Enne liturgilisi reforme kutsuti paastuaja kahte viimast nädalat eraldi nimetusega "kannatusajaks" (inglise keeles passiontide). Kuigi nimetust ennast enam ei kasutata, on sellel ajaperioodil säilinud valikulise võimalusena järgida ühte vana traditsiooni – kujude ja piltide kinnikatmist kirikuhoonetes. See komme ei ole piiratud Rooma riituse erakorralise vormiga.

Kujud ja pildid kaetakse kinni ("looritatakse") laupäeval enne paastuaja viiendat pühapäeva, kirjutab Jennifer Gregory Miller leheküljel catholicculture.org. (Jennifer on ka antud leheküljel leitava liturgilise kalendri autor, mis on peamiseks inspiratsiooniallikaks olnud ka meie blogi kalendrile). Selleks kasutatakse läbipaistmatut ja kaunistusteta violetset riiet. Keegi ei tea, millal see komme alguse sai, kuid ilmselt pärineb see keskaegsest kombest katta violetse riidega kinni altar, et kogudus seda ei näeks. Muistsetel aegadel "pagendati" avalikud patustajad paastuajal kirikuhoonetest ning nad pidid avalikult enda patukahetsust demonstreerima. Aja jooksul võidutses arusaam, et kõik on patused, ning kedagi enam liturgiast eemale ei hoitud, aga altar kaeti kinni "silmade paastumise" jaoks. Piltide kinnikatmise komme tuli hiljem, ilmselt kantuna samast ideest. Adolf Adams kirjutab raamatus The Liturgical Year:

"Kolmeteistkümnenda sajandi lõpus seletas Mende piiskop William Durandus seda kommet sellega, et Kristus peitis enda kannatuse ajal enda jumalikkuse. Duranduse meelest viitas sellele implitsiitselt pühapäevase Evangeeliumi viimane lause: "Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast" (Johannese 8:59)."

Jennifer kirjutab, et teistes kultuurides seostatakse sellist kinnikatmist surijate ja surilinadega, ning ka see on sobilik viis, kuidas sellest kombest mõelda: me keskendume enda patuste minade surmale ning uue eluga riietumisele. Ülestõusmispühadel riietume me Kristusega, ning kujude kinnikatmine aitab meil sellele keskenduda.

Praegust "paastuaja 5. pühapäeva" nimetati enne reforme "kannatuspühapäevaks". Kuid kannatusaja nimetusest loobuti, et säilitada paastuaja sisemine ühtsus. Kannatuspühapäev on nüüd kokku viidud palmipuudepühaga, ehk paastuaja kuuendat pühapäeva, pühapäeva enne Suure Nädala algust nimetatakse "Palmipuudepühaks ehk Issanda Kannatuspühapäevaks".

Kombe järgi, mida on lubatud siiamaani kasutada, kaetakse kinni kõik kujud, pildid ja ristid, väljaarvatud ristitee pildid. Samuti võib märtsikuus jätta katmata püha Joosepi kuju, kuna see on temale pühendatud kuu. Riie eemaldatakse pärast Suure Reede teenistust.

Artikli koostas Heido Trofimov