseks motivaatoriks pühalaulualase tegevuse tõhusamaks edendamiseks on need inimesed, kellega olen saanud oma tööd praktikas jagada ja nende tagasiside kaudu edasisi samme seada. Alates 2008. aastast olen mitmel pool Eestis viinud läbi emakeelse pühalaulu koolitusi, sh kaks korda EELK Vaimulike Konverentsil ning mitmel korral EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris. Süsteemse pöörde võttis eestikeelse pühalauluga tegelemine 2009. aastal, kui hakkasin koostama psalmilaulu õppematerjali Eesti Laulupsalter. Esimene prooviväljaanne valmis 2011. aastal. See pidevalt täienev raamat ärkas aktiivsele elule, kui 2012. aastal alustas tegevust Pühalaulu Kool, kus käesoleva aasta sügisel algas juba kolmas õppeaasta. Tähtsaimaks taganttõukajaks kogu protsessis on aga pühalaul ise, oma erakordse vaimuliku lummusega, mis igal palvusel tuhandekordselt kogu vaevanägemise tasub.

Seoses Pühalaulu Kooli tegevuse käivitumisega on mul tulnud anda suulisi ja kirjalikke seletusi nii pühalaulu, Eesti Laulupsaltri kui ka Pühalaulu Kooli kohta. Selles artiklis kasutangi võimalust avaldada nendest tekstidest olulisemad mõtted. Kõige mahukamalt on kasutatud Käsmu kirikus 10. juulil 2014 Viru Folgi raames peetud jumalateenistuse jutluse teksti ja 25. märtsil Eesti Teadusagentuurile tulemuslikult esitatud projekti „Eesti Laulupsalter ja pühalaul“ kirjeldust. Oma artiklis ma (1) seletan, mis peitub mõiste „pühalaul“ taga; (2) mis on Pühalaulu Kool, mida seal tehakse ning kes on sobivad kandidaadid pühalaulu õppima; (3) mis on Eesti Laulupsalter ja mida see sisaldab. Käesoleva teemasse sissejuhatava artikli maht ei võimalda kahjuks kõikide teemade käsitlemist nii põhjalikult, kui ma sooviksin. Loodan tulevaste kirjutistega teemasid süvitsi avada – eriti oleks vaja kirjeldada, kuidas tekivad emakeelse pühalaulu viisid ja seletada pühalaulu tüüpe ning nende eripärasid.

Pühalaul ja selle paradoksid

Selleks et eesti keeles edasi anda mõiste „pühalaul” tähendust, on varem kasutatud võõrkeelset vastet „liturgiline laul”. Kuigi neid kahte mõistet võiks tinglikult pidada peaaegu sünonüümideks, on sõna „pühalaul“ tähendusväli siiski mõnevõrra erinev ja kõnetab oma emakeelsuse tõttu meid paremini.

Sõna „pühalaul” ei ole eesti keeles uudissõna – seda on näiteks kasutanud juba August Gailit (1891–1960) oma romaanis „Karge meri” (1938). „Eesti keele seletavas sõnaraamatus” seda sõna siiski ei leidu. Vajaduse võtta sõna „pühalaul” selles kontekstis kasutusele tingis asjaolu, et eesti keeles ei ole asjakohast mõistet ühehäälse proosatekstil põhineva kirikulaulu kohta. Inglise keeles näiteks on selleks mõiste plainchant (lad cantus planus)Eesti keeles on kasutatud emakeelse pühalaulu kohta ladinakeelse kirikulaulu üldmõistet „gregooriuse laul” või selle tuletisi (nt “eestikeelne gregooriuse laul”) ja juba nimetatud terminit “liturgiline laul”.

