Avaldame taas Meie Kirikus esmalt 2007. aastal ilmunud artikli, mille aluseks on ettekanne konverentsil „Muusika jumalateenistusel ja kirikukontserdil“ (04.11.2006). Mida enam kõlab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pühakodades eripalgelist muusikat – ja mitte ainult vaimulikku või kristlikku muusikat – ning Jumala teenimiseks pühitsetud kirikuhooned täidavad kontsertsaali või kultuurimaja funktsiooni, seda rohkem on põhjust mõelda ja arutleda kirikus esitatava muusika eesmärgi ja ülesande üle. Toim.

On olemas ühendus muusikalise fraasi algelise pildi ja ühe väga keerulise teise maailma vahel, mida me kanname endas ja mis tegelikult kõike määrab; aga seda ei saa seletada.“ (Arvo Pärt 2005)

Kuuldamatu täiuslikkus, mille üle on teoretiseerinud muusikud ja filosoofid, on igivana, kuid ikka ja jälle tagasipöörduv unistus; kujutleda muusikat võngete reaalsusest vabana; kosmilist muusikat, mida saab vaid vaimus vaadelda, muusikat, mille sisim substants on sama, mis valgusel, muusikat, mis on kirjutatud ühtviisi nii paberilehe kurdudesse kui ka tähtkujudesse, kõikjal meie ümber laotuvat muusikat, millest meil pole aimu, kuna meid kammitseb liialt kitsas ja konventsionaalne arusaamine helist.“ (Restagno 2005)

Mis on muusika?

Näib, et muusikaline substants on midagi palju enamat kui pelgalt akustiline sündmus, mis kulgeb ja kõlab aegruumis. Tema olemustuum ja algupära näivad küündivat sageli peaaegu haaramatu metafüüsilise, immateriaalse tasandini. Füüsilisel tasandil suudame helisid tajuda ja selekteerida teatud kvaliteetide kaudu – olgu need siis heli kõrgus, kestvus, intensiivsus või pulseerimine ajas. Need kvaliteedid on objektiivne reaalsus; nagu see, et helireas on 7 astet ja 12 pooltooni.

Tõepoolest – 7 astet ja 12 pooltooni on olnud viimase 2000 aasta muusika – mõtlen lääne muusikat – alusmaterjaliks, mille kaudu on ennast müstilisel kombel teatavaks ja kuuldavaks teinud spirituaalsust kiirgav unissoonne gregooriuse laul, varajane mitmehäälsus, polü-, homo- ja dodekafoonia; bi-, polü- ja atonaalsus, tonaalsus ja ülemhelide rida, mis on aluseks Arvo Pärdi kirgastunud Tintinnabuli stiilile.

Need 7 astet ja neis sisalduvad 12 pooltooni ei kätke eneses olemuslikult ei esteetilisi ega eetilisi kvaliteete. Nad ei ole ei head ega halvad, ei ilusad ega inetud. Nad on neutraalsed, kui mitte öelda ükskõiksed, nad on muusika algmaterjal, mis, piltlikult öeldes, ladestunult ootab elluäratamist. Nad on vahendid erineva vaimse kvaliteediga loovinimeste käes, kes, lähtuvalt oma sisemistest eesmärkidest, intellektist, emotsioonidest ja fantaasiast annavad muusika kaudu edasi selgelt tajutavaid impulsse. Seega impulss ei tule muusikast, vaid impulss kehastub muusikas. Füüsiliselt tajutav, aegruumis erineva värvi ja intensiivsusega, vorme ja rütmimustreid kujundav heli on nagu anum, karikas, kuhu siseneb inimese poolt palutud ja palvetatud, otsitud ja oodatud, kogetud või kogemata leitud idee, mõte, tunne, impulss või informatsioon.

Mis vaimu ta kannab? Millist energiat ta kannab?

