Millal algasid palvused raadios? Mis roll oli kaitseväe vaimulikel talve- ja jätkusõjas? Kui palju oli osalejaid Billy Grahami koosolekutel Helsingis? Ajajoonel on nopped iseseisva Soome kirikuloost.

Kodusõda 1918

Sõda jagas maa kahte leeri, valgeteks ja punasteks. Kirikujuhid ja vaimulikud valisid valgete poole.

Õigeusu piiskopkonnast iseseisvaks kirikuks 1918

Soome õigeusu kogudused olid tsaarivõimu ajal osa Vene kirikust. Novembris 1918 andis Paasikivi senat määruse, millest sai Soome õigeusu kiriku iseseisvusdeklaratsioon. 1923. aastal läksid Soome õigeusklikud Moskva patriarhaadi alluvusest Konstantinoopoli patriarhi alluvusse.

Usuvabaduse seadus 1923

Uue seaduse järgi oli igal kodanikul õigus kirikust või muust usulisest ühendusest välja astuda, ilma et ta oleks pidanud liituma teise sarnase ühendusega. Uuendus ei toonud kaasa suuremat lahkumist luterlikust kirikust. 1920-ndate lõpus ei kuulunud 1,5 protsenti Soome elanikest ühessegi usulisse ühendusse. Soome Vabakirik, Soome Piiskoplik Metodisti Kirik, Soome Baptistiühendus ja Katoliku kirik Soomes registreeriti usuliste ühendustena aastatel 1923–1929.

Ringhäälingu esimene raadiopalvus märtsis 1932

Luterlik kirikukogu kiitis 1933. aastal heaks Vana Testamendi uue tõlke ning 1938. aastal Uue Testamendi tõlke.

Lestadiuslaste liikumine jaguneb

Rahu Sõna eraldus iseseisva liikumisena 1934. aastal vanalestadiuslaste seast. Vanalestadiuslaste vaimulikud moodustasid 1960-ndate alguses Elu Sõna liikumise (elämänsanalaisuus).

Kirik sõja ajal (1939–1944)

Sõda kasvatas kiriku autoriteeti ning rahvakiriklikku eneseteadvust. Kriisi ajal vajas rahvas usu väge ja moraalset kindlust, mida kirik pakkus. Talvesõja-aegne Soome president Kyösti Kallio oli veendunud kristlane, kellest sai rahva julgustaja ja moraalne selgroog. Kaitseväe vaimulikud pidasid jumalateenistusi ja palvusi, olid sõdurite kõrval erinevates olukordades ning tegelesid lahingus langenutega. Vaimulikkonna tiheda kontakti tõttu sõduritega tekkisid kiriku tegevuses uued rõhuasetused. Pärast sõda hakati otsima sidet kiriku tegevusest kõrvalejäänutega, panustati sotsiaalsesse tegevusse ning kaasati kiriku töösse rohkem ilmikuid.

Aastal 1944 lisati kirikuseadusesse määrus, mis kohustas kogudusi võtma tööle diakooniatöötajaid

Sõja-aegsed ärkamised

Evangelist Frank Mangs pidas aastatel 1943–1945 kogu riigis suuri evangeelseid koosolekuid. Koosolekute initsiatiivrühm rajas aastal 1945 Rahva Piibliseltsi (Kansan Raamattuseura). Samal aastal avati Kauniainenis Soome Piiblikool (Suomen Raamattuopisto). Selle taustal oli pastor Urho Muroma kuulutustöö tulemusel toimunud äratus 1920-30-ndatel ning Evangeelse-luterliku Sisemisjoniseltsi (Evankelis-luterilainen Sisälähetyssäätiö) rajamine 1939. aastal.

Sõjajärgne misjonitöö

Pärast sõda elavnes misjonitöö. Misjonäriks soovijaid oli, ehkki Soome Misjoniseltsil (Suomen Lähetysseura) ei olnud selgust, kuidas maksta töötegijatele palka. Töö Tansaanias algas aastal 1948 ning Hiinasse, Hongkongi ja Taivanile mindi 1950-ndatel, Pakistani aastal 1960, Soome Luterlik Evangeeliumiühendus (Suomen Luterilainen Evankeliumiyhdistys) jätkas pärast sõda tööd Jaapanis. Nelipühilaste Soome Vaba Välismisjon (Suomen Vapaa Ulkolähetys, praegu nimega Fida) oli rajatud juba 1927. aastal, aga ka nelipühilaste seas kasvas pärast sõda soov misjoneerida.

Luterlik kirikukogu kiitis heaks katekismuse ja usuõpetuse uue õpiku aastal 1948

Võitlus ilmaliku ja vaimuliku vahel

Kogudusevaimulik Erkki Niinivaara avaldas 1952. aastal sinodaalraamatu Ilmalik ja vaimulik (Maallinen ja hengellinen), milles kritiseeris Soome kristlust ilmaliku ja vaimuliku valdkonna terava eristamise pärast. Dogmaatika professor Osmo Tiililä juhitud ärkamisliikumine vastandus ägedalt Niinivaarale. Tiililä pidas viimase programmi ohuks kristlikule usule, osutades et nõnda võib kaduda piir Jumala kuningriigi ja maailma vahel ning küsimus päästest muutub kõrvaliseks. Tülis said avalikuks kiriku siselõhed ning see lõhkus rahvakirikliku arusaama toetajate ühtsust. Tiililä kriitika ilmalikustumise vastu tipnes tema loobumisega preestriametist 1961. aastal ning kirikust väljaastumisega aasta hiljem.