Pühalaulu on võimalik määratleda vaimulikust kontekstist lähtuvalt, aga ka puhtalt muusikalis-retoorilisest vaatenurgast. Järgnev määratlus, mis ei ole veel kaugeltki täiuslik, lähtub ennekõike vaimulikust kontekstist. Pühalaul on põhiosas Pühakirja ehk Piibli (enamasti muutmata kujul) tekstide keskendunud või pühaliku veendumusega palvemeelne lausumine, püüdes alluda täielikult ja igakülgselt Jumala Sõna autoriteedile ning arvestades kasutatava keele eripärasid. Pühalaul on reeglina ühehäälne ja ilma saateta. Tekste ei muudeta muusikalise inspiratsiooni huvides, nt ei kasutata sõnakordusi. Pühalaulu tuumiktekstideks on kanoonilise Pühakirja (Vana ja Uue Testamendi) tekstid, mis teatavasti on valdavalt proosatekstid. Ka Pühakirja algkeelsed värsstekstid – näiteks heebreakeelsed psalmid – said esmalt kreeka- ja hiljem ladinakeelses tõlkes pigem proosaks, sest algkeelne poeesia lahustus tõlkes. Leidub ka psalmitõlkeid, mis sihilikult püüavad esitada teksti luule vormis. Siiski tuleb arvestada, et teksti luulekeelde seadmine võib suure tõenäosusega nõuda järeleandmisi teksti muudes aspektides, nt tõlke täpsuses ja üksikasjalikkuses.

Tuumiktekstide ümber on erinevad kihistused pühalaulu sekundaarsetest tekstidest: (1) Püha Pärimuse tekstid, nt usutunnistused; (2) Pühakirja ümbersõnastused; (3) Pühakirjast inspireeritud palvetekstid ja vagaluule, nt hümnid ehk koraalid. Pühalaulu üheks oluliseks tunnuseks on muusikaliste väljendusvahendite askeetlik kasutamine, et mingil juhul ei tekiks kahtlust teksti absoluutses ainuvalitsuses ja et muusikalise eneseteostuse vajadus ning maine meelelisus ei püüaks hakata domineerima Sõna üle.

Pühalaul on iidne, nagu seda on Püha Kirik koos oma armuvahenditega. Läänekiriku pühalaulu meile teadaolevad varaseimad kirjalikud lätted on 10. sajandis, mil lääne kirikulaulus toimus üleminek suuliselt pärimuselt kirjalikule ja käsikirjadesse talletati gregooriuse laulu repertuaar. Pühalaul on üldmõiste kõikides keeltes lauldavate Pühakirja tekstide kohta. Nõnda on nt gregooriuse laul ja ambroosiuse laul teisisõnu ladinakeelne pühalaul. Eesti keele kontekstis tähendab pühalaul emakeelse Pühakirja tekstidel põhinevat palvekeelt, mis rajaneb läänekiriku algupärase ühehäälse kirikulaulu tarkusel ja kogemusel.

Tõelise pühalaulu keskmes seisab Maailma Päästja – Jeesus Kristus. Nota bene! Mitte õpetus Kristusest, mitte arusaamine Kristusest, mitte kujutlus Kristusest, vaid reaalne isik – hauast üles tõusnud ja surma ära võitnud jumalinimene Jeesus. Pühalaulu Kristuse-kesksust aitab meelde tuletada Tema monogramm, mis liigendab iga psalmirida keskkohast.

Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi *

ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas. (Ps 1:1)

Salm poolitub keskelt sümboliga, mis esmapilgul tundub olevat tavaline tärn. Päriselt on aga tegu meie Õnnistegija teineteise peale kirjutatud kreekakeelsete nimetähtedega „l” ja „X”. Oma Püha Nime väes, mis on üle iga nime (Fl 2:9b), ootab Ta meid psalmirea keskel. Pühalaulu viljelemise esmaseks ja tähtsaimaks eesmärgiks ongi osaduse otsimine ja osaduses olemine Jeesuse Kristusega. Iga alustatud psalmirida on palverännak Tema juurde ja seepärast tehakse Temani jõudes pisut pikem peatus, et tänulikus rahus rõõmustada Kristuse kohaloleku üle meie eludes. Pühalaul ei ole püha mitte sellepärast, et helilooja on selle hästi kirjutanud või laulja on seda hästi laulnud või kuulaja on seda hästi kuulnud. Pühalaulu pühaduse läte seisneb Jumala Sõnas – see on pühalaulu kõige väärtuslikum, võiks isegi öelda, ainus tõeliselt väärtuslik osa. Kõik muud omadused kinnituvad selle külge nagu ehted jõulupuu külge.