Me oleme õigusega harjunud pidama muusikat õilsaks kunstiks. Muusika on osa inimesest, tema mitteverbaalne kõne, mõtete ja tunnete tulv, hingeseisund ja vaimuhoiak väljendamaks nii inimlikku suurust kui ka ebapüsivust. Muusikas on elu ja filosoofia, kõrgema tasandi korrastatus ja universaalsed printsiibid. Muusika lisab rituaalile sugestiivsust ja sügavdimensiooni. Muusika võib meid tõsta taevastesse kõrgustesse, jätta meid uinutavalt maisesse paradiisi või jõhkra meelelisusega tõugata põrgu väravateni.

Muusika võib inimest üles ehitada, aga ka hävitada. Kõik oleneb sellest, kelle käes on muusikalised väljendusvahendid, milline on tema hingelis-vaimne struktuur ja miks, kuidas, kellele või millele on keskendunud tema loomingu olemussuund. Neutraalsed helikõrgused saavad inimese kaudu iseloomu, neisse koguneb erinev energia, nad koondavad endasse väge, nad loovad enese ümber selgelt tunnetatava mõjuvälja, nad hakkavad kõnelema. Tekib mitmekihiline ja mitmesuunaline kommunikatsioon – nn metakommunikatsioon.

Muusika kaudu on võimalik kommunikeeruda nii vertikaalses kui horisontaalses suunas. Vertikaalsest suunast ehk spirituaalsest dimensioonist saadud muusikaline energia on reeglina korrastav ja loov. Spirituaalsusest võõrandunud tänapäeva inimene on ennast blokeerinud ega ole suuteline vastu võtma muusikast lähtuvaid ülesehitavaid impulsse, ta ei talu ei vaikset muusikat ega vaikust enese ümber ja enese sees. Vajadus pideva mürafooni järele muusika kaudu on psühholoogiliselt laostav. Akustiline terror, mille all tänapäeva inimene kannatab, nüristab mitte ainult meeli, vaid kogu tema hingelis-vaimset ja kehalist tervikut.

Ühises musitseerimises tekkiv ülivõimas sünergia võib avada ja ühendada mikro- ja makromaailma puhtad ja puhastavad impulsid, aga ka vallandada ekstaatilise jõuga inimloomuse madalaimad kired. Muusika mõjub ja mõjutab, puudutab tundlikult ja vahel koguni agressiivselt meie emotsioone ja nende kaudu kogu inimolemust. Muusika on tugev psühholoogiline mõjutaja. Muusika kaudu on võimalik inimest mitte ainult rikastada, vaid temaga ka manipuleerida. Probleemi endale teadvustades, mõistame muusikute ja ühiskonna vaimuelu suunavate institutsioonide ja isikute rolli ning vastutust elu ja inimeseks olemise ning jäämise eest.

Kas muusika on hierarhiline nähtus? Massikultuurist kuni elitaarse muusikakultuurini läbib ta mitmeid tasandeid sõltuvalt sellest, kui kõrge või madal on muusika loojate ja tarbijate esteetiline ning eetiline valulävi, kui selektiivsed on nad kultuuriruumis toimival muusikamaastikul; milline on peente vormide ja struktuuride tajumise võime. Ameerika muusikateadlase Thomas Regelski uurimust mööda on muusikalise kõrgkultuuri tarbijaid ühiskonnas vaid kuni kaks protsenti.

Mis on kirikumuusika?

Mis on kirikumuusika? Mis roll on muusikal kirikus? Kuhu asetub kirikumuusika sellel hierarhiaredelil? Kas kõik, mis kõlab kirikus, on väärtuslik?

Kirikumuusika ehk kultusmuusika on suhtlemisvahend inimese ja Jumala vahel; ta on patukahetsuse, palve ja ülistuse üks võimalik vorm. Kirikumuusika on nii verbaalse kõnemeloodia võimendaja kui ka mõtte ja sõna jõustaja, süvendaja. Piltlikult öeldes lisab heli sõnale füüsilist ja vaimset resonantsi, ta teeb kuuldavaks inimhinge sisima kõne. Ta on tegu. Sisemine ja väline väärikus ning rituaalitunnetus kuuluvad protsessi juurde.

