Torpa pastor Bo Giertz (1905–1998), kellest hiljem sai Göteborgi piiskop, kirjeldab 1939. aastal avaldatud raamatus “Kristuse kirik” (Kristi kyrka) Rootsi kirikut osana ülemaailmsest, apostlikust ja katoolsest (üldisest) Kristuse kirikust. Kirikut ei leiutatud ega toodud Rootsi alles usupuhastuse ajal, vaid selle elu puhastati Jumala sõna järgi nõnda, et armuvahendid – nii Jumala sõna range käsuna ja puhta evangeeliumina kui ka Kristuse seatud sakramendid, ristimine, armulaud ja piht – said sünnitada ja ülal hoida usku ja kristlikku elu. Seda uuendusprotsessi kõigi tema valude, liialduste ja võitudega saab jälgida Giertzi romaanis “Üksnes usust ” (1943, Tron allena). Soovitan!

Raamatus “Kristuse kirik” käsitleb Giertz kirikut nii kohaliku, piirkondliku kui ülemaailmse realiteedina, aga ka kirikut konstitueerivaid ehk kõige kesksemaid faktoreid, mis teevad kirikust Kristuse kiriku: armuvahendeid ja neid talitavat karjaseametit. Raamatut lugedes rõõmustasin eriti viisi üle, kuidas Giertz räägib pihist, “unustatud armuvahendist”. Ühelt poolt avatakse selles nn salatoimikud, mis painavad kristlasi, võtavad elust ära rõõmu ja valguse, ning teisalt suletakse ja pitseeritakse pihil räägitu igaveseks pihisaladuse alla, andestuse ookeani sügavusse.

Kristlasele on vaikimine vaevaks, piht annab vabaduse

Taaveti patukahetsuspsalmi (Ps 32) sõnad sellest, kuidas üles tunnistamata patt vaevab sisemust ja kulutab elujõudu, kehtivad ka meie ajal:

Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses.

Me võime olla väliselt vägagi esinduslikud, nalja visata ja rääkida ka tõsistest asjadest. Aga sisimas, seal, kuhu teiste pilgud ei ulatu, on must auk, patt ja süü, mis varjatult imeb endasse rõõmu ja hingamise. Nii ei peaks olema. Kui ma olen mõnikord (piisavalt turvalises olukorras) küsinud kristlastelt, kui tihti keegi pihil käib, vastab vaid mõni üksik jaatavalt. Enamasti tähendab see, et enamus kannab oma raskemate eksimuste koormat üksi. Taavet teab siiski ravimit:

Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: "Ma tunnistan Issandale oma üleastumised." Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.

Sina andsid andeks! Kristlane ei peaks kaotama lootust, kui ta ka pärast pikka elu usklikuna tunneb end patusena, kes ei suuda ennast muuta. Või haigena või eksinuna või surijana. Just selliseid ongi Inimese Poeg tulnud otsima, tervendama, lohutama, nende peale halastama ja neid äratama. Just selliste inimeste pärast seadis Inimese Poeg võtmete meelevalla, kelle ülesandeks on kuulutada pattude andeksandmist vice et loco, Kristuse ametis ja Tema asemel nii, et maa peal kuulutatud andeksandmine maksab ka taevas. Või pigem nõnda, et Kristuse Kolgatal toodud pattude andeksandmine ja rahu Jumalaga jagatakse siin maa peal Patune saab nimepidi kuulda, et andeksandmine kuulub kindlalt ka temale ning ning katab kinni ka need patud, mille ta äsja Issanda ette on toonud. Patu ja süü vastu on rohtu! Sellepärast alustab Taavet oma patukahetsuspsalmi selle hõiskega:

Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.

Giertz kirjutab: “Pattude andeksandmise kuulutus ei ole mõeldud üksnes suurtele patustele. See on tee vabadusse ka täiesti tavalistest argistest pattudest, värav kindlamasse usuellu, vältimatult vajalikku pühitsusse ja rahusse Jumalaga. Ka väikesed ja argised patud võivad kasvada müüriks inimese hinge ja Jumala vahel, rõhuvate murede mäeks, millest püüame tulutult oma jõuga vabaneda. Aga ka kõige kindlamad müürid varisevad otsekui Jeeriko müürid pasunahäälest, kui Jumala enda hääl kuulutab rõhutud patusele pattude andeksandmist.

