R. R. Reno: Resurrecting the Idea of Christian Society. 2016, Regnery Faith.

Oleme Soomes kasvanud üles luterliku kahe regimendi õpetuse mõju all. Selle järgi on sageli lausa karikatuurselt arvatud, et kristlased teevad oma vaimulikes ringkondades, mida ikka, aga ühiskondlike asjade eest vastutavad ilmalikud võimukandjad ning kristlikul usul pole neile anda midagi erilist. Ometigi sündis kahe regimendi õpetus kristliku ühtsuskultuuri ajal, mil valitsejadki olid kristlased. Vaevalt oskas Luther ette kujutada 20. sajandit, kui kristlusevaenulike ideoloogiate võimulepääsemine nõudis ligikaudu sada miljonit inimohvrit.

Ka meil on riiklik seadusandlus ja kristlikud väärtused teineteisest järjekindlalt eemaldumas. Seepärast on päevakohane küsida, milline peaks olema kristlikele väärtustele rajatud ühiskond. Vastusena sellele küsimusele on R. R. Reno kirjutanud raamatu Resurrecting the Idea of Christain Society ehk „Kristliku ühiskonna idee elluäratamine“.

R. R. Reno on Ameerika Ühendriikide erinevate kristlike konfessioonide konservatiive ühendava ajakirja First Things peatoimetaja ja teoloogiaprofessor, kes võtab sõna ka ühiskonnateemadel. Raamat on suuremalt jaolt postkristliku ühiskonna kriitika ja läbilõige. Reno kirjeldab, mis on ühiskonnas läinud viltu ning mida teeksid kristlased teisiti. Ehkki raamatus räägitakse eelkõige Ameerika Ühendriikide olukorrast, on suur osa sellest kehtiv ka siinse olukorra kohta, kui mitte praegu, siis juba mõne aasta pärast. Sellepärast on see oluline arvamusavaldus, mida tasub tähele panna ka siin.

Reno kritiseerib ameerika unelmat, mille põhiidee on inimese vabadus. Minnes vabadusega äärmuseni, hüljatakse reaalsus. Ameerika unelma kohaselt ei ole sündimisega ära määratud mitte kellegi saatus. Minnes selle mõtteviisiga lõpuni, ei määra inimest ja tema valikuid loomus, bioloogia, sugu, DNA ega miski muu. Upitades vabaduse kõrgeimaks väärtuseks, saame tulemuseks moraalirelativismi ja nihilismi ning türanliku multikultuursuse, kus ühtegi väärtust ei tohi pidada teistest väärtuslikumaks.

Traditsioonist, Jumalast ja loodusest lahutatud vabadusideoloogia muutub tahes-tahtmata militantlikuks. Isegi mu keha mehelikkus või naiselikkus ei tohi mind määrata. Viimselt ei tohi meie valikuid piirata isegi surm. Koos eutanaasiaga ei ole ka surm enam kannatus, vaid valik. Täieliku vabaduse kindlustamine viib Reno järgi looduse kriminaliseerimiseni. Loomulikult ei ole see lõpuks võimalik, sest loodus hakkab vastu, aga seda taotledes tuleb meil pikka aega taluda totalitaarseid katseid teha seda, mis on tegelikult võimatu. Sellepärast peab vaba olemiseks Reno järgi olema mingi eesmärk, mis on kõrgem kui vabadus. Kahjuks on lääne ühiskonnas enamasti unustatud, et poliitilise põhimõttena ei ole vabadus iseeneses piisav.

Reno raamatu keskne ning väga hästi põhjendatud teema on traditsioonilise moraali lammutamisega kaasnev kahju vaestele ja nõrgematele. Me elame kultuurimuutuse ajal, mis on võrreldav globaliseerumise mõjuga majandusele. See muutus soosib võimukandjaid, tuues aga vaestele ja nõrkadele kaasa ebakindluse ja kaose. Näiteks ajal, mil rikas eliit toetab eutanaasiat, kasvab ameerika vaeste enesetappude arv.

Reno esitabki moraalsele progressivismile süüdistuse nõrgemate hülgamises. Multikultuursuse, sallivuse ja heakskiitvuse ametlikud ideoloogiad ei ole Reno arvates suunatud ühiskonna äärealadel olevatele inimestele, vaid teenivad hoopis rikkaid ja ilusaid, kel läheb niigi hästi. Viimastel on moraalset ja majanduslikku kapitali, millega end moraalse lagunemise tagajärgede eest kaitsta.