Kogu see hingelis-vaimne pürgimus leiab muusikalise väljundi liturgias ja koraalis. „Kristliku kiriku muusika saamislugu on õieti liturgia kujunemise lugu,“ väidab Hugo Lepnurm raamatus Peatükke kultusmuusika ajaloost. Liturgia koos koraalidega moodustab ühtse muusikalis-vaimse-esteetilise terviku, milles väljendub püüd sisemise korrastatuse, tasakaalu ja harmoonia poole.

Muusikatehnoloogilisest aspektist vaadatuna on nii luterlik koraal kui ka liturgia tänapäeva kirikulisele võimetekohane nii mõistmise kui ka osalemise aspektist. Ta täidab oma eesmärki haaramaks kogudust ergastavale kaasosalusele, kaasateenimisele. Parafraseerides H. Lepnurme, kätkeb liturgia eneses religioonis peituva jõu sotsiaalset vormi.

Üldisel kultuurimaastikul võib kirikumuusikat nimetada ka nišikultuuriks, kuna ta teenib ühiskonnas kindlat huvigruppi ning joonistub väga selgelt välja üldkultuurilisel taustal. Nii T. Regelski kui ka Nicholas Cook on liigitanud kirikumuusika koos kooli-, tseremoniaal- ja teraapilise muusikaga tarbemuusika valdkonda, tunnustades valdkonna olulisust ühiskonna kui sotsiaalse organismi eetilis-esteetilisel kujunemisel.

Sama meelt on ka muusikateadlane Toomas Siitan. Tsiteerin: „Kui muusikalood on alati keskendunud jääva esteetilise väärtusega kunstmuusikateostele, siis koraaliraamatuis sisalduvad lauluseaded kuuluvad pigem nn triviaalmuusika või kirikliku "tarbemuusika" valdkonda. Kogu see valdkond on hakanud muusikaloolasi tõsisemalt huvitama alles viimastel aegadel ja see huvi lähtub arusaamast, et kogu eksisteeriv muusikamaastik loob kunstmuusikale äärmiselt olulise kultuurikonteksti“ (Siitan 2003).

Kui me otsime vastust muusika toimemehhanismidele kirikus ja laiemalt, üldkultuurilises ning sotsiaalses plaanis, tuleb meil kokku puutuda probleemiga sõna ja muusika koostoimest ning kõne ja muusika seostest.

Sageli on tõmmatud paralleele muusika ja keele struktuuride vahele. Barokiajastu muusikateooria oli suures osas retoorikateooria kohandus, väidab Nicholas Cook. Analoogia keelega on viimastel aastakümnetel taas aktualiseerunud seoses Schenkeri analüüsimeetodiga. Terminid „fraas“ ja „lause“, „artikulatsioon“ ja „interpunktsioon“ on kasutuses nii muusika- kui keeleteaduses.

Helid ja muusikalised mõtted muutuvad reaalsuseks läbi tunnetuse, mis tekib kõne ja sõna kaudu. Arvo Pärt on veendunud, et muusika juba elab sõnades ning et heliloojal pole muud teha, kui see sealt välja võtta ja kuuldavale tuua. Olgu need mõtted lähtepunktiks järgnevale arutlusele.

Koraal luteri kirikus

Koraalil on luteri kirikus täita oluline roll. Sidusa üksusena jumalateenistuses loob ta koos sõnaliturgiaga vaimse, esoteerilise terviku, laulva koguduse lõputa lähenemise sõnas peituvate eesmärkide poole, täis aukartust ja imetlust. Sõna ja inimene kohtuvad muusikas. Koraal häälestab ja meelestab rituaalile, temas on lihtne tarkus ja sügavad tõed.