Varase ristikoguduse esimene liturgiline raamat oli Vana Testamendi laulude raamat ehk Psalter. Nagu evangeeliumid meile tunnistavad, oli Õnnistegija ise nende palvetekstide usin kasutaja. Seepärast ongi kiriku traditsioonis just psalmide kasutamine jumalateenistuslike tekstidena eriti tähtis. Kloostrielu elavad ja vaimulikus ametis teenivad inimesed palvetavad traditsiooni kohaselt ühe nädala jooksul läbi kogu psalmide raamatu – kõik 150 psalmi. See on vajalik, et kiriku jumalateenistusliku elu karkass oleks kindel ja tugev ning et selle sisse saaks väärikalt asetada Rõõmusõnumi Jumala Pojast. See oli keskaegse kiriku jumalateenistuslik ideaal – jumalateenistus, kaasaarvatud selle lauldud osa peeti valdavalt Pühakirja tekste kasutades.

Pühapäevakoolist alates kuni igapühapäevase jutluseni õpetatakse inimesi hämmastuma Jumala Sõnas kirjeldatud imede üle. Kes ei imestaks – pimedad näevad, jalutud kõnnivad, surnud ärkavad ellu ja vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit. Üks ime, mida selles tohutus imede sajus aga kiputakse unustama, käib kõige selle ees. See on ime, et meile üldse on antud Jumala Sõna. See on oma erakordsuses pea kirjeldamatu ja mõistetamatu: Tema, kes hoiab koos ja valitseb kõike nähtavat ja nähtamatut rohuliblest kuni meie “tillukese” koduplaneedi ja päikesesüsteemini, meie galaktika ja kogu universumini; kõiki praegu elavaid, kõiki juba surnuid ja kõiki veel sündimata elusid – Tema on ilmutanud ennast ühe köite tekstidena, mida me saame emakeeles lugeda ja laulda.

Sellest lähtub pühalaulu esimene paradoks: kuidas tuua kuuldavale sõnu, mille iga täht on suurem, kui meie kunagi olema saame? Me peame ju hääldama välja sõnu, mida me puht-objektiivselt ei ole väärt ütlema. Seepärast on kuulamine, kuulatamine ja kuuletumine pühalaulus olulisemad kui lugemine, laulmine ja intellektuaalne mõtestamine. Eriti oluline on vaikuse kuulatamine psalmiridade keskel, mil meie taandame oma osaluse ja anname sõna Jumala Pühale Vaimule. Kuulamine on olulisem kui mõistmine ja tunnetus on tähtsam kui tarkus.

Pühakirja tekst on täiuslik ja sellest lähtub pühalaulu teine paradoks. Kui miski on täiuslik, siis ei saa seda ju enam paremaks teha. Lastes Pühakirja jumaliku teksti läbi oma inimliku prisma, me tahes-tahtmata teeme Teda väiksemaks, kui Ta tegelikult on, ja esitame Teda pisemalt, kui Ta tegelikult väärib. Seega on meie ülesanne Pühakirja tekste lugedes ja lauldes püüda võtta ära võimalikult vähe sellest terviklikkusest ja täiusest, mida Ta vaikimisi endas kannab. Selle vastandiks on üsna levinud arusaam, et inimene teeb muusikaga Pühakirja teksti kuidagi ilusamaks, paremaks või kõnekamaks.

Kuidas siis üldse läheneda sellisele tekstile? Me ei suuda ju olla neid tekste lugemata ja laulmata. Rääkides mulle gregooriuse laulust, andis Arvo Pärt hea seletuse, mis kehtib mistahes keeles pühalaulu kohta. Raamat, millest Pärt järgnevalt räägib, on gregooriuse laulu sisaldav Graduale triplex (1979), aga öeldu mõte ei muutu, kui mõtleme, et jutt on Pühakirjast, sest pea kõik Graduale triplex’is sisalduvad tekstid pärinevad otse Piiblist.

Gregooriuse laulule võib läheneda ainult puhta südamega. Kes võtab kätte gregooriuse laulu laulmise või uurimise, peab tundma, et ta ei ole selle vääriline, et avada seda raamatut. Kes saab siin aidata peale Ühe? Seda ei saa päevapealt teha, tuleb leppida oma ebatäiuslikkuse ja ebapuhtusega ning loota, et sellest on võimalik vabaneda. Võibolla ei saa me kunagi selle vääriliseks, et seda raamatut lahti teha. Aga Jumal näeb sinu head tahet ja Ta tuleb sulle vastu. Ta ütleb nendele nootidele siin raamatus: „Kuule, mine talle vastu, mine talle paar sammu vastu”. Ja siis ... juhtub ime. See muusika on ime. Imega saab kontakti ainult läbi ime. See on alati kingitus – peab sündima ime, et gregooriuse laulule ligi saada. Selleks aga peab imedesse uskuma, peab üldse uskuma ja lootma. Peab olema nagu laps, kellel ei ole eelarvamusi. Peab olema lihtsa meelega. Peab olema valmis selle eest ka kannatama.

