Idakirikus meenutatakse kõiki Kiriku pühakuid nelipühale järgneval pühapäeval. Kevadiste suurpühade ajaline lähedus tuletab meelde, et Kristusesse uskujad ei sure igavesti ning nende hinged on juba Jumala juures taevas, samuti, et pühakute elus on saanud nähtavaks Jumala Vaimu töö. Samamoodi tähistati pühakutepäeva ülestõusmispüha järgsel ajal algselt ka läänekirikus, aga 9. sajandil hakati seda pidama 1. novembril. Väidetavalt oli üheks põhjenduseks see, et Rooma kogunenud suurt rahvahulka oli sügisese saagilõikuse järel kergem toitlustada kui kevadel.

Mis saab siis, kui pühakud meelest lähevad, nendega ei arvestata? Ühes hiljutises telesaates küsis toimetaja saates olnud vaimulikult, kuidas kirikus õpetuslikke asju otsustatakse. Vastaja viitas EELK 100 000 liikmele ning võrdles kirikut suure laevaga, mille pööramine ei ole väga lihtne ning võtab aega. Teatud mõttes oli vastus korrektne, kui... peaksime Kirikuks ainult maa peal elavate kristlaste ühendust. Aga see ei ole kogu Kirik. Kui me tunnistame usutunnistuses, et usume “pühade osadust”, siis tähendab see tunnistamist, et me kuulume samasse Kirikusse koos Neitsi Maarja, pühade apostlite, märtrite, usutunnistajate, neitsite ja kõigi teistega, kes oma võidupärja on juba kätte saanud. Kui me ei kuulu nendega samasse kirikusse, siis ei kuulu me üldse Kirikusse. Konsensus õpetuslikes küsimuses tuleb leida ka nendega. “Laeva teise suunda pööramine” tähendab Kirikust lahknemist.

Religioonisotsioloogid kirjeldavad eestlaste ootusi kirikule sellise mõistega nagu asendus- ehk vikaarkristlus, s.t kirikud peavad olema olemas ja avatud, kui kunagi tuleb tahtmine või vajadus sinna minna, ka kogudus ja vaimulik peavad hoones olema, aga ise koguduse igapäevaelus kaasa lüüa ei taheta. See oht võib kaasneda ka pühakute elulugude lugemisega. Kui need lugeja enda elu kuidagi ei puuduta, sarnaneb see vikaarkristlusele. Suured imed ja usu kangelasteod jäävadki vaid raamatulehtedele ning kestavad vaid niikaua, kuni kaaned jälle suletakse. Viimaks võib tagajärjeks olla see, et taevas on täidetud “vikaaridega”, asemikega, aga oma koha põrgus peame ise täitma, ühtegi asendajat sinna ei saadeta.

Eesti suguvõsakokkutulekud algavad nii mõnelgi puhul kihelkonna kalmistul esivanemate haudadel ning jätkuvad ühise koosviibimisega, kus jagatakse mälestusi esivanematest.  Võibolla võetakse välja ka perekonna reliikviad – vaarema lauluraamat või nt vaarisa päevik Jaapani sõjas käigust. Nii ei peaks olema sugugi võõrastav ka jumalarahva tava kõikide pühakute päeva puhul külastada mõne pühaku hauda või reliikviaid. Ka see on suguvõsa, Jumala rahva kokkutulek. Austagem siis Kiriku pühade mälestust ning pidagem neid aus.

Üks põhjus pühakuid sagedasti meelde tuletada ning neid tundma õppida on veel. Kui Jumal oma tööd meis on alustanud ja selle kord lõpule viib, siis tuleb meil üsna pea hakata koos pühakutega pidama ühist jumalateenistust, laulda nendega ühel häälel kiituslaulu: “Halleluuja! Sest Issand, meie Jumal, Kõigeväeline, on hakanud valitsema kuningana! Rõõmustagem ja hõisakem ja andkem talle au, sest Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis, ja talle on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse.” See peenlinane on pühade õiged seadmised.” (Ilm 19:6–8)

Fotol: Kaarma kiriku vana altariretaabel Kuressaare piiskopilinnuses (V. Vihuri foto)