Muusikatehnoloogia vaatepunktist iseloomustab koraali valdavalt kvadraatne vorm: 4, 8, 16, 32, sümmeetriline taktimõõt, stabiilne rütmipilt, suhteliselt lihtne meloodiajoonis ning arusaadavalt väljendunud harmooniakesksus. Koraali struktuur on hästi liigendatud ja selgepiiriline, esmane struktuuritugi on meetrum, mis aeg-ajalt küll muudab muusika staatiliseks. Koraal mõjub korrastavalt ja ülesehitavalt.

Väga oluline on meloodia domineeriv roll. Traditsioon on pärit reformatsiooniaegselt Saksamaalt. Suhteliselt lihtsa joonisega meloodia tunnistati ülimuslikuks ja iseseisvaks. Ta ei pruukinud algselt olla seotud ühegi konkreetse tekstiga, ta teenindas mitmeid tekste, mis edastasid kristlikest põhimõtetest lähtunud sõnumeid. Seega ei sisalda meloodiad endas mitte individuaalseid muusikalisi karakteristikuid, vaid muusikalisi üldistusi.

Tollest perioodist on pärit ka võõraste ehk „ilusate“ viiside ülevõtmine ja neile uute, sobivamate vaimulike sõnade loomine. Tekst loodi hiljem meloodia tarbeks ja kohandati etteantud muusikaliste konstruktsioonidega, sisuliselt arvestades nii kiriku traditsiooni kui teoloogilisi nõudmisi. Teisejärguliseks muutus keele loogika, lauseehitusest lähtuv interpunktsioon ja sõna kunstiline väärtus. Olles tiivustatud küll Jumala sõnast, on tekstides tunda keelelist lõtvust ja õõnsavõitu loosunglikkust, millele aeg ajalt lisandub annus sentimentaalsust. Eri teema oleks veel sõnakasutus tõlgete puhul, mis mõnigi kord on muutunud süllaabilisuse taotlemise tõttu, tühi- ja paljusõnalisuseks.

Eelnenud tähelepanekutest võiks järeldada, et sõnal ja muusikal ei ole koraalis mitte alati omavahel ideaalset sisemist kokkukuuluvust. Ja vaatamata sellele vastuolule tekib siiski toimiv ja inimese psüühikat mõjutav muusikaline protsess isiklikust hardusest kuni ühistundes hümnilikult väljendunud ülistuseni. „Laul loodi koos viisiga või varem valmis viisile – laulmiseks, mitte mediteerimiseks. Luteri koraal muutus evangeelses kirikumuusikas samasuguseks etaloniks nagu katoliku kirikus gregooriuse laul“ (Lepnurm).

Gregooriuse laul ja ortodoksi liturgia

Õigeusu kiriku liturgia ja gregooriuse laulule toetuv katoliku kiriku liturgia on mõlemad keskendunud sõnale. Gregooriuse laulule on iseloomulik proosatekst, mille allikas on Piibel (nt Taaveti laulud, Magnificat) ja muud kanoonilised palvetekstid.

Sõna, tema asukoht lauses, sõna rütm ja meloodia, sõna väärtus ja kaal kontekstis, kulgemine ajas olid parameetrid, mis liigendasid, rütmiseerisid ja tekitasid irregulaarse muusikalise fraasi, inspireerisid muusikalise dramaturgia kujunemist.

Gregooriuse laulu seotus liturgia kindla osaga ei võimaldanud ka üht ja sama meloodiat koos lauseehitusest lähtuva interpunktsiooniga kasutada multifunktsionaalselt. Küll aga võimaldas kanooniline tekst luua lõputult uut, Sõnast inspireeritud muusikat. Olles orgaaniliselt seotud ladinakeelse tekstiga, mis määrab muusika kulgu, on tõlkimine vastunäidustatud. Sõnast lähtuvalt pidi muusika suunama inimmõtte jumaliku tarkuse ja tõe juurde. Gregooriuse laul nõuab seega mitte ainult vokaaltehnilist treeningut, vaid ka pühendunud laulustiili ja vaimset distsipliini, omalaadset objektiivsust ning muusikalist askeesi.