Selline lähenemine võtab üsna hästi kokku algupärase lääne kirikulaulu olemuse. Pühalaulule ei saa läheneda omaniku meelsusega: „siin on üks muusika, mul on vastavad käsitööoskused ja nüüd ma teen nendest nootidest midagi ilusat”. Esmatähtis ei ole inimese muusikaline osalus – Jumala Sõnal tuleb lasta kuuldavaks saada ja seda tuleb teha, leppides oma ebatäiuslikkusega selles tegevuses. Küsimus ei ole meie suutlikkuses vormida Kalleid Sõnu – Kallid Sõnad peavad vormima meid.

Teiseks heaks näiteks selles vallas on pajatus 20. sajandi gregooriuse laulu suurkujust munkpreester Eugéne Cardine’ist. Tema õpilane Michiko Hirayama rääkis mulle kord sellise loo. Taas on jutt gregooriuse laulust, aga ka siin kehtib öeldu täielikult igas keeles lauldud Pühakirja teksti kohta.

Peale missat jäi Dom Cardine vähemalt 15 minutiks oma kohal istudes palvetama. Ta teadis, et ma tulen temaga kohtuma, aga sellest hoolimata palvetas ta ikka vähemalt 15 minutit. Ükskord ma küsisin temalt väga ebaviisaka küsimuse: „Miks te jääte peale missat oma kohale palvetama? Mille eest te palvetate?” Ta vastas: „Meile on gregooriuse laulu näol antud väga ilus ja suur kingitus. Me suudame sellest tagasi anda ainult väga vähe. Ma palun Isa käest andeksandmist, et ma ei suuda piisavalt anda tagasi sellest täiusest, mida Ta meieni on ulatanud.”

Seega on pühalaulu hea kuuldavaks saamise kaheks esmaseks alusväärtuseks alandlikkus ja patukahetsus. Alandlikkus näitab ennast huvitaval kombel ka pühalaulu muusikalistes omadustes – olles oma põhiolemuselt ühehäälne ja lihtsakoeline, püüab see muusika täielikult ja kompromissitult alluda Sõnale. Patukahetsus, mis väljendub oma puudulikkuse tunnistamises, sillutab teed selle saavutamiseni.

Pühalaulu Kool

Pühalaulu Kool alustas tegevust 2012. aasta advendiajal ja käesoleval aastal algas juba kolmas õppeaasta. Kool koguneb reeglina üks kord nädalas neljapäeviti (väljaarvatud suvekuudel ja kirikupühadel), kell 17.30 Kaarli kiriku keldris. Peale poolteist tundi kestvat harjutamist palvetatakse ühiselt keskaegsel liturgilisel traditsioonil põhinev vesper Kaarli kirikus. Vesper koosneb pea täies mahus Pühakirja tekstidest (väljaarvatud palvetekstid, mis on Pühakirja ümbersõnastused) ja toimub kõik lauldes. Pühalaulu Koolis on esindatud neli denominatsiooni. Neist suurimast, luterlikust kirikust, on esindatud 10 kogudust.

Pühalaulu Kooli tulijatelt ei eeldata lauluoskust, eelnevat laulukogemust ega isegi mitte viisipidamist. Vanusepiiri ei ole. Ainsaks eelduseks on tulija soov süveneda Pühakirja tekstidesse ning avastada ja/või arendada endas pühalaulu annet. Issand on oma Pühas Sõnas käskinud: “Laulge Issandale uus laul!”. See tähendab, et laulmine – vähemalt mingil moel – peab olema kõigile jõukohane, sest Jumal oma armulikkuses ei pane inimesele raskemat ülesannet, kui inimene suudab kanda. Seepärast tuleb olla kannatlik nendega, kelle puhul meile tundub, et nad “ei pea viisi”. Pühalaul peab olema orienteeritud kõige nõrgematele, seega neile, kes kõige vähem laulda oskavad. Nad on meie jaoks väga oluline varandus. Kõik, kes on juba head lauljad, peavad olema nende teenijad. Kui keegi arvab, et ta on liiga hea laulja, et endast nõrgematega koos Pühakirja tekste laulda, siis kahjuks ei kõlba ta Pühalaulu Kooli õpilaseks.