Helsingis toimus Luterliku Maailmaliidu aastakonverents juulis 1963

1960-ndad: radikalism ja õpilasärkamine

Kirjanik Hannu Salama avaldas romaani “Jaanikutantsud” (Juhannustanssit). Peapiiskop Martti Simojoki süüdistas Salamat jumalapilkes. Salamale määrati tingimisi kolm kuud vangistust, millest sai pöördepunkt traditsioonilise arusaama “kirik, usk ja isamaa” mõistmises. Avaliku arvamuse ja väärtushinnangute muutumisega kaasnesid patsifismi, naiste võrdõiguslikkuse ja seksuaalvähemuste eest võitlevate erinevate ühenduste loomine. Kodudes levis televisioon ning 1969. aastal lubati tavalistes kauplustes müüa õlut.

Samas tugevnes konservatiivne kristlus. Õpilasäratus viis Tudengimisjoni (Ylioppilaslähetys), praegu Õpilas- ja Koolimisjon (Opiskelija- ja Koululaislähetys) rajamiseni 1964. aastal. Soome erinevates kohtades toimunud ärkamised koondati ühte ning 1967. aastal tekkis sise- ja välismisjonile keskenduv Soome evangeelne-luterlik Rahvamisjon (Kansanlähetys).

Soome vabakristliku nõukogu loomine 1967. aastal

Karismaatiline liikumine

Nelipühijutlustaja Niilo Yli-Vainio suurkoosolekud algasid suvel 1977 ning jätkusid 1980-ndate alguseni. Yli-Vainio rõhutas Jumala andeksandmise ja isikliku usu muutvat mõju kogu inimese elule. Yli-Vainio tegevuse juurde kuulus haigete eest palvetamine, paljud kogesid paranemisimesid.

Luterlikku kirikusse saabus karismaatiline liikumine 1970-ndate alguses. See levis mõnevõrra Rahva Piibliseltsis (Kansan Raamattuseura) ning Rahvamisjonis. Liikumine Vaimu uuendus kirikus sündis 1970-ndate lõpus.

Naispreesterlus

Kirikukogu kiitis naiste ordineerimise preestriametisse heaks 1986. aastal. Esimesed naised ordineeriti 1988. aastal. Esimene naispiiskop Irja Askola ordineeriti 2010. aastal. Koos naiste ordineerimise heakskiitmise otsusega võeti vastu reservatsioon, mille kohaselt on kirikus tegutsemisvabadus ka nendel, kes naiste ordineerimist ei tunnusta. Aastatuhande vahetumisega on naispreesterluse vastaste olukord kirikus muutunud üha keerulisemaks. Osalt seetõttu loodi 1999. aastal Soome Luther-Selts (Suomen Luther-säätiö) ning Soome evangeelne-luterlik misjonipiiskopkond (Lähetyshiippakunta) aastal 2013.

Billy Grahami koosolekud Helsingis 1987

Ameerika evangelist Billy Graham külastas Missio Helsinki-sündmust aastal 1987. Koosolekute sarjast võttis ühtekokku osa 183 000 inimest ning paljud tegid seal otsuse isiklikult Jeesust järgida.

Kirikuraamatute uuendamine

Koraaliraamat (Virsikirja) 1986

Piiblitõlge 1992

Uue kirikuseaduse ja kirikukorra jõustumine 1994

Katekismus 2000

Laulutekstide loojad ja gospelmuusikud

20. sajandi olulisemate laulutekstide kirjutajate hulka kuuluvad Anna-Maija Raittila, Jaakko Haavio ja Niilo Rauhala. 1960-ndatel loodi ansambel Pro Fide ning eriti alates 1980-ndatest on tegutsenud Anna-Mari Kaskinen, Jaakko Löytty ja Pekka Simojoki.

Küsimus homopaaride õnnistamisest

Luterlikus kirikus on 2010-ndatel  tuliselt arutatud suhtumise üle samasoolistesse paaridesse. Piiskoppide kogu andis 2010. aastal pastoraalse juhise palvetamisest koos samasooliste paaridega ning nende eest. Kiriku ametliku õpetuse kohaselt peetakse ka 2017. aastal abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks.

Artikli allikana on kasutatud raamatut “Kristinuskon historia 2000. Kristinusko Suomessa” (peatoimetaja Eino Murtorinne, Weilin + Göös 2000). Artikli koostamisel on väärtuslikku nõu andnud professor Hannu Mustakallio, dotsent Timo Junkkaala, teoloogiadoktor Jouko Ruohonmäki, professor Aila Lauhala, teoloogiadoktor Teemu Kakkuri ja professor Jouko Talonen.

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie (30.11.2017). Tõlge avaldatud toimetuse loal.

Tõlkinud Illimar Toomet