Rohkem kui katoliku liturgia, väljendab ortodoksi kiriku liturgia igapäevase kõne mitmekesist ja rikast intonatsiooni, nii et see mõjutab ka laulmisviisi – psalmoodilisest retsitatiivist kuni täiskõlalise polüfooniani. Rituaalsed, sisenduslikud kordused, mille keskmes Jeesuse nimi ja tölneri palve, hieraatiline ehk preesterlik muusikastiil on olnud pikki aegu selle kiriku liturgilise praktika kese. Mõlema kiriku kultusmuusikat iseloomustab müstiline, kontemplatiivne traditsioon, mis väljendub erineva keerukusega ja küllaltki komplitseeritud muusika kaudu, mille südameks on Sõna.

Sõna ja heli koosmõju on eriti tunnetatav religiooni taustal. „Muusika on helides sisalduva arukuse kehastus,“ on öelnud 19. sajandi poola filosoof Hoene-Wronski. Helides mõtlemine loob juurdepääsu kõrgemale reaalsusele. Viimasest lähtuva tugeva mõjuvälja tõttu on muusika lahutamatu mistahes riituses ja rituaalis, mistahes kultuuris või religioonis, mistahes ajal ja ühiskonnas.

Kontsert- ja kunstmuusika kirikus

Kirikusse jõuab mitmesugusel viisil ka nn kontsert- või kunstmuusika. Kontsertmuusikas suureneb üksikute muusikaelementide ja detailide hulk ning nendevahelise sidususe keerukusaste, muusika pöördub teadlikuma kuulaja intellekti poole. Olgugi inspireeritud sõna metatasandist (Bachi passioonid ja Pärdi sakraalteosed), lõdveneb otsene seos liturgiaga, muusika kasvab nii-öelda liturgia raamidest välja, kuid mitte Kiriku vaimsest ja füüsilisest ruumist. Sama ilming kaasneb ka kirikus sageli kasutatava vaimuliku koorilaulu puhul. Nii emotsionaalsus, kujundirohkus, kulgemiskiirus kui ka helikeele komplitseeritus võib teda irrutada küll liturgia raamidest, kuid mitte kohast.

Kontsertmuusikast adekvaatse elamuse saamisel ei saa sugugi vähetähtsaks pidada esinemiskohta, ruumi ja ümbrust. Huvitavate seisukohtadega selles valdkonnas esineb Paul Hillier. Ta väidab, et mõnedel puhkudel on esituspaiga valik samaväärne õigete nootide mängimisega ja ruum ise kutsub esile teatud liiki muusika. „Teatud liiki muusika kõlab kõige ehedamalt teatud liiki kohtades, kus akustika ja arhitektuur üheskoos selleks õiged tingimused loovad. See on keskkonna küsimus. Mitte üksnes, kas saalis on kuiv või mahlakas kaja, samuti ka selle sisekujundus või kaunistusterohkus, vaid kõigi elementide koosmõju – lisaks paiga ajalugu, ning samavõrd tähtsal määral ka selle tänane kasutuslaad“ (Hillier 2005).

Teisisõnu – ümbrus kas pisendab või suurendab muusika mõju. Näiteks supermarketites imemagusasti kõlavad jõululaulud või Mozarti muusika oleks justkui reetmine.

Eesmärgipäraselt kasutatud sakraalruum, vastupidi, muutub spirituaalsusega laetud instrumendiks, mis võimendab esitatavat, elab ja hingab. Akustiline ruum saab vaimse ruumi dimensiooni, olles inimese sisemuse, Jumala templi, projektsioon. Sidususele sõna ja muusika vahel lisandub ruumimõõde. See peaks olema andnud vastuse nii küsimusele muusikast kirikus kui ka sõna, heli ja ruumi koostoimest ja ühtsusest.