Loomulikult võime oma südame avada kellele tahes tõsistest kristlastest. “Vendade omavahelist vestlust ja üksteisele antavat abi” peetakse luterlikes usutunnistuskirjades üheks evangeeliumi kuulutamise viisiks,” tuletab Giertz meelde. Loodan, et sellist tuge ja lohutust oleks kristlastest vendade ja õdede vahel võimalikult palju ja sageli! Iga kristlane on hädaolukorras kohustatud ristima, kui ametisse seatud sõnakuulutajat ei ole käepärast. Samamoodi, jätkab Giertz, tuleb kristlasel julgelt üldise preesterluse alusel näiteks surivoodi äärel “lugeda haigele Jumala sõna, palvetada koos temaga, osutada talle Jumala armu Kristuses ja kui miski muu ei aita, kuulutada talle Jumala nimel ka pattude andeksandmist? Selles on kristlane “ligimesele Kristus”. Selleks on meid ristimises pühitsetud.”

Normaalne ja loomulik viis on siiski see, et läheme oma vaimuliku juurde pihile.” Aga miks? Kahel põhjusel: “Tegemist on sakramendiga ja evangeelse arusaama järgi jagavad sakramente ametisse pühitsetud sõna sulased.” Pattude andeksandmise ja lahtisidumise võtmete kasutamine on tavaolukorras karjaseameti töö. Teiseks, just karjaseamet on seotud absoluutse vaikimiskohustusega, pihisaladusega: “Tema juurde saame minna kindlusega, teades et meie asju ei avaldata teistele,” räägib Giertz.

Salatoimikud vaimuliku hinges

Miks on erapiht meie evangeelses kristluses muutunud nii haruldaseks, et vaid mõni üksik vastab jaatavalt küsimusele, kas ta on oma elu jooksul käinud pihil? Kas inimkond on viimaks suutnud ennast muuta ning tal ei ole enam patte? Vaevalt küll. Piiblile tuginedes vastame pigem: kindlasti mitte! Üks pihi allakäigu põhjus on kindlasti õpetuse puudumine. Kas sa oled saanud õpetust, kuidas pihtida ja millepärast? Kas sa tead, kes on su pihiisa ning millal ja kus on võimalik temaga pihtimiseks kohtuda? Seega – siin on meil vaimulikena paljut muuta.

Kutsun üles kõiki meie koguduste vaimulikke, kirikuvalitsuseni välja mõtlema, kuidas teha pihi võimalus nähtavaks ja kättesaadavaks peagi algava advendipaastu ja kevadel suure paastu ajal. Hiljuti üllitatud soomekeelne luterlik koraaliraamat “Luterlikke koraale” (Luterilaisia virsiä) sisaldab erapihi korda, mis on mõeldud mitte varakirikliku kaunistusena, vaid kasutamiseks argises usuelus. Võtkem see armuvahend kasutusele!

Giertz nimetab pihi allakäigu põhjusena ka teist asjaolu. Sakramentaalsest pihist, milles Jumala sõna sulane kuulutab kahetsejale pattude andeksandmist, on üha enam kaldutud üldise hingehoidliku vestluse poole, milles patutunnistust ja andeksandmise kuulutust ning vestluse muid raame on keeruline piiritleda. Loomulikult on hea, kui koos vaimulikuga saab räägida igasugustest eluküsimustest, isegi kui hingel ei olegi konkreetset häda. Ometigi tuleks leida koht ja aeg ka pihi jaoks.