Pühalaulu Koolis ei ole seatud omaette eesmärgiks, et iganeljapäevastest kohtumistest tuleb vältimatult osa võtta. Õppetöö on kavandatud nõnda, et osaleda saaks ka need, kes mingil põhjusel igal neljapäeval tulla ei saa. Pühalaulu Koolis ollakse alati rõõmsad iga osaleja üle – ka siis, kui ta saab osaleda vaid korra kuus või korra aastas. Iga osaleja saab soovi korral kaasa õppematerjalina kasutatava Eesti Laulupsaltri ning aeg-ajalt Pühalaulu Kooli tunde külastades on võimalik saada Laulupsaltri täiendusi ja näpunäiteid edasise harjutamise tarvis.

Pühalaulu Kooli tund algab palvega, mille järel loetakse üheskoos psalmide või kantikumide tekste ja õpitakse antifoone. Oluline osa kooli tegevuses on kirikuaasta ja selle traditsioonilise tekstikorpuse tundmaõppimisel. Meie koosviibimistel on alati kohta mõttevahetusele ja meelelahutusele. Möödunud suvel toimus taas „Eine murul”, mille käigus koguneti ühes Eesti Kirikute Nõukogu sekretariaadiga Lääne-Virumaale Võhma külla, et seltsis matkata, ujuda ja tunda rõõmu vastastikusest osadusest. Ilumäe kabelis palvetati 10. juuli õhtul üheskoos pühalauluga vesper.

Eesti Laulupsalter

Eesti Laulupsalter on avatud köitega kolmest, samaaegselt eraldi lehitsetavast jaotusest koosnev A4 formaadis sektsioonraamat. Alumises jaotuses ehk psaltris on indekseeritud silpidega Vana Testamendi Laulud ja valik Uue Testamendi kantikume; keskmises jaotuses ehk tonaariumis on toonid ehk vormelid psaltri tekstidele; ning ülemises jaotuses ehk antifonaariumis on lühikesed muusika­palad – antifoonid ning responsooriumid. Psaltri tekstide silbid on teksti liigenduskohtade lõpust kümne silbi ulatuses indekseeritud ja meloodiavormeli vastavad noodid tonaariumis on nummerdatud.

Laulmisel tuleb tekstis ja tonaariumis olevad numbrid kokku viia. Tekstide ja toonide kokkukuuluvus on universaalne – kõik tekstid sobivad kõikide vormelitega. Tonaariumis on psalmitoonid varaseimast selleteemalisest allikast Commemoratio brevis (10. saj algus); roomakatoliku kiriku 19. ja 20. sajandi väljaannetest ning valik omaloomingulisi psalmitoone, milles olen muuhulgas püüdnud kasutada eesti regiviiside elemente.

Seisuga 1. oktoober 2014 on psaltris 86 lehekülge, mis sisaldavad psalme 1-41 ehk Vana Testamendi psalmide raamatu esimest osa. Samuti on psaltris kaks Uue Testamendi kantikumi ja kolm litaaniat. Antifonaariumis on 136 lehekülge, mis sisaldavad 129 pala. Nende hulgas on antifoone nii missa kui tunnipalvuse jaoks. Pea kogu kirikuaasta tarvis on olemas vespri Maarja kiituslaulu (Lk 1:46b–55) antifoonid. Puudu on veel suvised nelipühajärgsed nädalad, sest siis on Pühalaulu Kool olnud vaheajal ja nende järele ei ole vajadust olnud. Tonaariumis on 70 psalmitooni ja lõppvariandis saab neid olema umbes 200.