Muusika esitus

Kui liturgiline muusika ja temast lähtuv kunstmuusika eesmärgistavad ennast mõnevõrra erinevalt, siis muusikatehnoloogilised põhimõtted ja nõudmised on samad. Küsimus puudutab muusikalisi väljendusvahendeid, nende kasutamist ning intonatsiooni­probleeme. „Igasugune muusika kõlab oma täiuses vaid õige häälestuse puhul,“ sõnab Pärt. Kui lisame siia inglise koorijuhi ja vanamuusika asjatundja Steven Laytoni kaunilt kujundliku mõtte, et Jumalale sobib ainult parim, siis peaksime sellel teemal pisut peatuma.

Möödapääsmatult tõusetub küsimus esitusest ja selle kvaliteedist, esitaja(te) võimekusest ja suutlikkusest. Kuidas ja millal muutuvad akustilised leppemärgid ehk noodid elavaks muusikaks? Cook väidab: „Muusikuks ei tee inimest mitte see, et ta teab, kuidas üht või teist pilli mängida, ega seegi, kas ta oskab nooti lugeda, vaid hoopis see, kas ta suudab tabada muusikalist struktuuri vastavuses muusika avaldumisvormidega, kusjuures kõige ilmsem, ehkki mitte ainus näide niisugustest vormidest on esitus“.

Kvaliteetne esitus ei saa läbi esitatava muusika struktuuri pealiskaudsegi analüüsita. Muusikapsühholoog John Sloboda väidab, et oskusliku esituse peamisi jooni on ajastamine ehk tempo valik. Tempo valik on suuresti tunnetuslik, eriti koraalide puhul, kus tempo ei ole metronoomiliselt määratletud. Tempo tunnetus aga sõltub sageli mitte silmaga nähtavast ja kombatavast partituurist, vaid võimest muusikalisi struktuure abstraktselt haarata. Mängu tuleb Schenkeri teooria järgi nn tagaplaan, mille kaudu ennast teostavad esiplaanil ehk partituuris näha olevad noodid.

Tagaplaanist ehk küpsusest ja professionaalsusest sõltub, kui kaugele jõuab muusik oma äratundmisega nendest milligrammidest, mis määravad näiteks koraali tempod erinevate kiriklike talituste puhul, kirikuaasta erinevate pühade ja isegi vaikse nädala erinevate päevade puhul.

Ajaline kulgemine või ajastamine haarab endaga kaasa sidusad muusikalised fraasid ja laused, mis moodustavad dünaamilisi kaari pingevabast olekust pingeni ja sealt lahenduseni. Matemaatiline täpsus ajateljel ehk „meetrumi orjus“ muudab muusika mehaaniliseks ega lase fraasil loomulikult kulgeda ega kujuneda. Muusikast kaob elu, seda asendab tuimus ja igavus. Ka kõige lihtsamat koraali saab esitada loomingulise fantaasiaga, lähtudes temast kiirguvast religioossest seisundist.

„Motiiv, fraas või lause võib tähenduse saada või seda kompositsiooni käigus endasse koguda üksnes siis, kui ta ei jää kogu aeg samaks; selleks et ilmutada muusikalist loogikat, peab ta arenema millekski muuks, jäädes ometi iseendaks“ (Hans Keller).