Reno järgi ongi edukate inimeste peamiseks ideoloogiaks saanud moraalne kõige-heakskiitmine. See pudendab moraalsed väärtusstruktuurid, võimaldades meil ise otsustada, mis on meie jaoks õige. Moraalselt õige ja väära tõrjub kõrvale psühhologiseeriv ja terapeutiline jutt koos kõigi oma eufemismidega. Meie elust on saanud lõputu reflekteerimine ja abstraktne arutelu ilma konkreetsete piiride ja reegliteta. See on sobiv neile, kellel on moraalset ja vaimset kapitali, aga takistab vaeste ja nõrkade väärikat elu. Reno arvates on traditsioonilise moraali lammutamine viimselt rikka eliidi klassivõitlus nõrgemate vastu.

Reno arvates ei ole vaesus Ameerika Ühendriikides esmalt mitte materiaalne, vaid eelkõige moraalne, kultuuriline ja vaimne. Ka kõige vaesematel on nutitelefonid ning elutoas õhukesed televiisorid. Aga moraali lammutamise tulemusena täidavad vaeste elurajoone kõikjal narkootikumid, kuritegevus, abielulahutused, isatus, vandumine, pornograafia ja vägivald. Seevastu hästi elavad need, kes sageli küll kritiseerivad pereväärtusi, ehkki ise elavad enamasti nende kohaselt.

Praeguses olukorras aitab Reno arvates vaeseid ja nõrgemaid kõige paremini vastandumine kõige heakskiitmise ideoloogiale ning toetus selgetele moraalsetele väärtustele. Vaeste aitamiseks vajatakse „hukkamõistmist“ ehk julgust öelda, mis on õige ja mis vale. Tuleb naasta seksi, abielu, perekonna, töötamise ja religiooni traditsiooniliste normide juurde. Suurima sotsiaalne õigluse probleemina näebki Reno praegust vaeste ja rikaste moraalset ebavõrdsust.

Globaliseeruvas maailmas tuleb kristlastel taas üles otsida õige isamaa-armastus. Reno arvates on keeruline armastada naabrit, kui sa ei armasta naabruskonda. Sotsiaalne eristumine on kasulik küll rikastele ja eliidile, aga tavalised inimesed vajavad püsivust ning juurdumist milleski, mis on kohalik ja konkreetne. Sellepärast lammutab globalismi ideoloogia mitte ainult moraali, vaid ka inimeste elusid.

Reno arvates peaks riigile panema piirid kristlik ühiskond. See on võimalik üksnes kahe institutsiooni abil: perekond ja religioon. Võitluses riigi totalitaristlike taotlustega ongi võtmetähendusega perekond ja usuvabadus. Totalitaarses süsteemis haarab poliitika endasse kõik eluvaldkonnad. Nii võib minna ka demokraatias, kus kõrgemad väärtused jäävad alla enamuse tahtele. Paljudes lääneriikides ongi riik määratlenud perekonna uuel viisil, ähvardades ühtlasi piirata ka usuvabadust. Ilma püsivate perekondadeta pole võimalik riigi võimupürgimustele vastu seista. Kui Ameerika Ühendriikide kõrgeim kohus leiab põhiseadusliku õigustuse sooneutraalsele abielule, siis Reno arvates on edaspidi võimalik õigustada mida iganes. Teisalt on just usklike kangekaelsus üks neist vähestest asjadest, mis läbi sajandite on piiranud riigi toimimist. Koos usuvabaduse piiramisega kasvab ka riigi võim. Sellepärast sõltub vaba ühiskond tugevatest perekondadest ja abielukultuurist ning tugevast, sihiteadlikest ning enesekindlatest religioossetest institutsioonidest.

Postkristlikus maailmas on avaliku elu vallutanud nihilism. Vanu ühiskondlikke ja mõttestruktuure lammutatakse, dekonstrueeritakse ja kritiseeritakse, aga asemele ei tule midagi. Reno hinnangul tuleks kristlastel selles olukorras veelgi sihiteadlikumalt taotleda kõrgemaid eesmärke. Tuleks püüda korraldada avalikku elu kõrgemate metafüüsiliste põhimõtete järgi ning mitte lähtuda pelgalt kasu maksimeerimisest või dialoogi ja mitmekesisuse kasvatamisest.

Reno hinnangul arvavad liberaalid, et multikultuurses ühiskonnas on moraalirelativism parim viis inimestevaheliseks suhtlemiseks. Kui miski ei ole enam võitlust väärt, siis keegi ei võitle. Ka selline arusaam on vesi võimukandjate veskile, tsementeerides praegust olukorda. Seevastu kristlik usk annab tõelise vabaduse ja jõu võidelda maise võimuga. Reno rõhutab, et kui meid ei saa kõigutada, siis ei saa meid ka kontrollida. Kõige vabam on mees, kes suudab öelda „ei“ ennast kõigeväeliseks pidavale maisele võimule ning kõige jõulisemalt tunnistavad vabadusest märtrid. Kristluse toodud vabadus saab eriti selgelt nähtavaks arutelus abielu üle. Mehe ja naise abielu ei ole mitte pelgalt piibellik aade ning selleks, et taibata meeste ja naiste olemasolu, pole vaja religiooni. Ja ometigi räägivad abielu, seksi ja perekonna ideoloogilise laostamise vastu peamiselt religioossed inimesed. Ka selles asjas on kristlased vabad ühiskonna võimuliialdustest.