Pihi laienemisega üldiseks hingehoiuks kaasneb Giertzi arvates teinegi probleem: absoluutse pihisaladuse piirid on hämardunud: “Kogemus näitab, et kui pihti hakkab asendama omavaheline vestlus, muutub suhtumine ka pihi pitserisse (absoluutne vaikimiskohustus, mis seob vaimulikku ametist tagandamise ähvardusega) hoolimatuks. Kui on pisut koos juttu aetud, algul räägitud üht-teist ja siis mindud hingeasjade juurde ja viimaks räägitud oma patust, on raske tõmmata piiri, mis kuulub vaikimiskohustuse alla ning “millest ehk pole nii ohtlik rääkida”. Kui sakramentaalne, formaalne piht taandus “usaldusliku vestluse ees pastoriga”, siis vajus unustusse ka pattude andeksandmise kuulutus. “Pihile tulijad said peagi aru, et see, mida nad usalduslikult rääkisid käärkambris pastorile, rääkis see usalduslikult edasi oma naisele. Nõnda lõpetasid inimesed pikkamööda pihil käimise. Neil ei olnud enam kindlat kohta, kuhu nad võiksid oma pattude koorma otsekui sõnatusse hauda maha panna.”

Pihisaladuse lõdvenemise kõige hullema näitena nimetab Giertz vaimulikke, kes huvi äratamiseks räägivad oma jutlustes sündmuseid tegelikust elust: “Ühel päeval tuli minu juurde keskealine, kiilaneva peaga ja paremat jalga lonkav mees, kes soovis eraviisiliselt rääkida…” Kes julgeks avada end vaimulikule, kelle puhul on pisukegi kahtlus selles, et pihivestlust kasutatakse mõnikord jutluse ilmestamiseks. “Kui Kirik-Ema kuritarvitab oma laste usaldust, kui ta kasutab seda mõttetu kaunistusena või söödana, püüdmaks kuulajaid, lähevad inimesed peagi vastikusega minema.”

Giertz lõpetab: “Tõeline piht kiriku ja sakramendi vaimus võidab selle ohu. Kõige selle ümber, mida pihtija ütleb alates sellest hetkest, kui ta astub üle läve kuni selle hetkeni, kui ta lahkub rahuga, tõmmatakse vankumatu piir, ehitatakse ületamatu müür. Kui lubate, siis väljendun nõnda: see kuulub sellesse kausta vaimuliku hinges, mida ei saa avada enne viimset kohtupäeva ning sellel ei ole mingit pistmist sellega, mida vaimulik muidu teab või räägib.

Olen lugenud ühes targast hingehoidjast. Kui koguduseliige tuli tema juurde, öeldes: “Pastor, ma olen jälle langenud nendesse pattudesse, mida pihtisin ka eelmisel korral,” vastas tema: “Millistesse pattudesse?” See, mis on patutunnistuses ükskord Kristuse kõrva sisse maha maetud ja mille kohta Kristuse suu on kuulutanud pattude andeksandmist, see enam meelde ei tule.

Vaata, mu suur kibedus muutus rahuks: sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha. (Js 38:17)

Pihi õnnistus

Giertzi järgi koosneb täiuslik piht kolmest osast. Nendes tuleb hästi esile ka see õnnistus, mida Jumal tahab pihi kaudu enda omadele anda.

Patutunnistus. On suur õnnistus, kui saame suuga välja öeldes tunnistada südametunnistust rõhuvad patud, avada ja tuua valguse kätte salatoimikute raske, läppunud ja mürgise õhu. “Patu tunnistamine nii alandab kui vabastab. Patul on moraalne ülekaal seni, kuni ma sellest vaikin, ta surub mind võitluses vastu maad. Moraalse ülekaalu kaotab ta selsamal hetkel, kui julgen seda nimepidi nimetada. Patutunnistus on õige viis kammitseda mälestusi, mis panevad hinge nägema painavaid unenägusid ja painavad südametunnistust süüdistustega.

Pihi kroon, selle parim ja olulisim osa on pattude andeksandmise kuulutus (absolutsioon). Piht ei ole üksnes häbiväärsete asjade suuga väljaütlemine, vaid ka – ning ennekõike – patu ja häbi kustutamine selle volitusega, mille Jeesus Kristus ise on oma kirikule andnud. “Issand Kristus ei oleks seadnud seda sakramenti, kui Ta ei oleks meist paremini teadnud ja mõistnud, mida tähendab kuulda pattude andekssaamisest isiklikult. Kogemus näitab, et isegi kui üldiselt on raske uskuda Jumala headusse ja andestavusse, on teisalt hirmutavalt raske uskuda, et Jumal annab tõesti mu patu andeks, eriti kui tegemist on patuga, mille vastu olen kaua ja erilise eduta võidelnud. Isiklikus andeksandmise kuulutuses ulatab Jeesus käe vaimus vaestele ning kõnetab koormate kandjaid.