Paus ja vaikus kui muusika

Vaid siis, kui toimib side mõtte (tagaplaan) ja tehnoloogia vahel (esiplaan), vabaneb muusikaline substants. Viimasesse kuuluvad pausid, tsesuurid, hingamispeatused ehk vaikushetked. Vaikus muusikas ei ole kunagi passiivne seisund, vaid laetud kas eelneva muusikalise mulje reflektsiooniga või pingelise tulevikuprojektsiooniga, järgneva ootusega. Paus, vaikus on muusika. Vaikus, rahu, vaikimine, stabiilsus, kontsentratsioon ei ole tegevusetus. Kui liturgias palve lõpeb vaikuses, siis muusika algab vaikusest. Andkem siis koguduselegi aega muusikas mõelda ja kõik mõtted lõpuni välja öelda. Jätkem talle hingamisruumi. Ärgem tormakem fraasilt fraasile, lauselt lausele, salmilt salmile, vaid jälgigem oma südant ja mõistust, kuulatagem – ehk kuuleme Jumalat.

Paus on ka ootus ja ootamine. Ka see hingeseisund muutub tänapäeva inimesele aina võõramaks. Inimene ei läbe, ei taha oodata. Teda piitsutab pidev, rahuldamatu nälg uute elamuste, ka muusikaliste elamuste järele, tekitab vajaduse täita iga hetk mingi muusikalise taustaga.

Ootamisvõimetus tänases pööraselt kiirenenud maailmas on kruvinud eluohtlikult kõrgele ka esitustempod, tuues välja küll meisterlikult teostatud esiplaani, jättes tähelepanuta olulise nn tagaplaanil. Kui armulauateenistuse muusikalise tausta eesmärk keskendub kirikuliste igavuse peletamisele, oleme ka kirikus jõudnud ootamis- ja kuulamisvõimetuseni.

Tuleb nõustuda Sloboda väitega tempost kui esituse ühest olulisemast parameetrist. Ka jumalateenistusel on oma rütm ja tempo, dünaamika ja struktuur. Ka jumalateenistusel on visuaalselt ja auditiivselt kogetav esiplaan-ruum, kaunistused, valgus, rituaaliriistad, riietus, muusika ja tagaplaan, kõrgvaimsusega rikastatud rituaal.

Mõlema plaani koostoime sõltub dialoogist ja kommunikatsiooni tasemest liturgi ja muusiku vahel. Eeltöö ja koostöö loovad vajaliku eelduse tasakaalustatud, ühtse ja toimiva sünergia tekkimiseks jumalateenistusel, mis viib universaalse harmooniani, rahu ja tasakaaluni. Liturgiline sõna ja riitusmuusika ühinevad laiemas dimensioonis, mõjutamaks inimese mõistust, tunnet ja tahet.

Õigesti valitud muusika toetab kristlikku sõnumit, kujustab sõnumit muusika kaudu ja tajub teenistust mitte ainult rituaalse aktina, vaid ka tervikliku sakraalkunsti teosena. Õigesti valitud muusika eeldab varem öeldule lisaks stiiliühtsust, ajastutunnetust, kultuuri- ja konfessiooni traditsioonide tundmist ja respekteerimist. Õigesti valitud muusika eeldab orienteerumist repertuaaris ja esitusvõimalustes, professionaalsust nõudmistes ja esituses. Ainult parim on Jumalale hea. Õigesti valitud muusika on väärikas. „Jumala koda tuli sisustada vastavalt kõige uhkema inimliku meistritööga ning toimingud selles tuli läbi viia kõige sügavama lugupidamise vaimus. Liturgia, muusika, pühad anumad, hoone üleni pidi teenima ja ilmsiks tooma pühaduse ilu“ (Hillier 2005).

Ideaalid ja tegelikkus

Eelpool kõlanud kõrged nõudmised panevad meid mõtlema elu ja võimaluste tegelikkusele, mis sageli on kui armetu katse midagi saavutada ja näib olevat valgusaastate kaugusel kõrgetest ideaalidest. Ideaalid ongi lähenemiseks, lõputa lähenemiseks, pidevaks kulgemiseks nii elus kui muusikas. Kulgemiseks kirikumuusikas ei ole ainumäärav muusika keerukus ega professionalism. Lihtne ühehäälne koraaliviis, puhas intonatsioon ja – kasutan E. Laigna väljendit – puhtaks palvetatud hääl võivad koos anda hämmastava tulemi.