Ehkki kirikute liikmeskond kahaneb ka Ameerika Ühendriikides, on jumalateenistustel osalemine püsinud stabiilsena. Seega ei ole kristlaste hulk sugugi vähenenud. Lihtsalt need, kes ei käi kirikus – erinevalt ajast mõnikümmend aastat tagasi –, ei määratle ennast enam kristlastena. See kasvava liikmeskonnaga religioosselt määratlemata („nones“) rühm on saanud sotsioogiliselt märkimisväärseks.

Reno lahkab kaasakiskuvalt küsimust konservatiivide ja liberaalide kultuurisõjast. Ameerika ühiskond on üsna paljus rajatud valgete anglosaksi protestantide ehk nn WASP-i (white anglo-saxon protestant) pärandile. Ka 20. sajandil oli nende käes enamus olulistest ettevõtluse, finantssektori, avaliku sektori ja ülikoolide töökohtadest. WASP-id pärinesid protestantlikest peavoolukirikutest, kes olid omaks võtnud liberaalse teoloogilise orientatsiooni. 1960-ndatest alates on need peavoolukirikud kaotanud tohutult liikmeid ning neist mitmed on täiesti kokku varisenud. Kirikute kahanemisest hoolimata ei ole kokku varisenud WASP-i eliit ega nende valitsetavad institutsioonid, nt Harvardi ülikool ja ajaleht New York Times. Pärast kirikute kokkuvarisemist on Ameerika Ühendriikides esmakordselt võimul postprotestandid, kes ei ole enam kirikute liikmed, aga on omaks võtnud WASP-eliidi mõtteviisi. Näiteks Barack Obama valitsuse pea kõik liikmed olid oma hariduse saanud WASP-i institutsioonides.

Need kirikutest väljapoole jäänud sekulaarset progressivismi toetavad postprotestantlikud WASP-id jutlustavad vabadust traditsioonidest ja seksuaalsetest normidest. Just nendest moodustub religioosselt mitteseotute rühm, kes vastandub kristlikele parempoolsetele ning tõrjub kristluse sotsiaalset õpetust. Selle rühma teke selgitab kultuurisõdade puhkemist Ameerika Ühendriikides, kust need on levinud üle kogu maailma. Seega on viimselt tegemist võitlusega konservatiivse kristluse ja kristlusest otsustavalt eemaldunud liberaalse kristluse vahelise võitlusega. Ehkki liberaalsetes kirikutes on kadunud usk, pole kuhugi kadunud nende mõjuvõim.

Reno hinnangul räägib postprotestantlik poliitiline establishment palju sallivusest ja inklusiivsusest. Ometigi puudub neil transtsendentne horisont, mistõttu saab poliitikast nende suurim eesmärk, poliitilisest korrektsusest saab püha dogma ning erimeelsusest hereesia. Reno arvates ei ole selles midagi uut. Modernses poliitikas on usk Jumalasse asendunud kord ajalooga, kord saatuse või progressiga. Nagu ta ütleb, ei ole tänapäevased teokraadid mitte kristlased, vaid religioosselt mitteseotud persoonid, kellele poliitilised visioonid on saanud suuremaks elust enesest.

Selle uue moraalse ja poliitilise progressivismi ees on kristlastel oht saada dhimmi’deks. Dhimmi on algselt moslemite termin mittemoslemite kohta, keda talutakse niikaua, kuni nad ei evangeliseeri ega vaidlusta islami ülemvõimu. Samal moel survestatakse kristlasi tunnustama progressivistide väidet, et nemad kontrollivad tulevikku ning määravad viimselt tingimused, mille järgi kõik peavad oma elu elama. Reno arvates võib see lähiperspektiivis tunduda isegi tõenäolisena, aga pikemas ajaloolises plaanis jääb püsima kristlus. Sellepärast ei tohiks kristlased progressivistide nõudmistele alistuda. Antiigist pole säilinud ühtki muud institutsiooni kui kristlik kirik ja juudi sünagoog. Keskajal lisanduvad neile mõned ülikoolid ja kloostrid. On selge, et tuhande aasta pärast ei ole meie praegusest moraalsest progressist järel mitte midagi. Vaevalt on midagi järel ka riikidest, millisena me tänapäeval neid teame. Aga Jumala sõna ja Kristuse kirik püsivad igavesti.

Tõlkinud Illimar Toomet.

Algselt avaldatud autori blogis.