Usk on ettekääne mitte mõelda, ütleb Richard Dawkins. Igapäevakeeles peetaksegi usku sageli teadmise puudumiseks: kui sul ei ole teadmist, siis on sul vaid usk. Ometigi väidab Olli-Pekka Vainio, et asjad on palju keerulisemad.

Richard Dawkinsi erinevates kontekstides esitatud definitsiooni kohaselt “usk on suur tõrjeliigutus ehk pareering, ettekääne mitte mõelda ja mitte kaaluda tõendusmaterjali. Usk on millegi pidamine tõeseks hoolimata tõendite puudumisest või isegi just selle pärast, et tõendeid ei ole.” Dawkinsi määratlus on retooriliselt lööv ja võib intuitiivselt tunduda õigena. Esitab selle ju autoriteetne õpetlane.

Nimetatud definitsioon on loomulikult vaid üks võimalikest. Sellisena seostub usk peamiselt oletuse, hinnangu, veendumuse või isegi enesepettusega. Nõnda on see näiteks lausetes “ta usub, et voodi all on tondid”, “ta usub, et musta kassi nähes tuleb sülitada üle vasaku õla, et õnnetust ei juhtuks” või “ta usub, et võib loteriil võita”.

Siiski võib “usku” kasutada ka teistsuguses tähenduses. Näiteks teoloogias on usu mõiste sisu ja kasutamine hoopis teistsugune. Tüüpiliselt tähendab usk seda kõikehõlmavat hoiakut, mis on suunatud sellele, mida inimene peab tõeks (või mida ta teab). Nii seostub usuga palju erinevaid hoiakuid.

Usu tasemed

Näiteks Aquino Thomas peab usu, lootuse ja armastuse suhet teatud protsessiks, milles eelmine toob esile järgmise: usk teeb võimalikuks lootuse ja lootus armastuse. Oma kuulsas definitsioonis jagab ta usu kolme ossa järgnevalt: credere deo, credere Deum, credere in Deum.

Esimene uskumise osa tähendab usku, et Jumal on olemas; see on usu nn formaalne objekt. Teine osa tähendab usu materiaalset sisu; neid asju, mida Jumala kohta usutakse. Kolmas osa aga tähendab usaldust, et see kõik on tõsi, kui isik suunab oma elu kõrgeima hea poole.

Kaks esimest kuuluvad mõistuse ehk intellekti, kolmas tahte valdkonda. Kahe esimesega seostub seega kaalumine, kas midagi võib pidada põhjendatult usutavaks. Sellisena ei ole usk ja teadmine Aquinatuse jaoks vastandid, vaid teadmine sisaldub usus: “Seega on usk suunatud nii tahte objektile – milleks on hea ja eesmärgipärasus –, kui ka intellekti objektile – milleks on tõde.” (Summa Theologiae II-II 4.1.)

Ilma sellise teadmiseta objekti nii headusest kui ka tõesusest oleks usk ka Aquinatusele pahe. Seega tunnistab ka Thomas võimalust, millest Dawkins räägib: teatud olukorras (ehk siis, kui inimene ei järgi oma intellektuaalseid kohustusi) võib usk olla enesesisendus või fantaasia.

Usk on armastav usaldus

Aquinatuse järgi usk ei ammendu episteemilis-kognitiivse analüüsiga. Praktikas tähendab uskumise kolmas osa armastust, mis annab usule selle tegeliku vormi. Aquinatus räägib seoses sellega armastuse kujundatud usust (fides charitate formata). Seda armastust vajatakse, et usk oleks täiuslik. Ilma armastuseta on usk otsekui tühi kest või nagu kavatsus, mis iial ei teostu tegudes või praktikas. Armastuse keskne omadus on võime ühendada need kaks ühendada.

Seega tähendab usk (viimselt) seda sügavat hoiakut, mis ehtsaimalt valitseb armastajate vahel. Ometigi ei saa see suhe olla ilma aluseta. Mul ei saa olla tõeliselt kahepoolset ja armastavat suhet isikuga, kes jätkuvalt petab mu usaldust ja teeb mulle kurja. Kurjad teod koguvad seda tõestusmaterjali, mille põhjalt ma peaksin otsustama: see inimene vihkab mind.

Minu arvates on õigus nii Aquinatusel kui Dawkinsil, kui nad tõrjuvad ohtliku fantaseerimisena hoiaku, mis usaldab midagi ilma tõenditeta või just sellepärast, et tõendeid ei ole.

Puuduv tõestusmaterjal

Dawkinsi definitsioon nimetab täiesti õigesti teatud väära hoiakut, kuid see ei anna tegelikkusele vastavat kirjeldust usu mõiste teoloogiliselt põhjendatud kasutamisest. Samas on täiesti ilmne, et tema arvates Jumalat puudutavaid tõendeid ei eksisteeri. Isegi kui teoloogid ütleksid talle, et usk sisaldab episteemilis-kognitiivset elementi, peaks ta selles kontekstis esitatud tõendeid kõlbmatuteks. Mis võib olla ka tõsi. On ennegi nähtud, et kellegi usk rajaneb nõrgale alusele.

Siiski on hoopis teine asi väita, et evidentsiaalne vaatlus ei kuulu üldse usu juurde. Sel juhul tuleks arutelus loobuda “usu” piiratud definitsioonist ja küsida, mil määral ja millises kontekstis on erinevad tõendid head või halvad. Oma teoses “Luul Jumalast” on Dawkins põgusalt mõnda neist tõenditest käsitlenud.

Probleem, milleni Dawkins jõuab, on samas üsna keeruline. Filosoofias ei ole iial olnud konsensust selles, mis on viimselt aktsepteeritav uskumuste kujundamise meetod, mis on teadmise kriteeriumid või mida saab mingis olukorras pidada tõestusmaterjaliks ja mida mitte. Kui Dawkins debateeris 2012. a Oxfordis peapiiskop Rowan Williamsiga, nentis ta lihtsalt: “Kui te oleksite tahtnud rääkida filosoofiast, siis te oleksite pidanud kutsuma [minu asemel] filosoofi.” Ometigi on Dawkinsi väited viimselt filosoofilised ja teoloogilised.

Siiski tuleb Dawkinsit kiita hoiatuste eest. Mida tahes ei saa uskuda. Samas tuleb meeles pidada, et maailmavaateid, religioone ja väärtusi puudutav mõtlemine ning tõendite hindamine ei saa kõiges olla sarnane füüsikalist maailma puudutavate tõendite hindamisega. Filosoofia ei ole loodusteadus, ehkki need kaks ei saa teineteisest ka väga lahus olla.

Erinevate maailmavaadete aluseid puudutav diskussioon jätkub tõenäoliselt sama kaua, kui eksisteerib inimkond. Tegelikult ei olegi meil muud võimalust, kui jätkuvalt esitada küsimusi ja hinnata vastuseid. Lihtne see ei ole, küll aga tohutult põnev.

Tõlkinud Illimar Toomet

 

Artikkel avaldati algselt portaalis Areiopagi.fi. Valik portaali artikleid on avaldatud ka eesti keeles.

Olli-Pekka Vainio töötab Helsingi Ülikoolis lektorina. Tema erialaks on ideede­ajalugu ja religioonifilosoofia.