Veel kord intonatsioonist. Intonatsioon on auditiivne akt, me reageerime talle kuuldeliselt. Ta on oluline muusikat struktureeriv vorm, akustiline vorm, kuhu siseneb muusika kujundlik, intellektist ja emotsioonidest rikastatud informatsioon. Kui see vorm on deformeerunud ehk muusikute keeli „must“, kui helistik ei püsi ja akordid ei häälestu, siis muutuvad mõttetuks pürgimused nii sisukuse kui emotsioonide suunal. Ettekanne muutub profaanseks tundlemiseks.

Kaine ja selgepiiriline luterlik koraal ning kontrolli all toimiv liturgia ei vaja koorilaulus tundelist ilutsemist ega sentimentaalset härdust ja afekteeritust. Loobuda tuleks ka repertuaarist, mille muusikaline ütlemisviis koputab semulikult Jumala õlale või pisendab ta mugavalt loetavaks taskuväljaandeks. Seega – hoiduda kitši ja banaalsuse eest, mida muusikateaduses on nimetatud ka võltskunstiks. Võltskunst loob klišeesid ja tekitab kuulajas nn äratundmisrõõmu ning on „sihitud igal juhul kindlate inimeste mingi kindla meeleseisundi tekitamiseks“ (Collingwood).

Kitši ja epigoonlust leiab ka Eesti kirikumuusikast. Paljuski tekkis ta tänu kiriku ja kirikumuusikute nurkasurumisele nõukogude perioodil. Täna võime julgelt, kartmata libastumist, küünitada ennast Singi, Sisaski ja Siimeri loomingu suunas, unustamata Tobiast ja Kreeki, Topmanit, Võrku, Lepnurme, Toid ja Avessoni. Arvo Pärdi muusika puhastavast ja ülendavast toimest kirikuruumis said sellel sügisel osa sajad muusikaarmastajad. „Muusikast mõtlemine või rääkimine koosneb metafooridest või fiktsioonidest, mille funktsioon muutub väga kaheldavaks või suisa võltsiks, kui neid võtta teadusliku seletusena, ent kirjelduse koostisosana on nad asendamatud“ (Cook 2005).

Kas me saame kasutada muusikat Jumala kiituseks? „Ma arvan küll, jah. Aga nii asjad lihtsalt on: hea kingsepp on enam väärt kui vilets helilooja. Kõik sõltub sellest, kes räägib, mida ta ütleb ning kuidas ja kus ta seda ütleb. Altaril striptiisi ei tehta. Mitte kõik ei sobi kokku. Me võime oma karika täita mürgiga ja me võime selle täita ka millegagi, mida on hea juua“ (A. Pärt).

 

Kasutatud kirjandus:

Cook, Nicholas 2005. Muusika, kujutlus, kultuur. Scripta Musicalia

Hillier, Paul 1997. Arvo Pärt. Oxford, New York

Hillier, Paul & Tormis, Tõnu 2005. On Pärt. Eesti Muusikanõukogu

Jõks, Eerik 2003. Kirikumuusika uuendustest. Artikleid ja arutlusi eesti kirikumuusikast. EELK Kirikumuusika Liit

Kõlar, Anu 2002. Eesti luterlik kirikumuusika 1930. aastatel: institutsioonidest, ideoloogiast, repertuaarist

Eesti muusikaloo toimetised 6

Restagno, Enzo 2005. Arvo Pärt peeglis. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS

Siitan, Toomas 2003. Koguduselaulu reformist Liivi- ja Eestimaal. Usuteaduslik ajakiri. Akadeemilise Teoloogia Seltsi ja Eesti Hümnoloogia Seltsi ühisnumber 2/2003 (52)

 

© Meie Kirik