Püha Nädal ehk Vaikne või Suur Nädal on alanud. Peagi on ülestõusmispüha. Mis tähendus sellel on? Kuidas saaksime seda sügavamalt ja isiklikumalt tõeks elada?

Paasapüha oli algselt püha, millel meenutati Iisraeli rahva vabanemist Egiptuse orjusest. Kristluses nähti selles märki meie vabastamisest patu ja surma orjusest läbi Jeesuse ristisurma ja ülestõusmise. Samas kerkib küsimus: kuidas meie sellest osa saame? Kas meil tuleb lihtsalt meenutada midagi, mis toimus 2000 aastat tagasi? Kuidas saab sellest püha minu ja sinu jaoks?

Pakun välja järgmist. Võta Piibel. Ava evangeeliumid. Vali neist üks ning hakka seda iga päev tasapisi lugema.

Aga ära loe seda nii nagu vana muinasjuttu. Püüa samastuda. Püüa kujutleda. Mõtle, et oled üks jüngritest või keegi kuulajatest või pealtnägijatest – üks paljudest, kes näevad Jeesust ja kohtuvad Temaga. Sa vaatad Tema tegusid, kuuled Tema sõnu. Mõtled, kes see mees võiks küll olla. Kahtled. Küsid. Arutled. Usud, ehkki võibolla vaid pisut.

Loe Jeesuse elu nagu üks Tema kaasaegsetest. Või püüa kujutleda Teda meie aega. Lase Tal ennast kõnetada. Mõtiskle, kuidas sa toimiksid erinevates olukordades, mida ütleksid, mida küsiksid, mida teeksid. Arutle, kuidas Jeesuse teod ja sõnad seostuvad sinu igapäevase eluga, rõõmude ja muredega.

Jutustuse edenedes püüa kujutleda, et sa ei tea, mis ees seisab. Samastu jüngritega, kes põgenevad jälitamise ja risti eest. Samastu rahvaga, kes nõuab Jeesuse hukkamõistmist – seda nõudsid ju kõik. Samastu naistega, kes seisid ustavalt risti kõrval kuni lõpuni – ning said esimesena näha ülestõusmise imet, mida keegi neist ei oodanud; imet, mida keegi neist ei mõistnud.

Kirik on traditsiooniliselt uskunud, et ristimises ühendatakse meid Jeesuse surma ja ülestõusmisega. See on tõsi. Aga see on vaid seeme, mis peab kasvama. On oht mõelda, et see saab nähtavaks alles teispoolsuses. Ei, see peab saama nähtavaks juba selles elus, nüüd, isegi kui see on veel kaugel täiusest.

Kui oled läbi lugenud evangeeliumi, võid jätkata Apostlite tegude raamatuga. Taas samastu jüngritega, kes said Püha Vaimu anni. Aga Püha Vaim on tagasihoidlik ja alandlik. Ta kutsub meid kuulama ja palvetama. Ning tegema head. Ütlema “ei” oma isekusele. Seeläbi saame me, aeglaselt kuid kindlalt Püha Vaimu templiteks, Jumala eluasemeiks inimeste keskel. Sellega saab meis nähtavaks uus elu, milleks Jumal meid kutsub, elu Jumala laste vabaduses. Siis võime ütelda, et “nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus” (Gl 2:20). Nii saab ülestõusmisest püha – Jeesuse, sinu ja minu püha. Nii saab ülestõusmispüha tõeliseks, isiklikuks pühaks. Aga ära kiirusta, astu edasi sammhaaval, alandlikult ja kannatlikult. Käi Jeesuse jälgedes. Lase Tal sind õpetada. Lase Tal sind juhatada nii nagu Tema seda tahab.

Portaalist Hapatusta.net tõlkinud Illimar Toomet