Kokkuvõtteks

Pühalauluga tegelemine on kulg, millel ei ole selgelt ettenähtavat lõppu. Isegi kui Eesti Laulupsalter jõuab olukorda, mil selles sisalduvad kõik Vana Testamendi psalmid ja Uue Testamendi kantikumid ning antifoonid ja responsooriumid kirikuaasta igaks pühapäevaks ja pühaks, ei ole see töö valmis. Pidevalt võib lisanduda uusi psalmitoone, antifoone ja responsooriumeid – võimalused on lõputud. Pühakirja uuesti tõlkimise tõttu võivad mõnevõrra isegi muutuda tekstide sõnastused, aga pühalaulu alus – Jumala Sõna – jääb sealjuures muutumatuks. Pühalaulu kulgemises ongi olulisim pürgida jumalateenistuse poole, mis koosneb Pühakirja tekstidest, on muusikaliselt askeetlik ja püüab igakülgselt alluda Jumala Sõna autoriteedile. Pühalaul on vana, äraproovitud ja tõhus meetod Pühakirja lugemiseks ja Jumala Sõnaga koos olemiseks nõnda, et meie võiks kahaneda ja Kristus võiks kasvada (Jh 3:30). Pühalaul on rahutooja maailmas, mis on rahutusest tulvil, ja õpetab meid vaigistama ilmakära meis ja meie ümber, et kuulda Jumala häält. Kõigele lisaks on pühalaul veel ainulaadse osaduse vorm – see sünnib vendi ja õdesid ning nende usku tundma õppides, neid tähele pannes ja nendega arvestades. Selle protsessi käigus õpitakse tundma oma kaaslasi ja lisaks saab inimene nii mõndagi teada ka iseenda kohta.

Ma lõpetan palvetekstiga, mis on koostatud neile, kes soovivad pühalaulu kaudu otsida Jumala palet. Loodan, et see palve ja minu artikkel tervikuna näitavad huvilistele teed Pühalaulu Kooli, et me võiksime üheskoos osa saada sellest erakordsest kirkusest, rahust ja rõõmust, mida lauldud Jumala Sõna meieni kiirgab.

Pühalaulja palve

Kolmainu Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Püha Isa, ma tänan Sind, et Sa annad mulle võimaluse olla Sinu Püha Sõna osaduses.

Ma tunnistan, et ma ei ole väärt avama Pühakirja ja seda lugema ning laulma, aga kui Sa oma armust annad tähtedele, silpidele ja sõnadele käsu tulla mulle sammukese vastu, siis sünnib Sinu ime. Anna mulle andeks, et ma suudan anda tagasi nii vähe sellest täiusest, mis Sa mulle oma talentide kaudu ja oma Püha Sõna läbi oled kinkinud. Kinnita mind, et oleksin Pühakirja uurimises ustav, püsiv ja alandlik ning jõuaksin selle kaudu Sinu terviklikuma tunnetamiseni.

Issand halasta.

Ma kiidan Sind Jeesus Kristus Sinu armastuse eest. Ma tänan Sind sõprade eest ja sõpruse eest. Ma tänan Sind osaduse eest, mille kaudu Sa ennast meile ilmutad. Ma tänan Sind, et Sa pühalaulus oled kesk meie seas ja Sinu pühalikust osadusest kiirgab meie laulmisesse rahu ning rõõmu. Nõnda hea on uskuda, et Sina oled Maailma Päästja ning oled igal päeval koos minuga nii mures kui rõõmus. Ära siis lahku mu kõrvalt ka siis, kui ma Sind unustan, ja tuleta mulle oma püha puudutusega meelde, et Sina oled hea.

Kristus halasta.

Püha Vaim, ava minu süda, tee tundlikuks mu meeled, et oleksin valmis vastu võtma seda, mida Sa Kiriku armuvahendite kaudu minuni ulatad. Kui ma loen ja laulan Pühakirja, siis ole Sina mind juhatamas, et Kristus võiks kasvada ja mina võiks kahaneda. Juhataja ning Lohutaja, Sinu embus on mulle kallis ja Sinu ligiolu on mulle joovastav. Sinuga virgumine on rahu ja rõõm; Sinuga käimine on õnnistus ja õnn; Sinuga puhkamine on kosutus ja julgustus. Tänu Sulle selle eest.

Issand halasta.

Kirkus, tänu ja kiitus olgu Kolmainu Jumalale  Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.

 

Artikkel ilmus esmalt EELK Tallinna Kaarli koguduse ajakirjas Sulane (2/63 AD 2014) ja avaldatakse Meie Kirikus autori loal.

 

© Meie Kirik