Mõnes olukorras on põhjust lükata pattude andeksandmise kuulutus edasi, “kui on selge, et pihtija ei ole selleks veel küps. Andes sobivat lugemist ja vesteldes uuesti inimesega, kes otsib siiralt rahu Jumalaga, juhatab hingehoidja ta peagi sinna, kus ta taipab, millega on pihi puhul tegemist ning oskab andeksandmise õigesti vastu võtta.” Võtmete meelevalda ei kasutata seega mitte “liiga suurte patuste” puhul, vaid nende puhul, kes ei kahetse, kes soovivad vaimulikult luba jätkata patus ning kellel on sellepärast suur oht paaduda ning usust hoopis taganeda.

Ka nõuanded, soovitused ja eestpalve kuuluvad pihi anni juurde. Pattude andeksandmine on tingimusteta ning antakse kingina enne ühtki nõuannet või soovitust. Aga Jumal tahab oma last kinnitada ja juhatada kitsal teel ning selles on olulised pihiisa nõuanded, soovitused ja tema eestpalve. Mõnikord on vaja tervendada see, mis patuga lõhutud. Paluda andeks, parandada ja hüvitada ligimestele tekitatud kahju. Mõnes olukorras tuleb kanda kuriteo õiguslikke tagajärgi, isegi kui igavest karistust pihiga välditi. Mõnikord on vaja kasvatada palvetamise ja pühakirja lugemise osakaalu elus ja võibolla loobuda millestki, mis paneb langema või täidab liigselt kristlase aja ja mõtted. Mõnikord on vaja õppida lihtsalt väljendama ligimestele seda tänu, mida Jumala andide vastuvõtmine meis äratab: aidata vaeseid ja kodutuid, pühendada oma aega üksijäetutele. Usule, mis tühjana, ilma igasuguste teeneteta, võtab vastu Jumala suured annid, järgnevad head teod. Aga vaid üksikutel puhkudel toimub see ilma vaeva ja pingutuseta.

Giertz kirjutab: “Sellised meeleparandusteod valmistavad inimesele tavaliselt sõnulseletamatut ja vaikset rõõmu. Hing jagab koos oma Lunastajaga kaunist saladust. Vaid nemad kaks teavad, mis on asjad liikuma lükanud. Aga selline meeleparandustegu avab uusi ja ootamatuid teid sõpruseks ja osaduseks inimestega, kellesse enne oled suhtunud hoolimatult või kes varem on olnud täiesti tundmatud.

And kasutamiseks!

Kui sa ei ole veel lugenud Giertzi ajaloolisi romaane “Kindel alus” (1941, Stengrunden) ja “Üksnes usust”, soovitan neid soojalt! Romaanides on väga elavalt kirjeldatud hingehoiu raskusi ja rõõme nii hingehoidja kui abivajaja seisukohalt, Jumala sõna ja elukoolis. Surma lõplikkus ja haigusnõtrus on neis raamatutes mõõdupuu, mis paneb hingehoidja sõnumi proovile. Lohutus, arm ja vabadus tuleb üksnes Kristuselt ega millestki sellisest, millele oma tervise ja jõu päevadel oleme harjunud lootma. Giertz lõpetab pihi käsitlemise nõnda: “See, kes on võitluses ellu jäänud, see, kes on ise pihtinud ja parandanud meelt ning oma Piiblis jooninud alla Jumala tõotusi, saab ehk omal ajal olla Jumala tööriistaks, et juhatada usuvõitlejaid rahusse Kristuses.

Võtkem meiegi see Jumala and täies ulatuses kasutusele, vennad ja õed, Ellu viival teel!

Tõlkinud Illimar Toomet

 

Janne Koskela on Soome Misjonipiiskopkonna Oulu Timoteose koguduse pastor

 

© Meie Kirik