Paljud evangelikaalid arvavad, et katoliiklased usuvad heade tegude läbi õndsakssaamist või vähemalt on sellele ohtlikult lähedal. Üks peamisi põhjusi niisuguse arvamuse tekkeks on, et katoliiklased (ja õigeusklikud) räägivad sakramentide kaudu antavast armust. Nii kõnelevad katoliiklased Jumala vabast armust ja armust, mida jagatakse sakramentide kaudu. Nad võivad seda teha ühes ja samas lauses ja niiviisi evangelikaalid päris segadusse ajada, kuna nood arvavad, et tegu on teineteist välistavate nähtustega. Kuidas saab vaba arm olla antud millegi kaudu ja siiski jääda vabaks? Kuidas saab Kristuse ohver, milles Ta maksis meie pattude eest üks kord ja alatiseks, rakenduda tulevikus füüsiliste aktide läbi ilma oma vaba armu olemust kaotamata?

Esiteks, ma arvan, et kõik kristlased on sakramentaalsed, kuigi nad ei pruugi seda endale teadvustada. Kui Jumal just võluväel inimese pähe metafüüsilist teadmist ei istuta, peab päästega kaasnema mingi füüsiline vahendustegevus. Näiteks Jeesuse oma Päästjaks ja Issandaks tunnistamise tahteotsuse tegemine on füüsiline tegu (sest aju töö on kahtlemata füüsiline). Samuti on füüsiline tegu ka altari ette astumine ja seal koos pastoriga palvetamine. Nii on seda ka füüsilise suu läbi jutlustatud äratusjutluse kuulamine oma maise kõrvaga ja kutse Jeesust oma füüsilises ajus vastu võtta. Nii et kui mõttes evangeeliumi vastuvõtmist ja suuga tunnistamist ei peeta headeks tegudeks, siis ei näe ma põhjust pidada nendeks tingimata ka ristimist ja armulauda.

Teiseks on sakramentide päästekandjaks olemine varakristlikus kirjanduses hästi tõestatav, kui mitte üleüldiselt aktsepteeritud. Ma pole veel leidnud kirikuisa, kes mõistaks uuestisündi millegi muu kui ristimisena. Ma pole küll lugenud kõiki kirikuisasid, kuigi küllalt paljusid neist, nii et ma võin selles osas ka eksida. Alguspäevil olid hoopis gnostikud ja doketistid need, kes arvasid päästmist aset leidvat väljaspool füüsilisi sakramente. Kas võib imeks panna, et needsamad sektid eitasid inkarnatsiooni reaalsust, sakramentaalse reaalsuse allikat? Sellega ei väida ma, et varane kirik eitas pääste võimalikkust väljaspool sakramente, kuid siiski usuti sakramendid olevat Jumala poolt seatud normatiivsed pääste vastuvõtmise vahendid.

Kolmandaks ei näe mitte sugugi kõik protestandid sakramente tegudena. Luterlased, anglikaanid ja mingil määral ka metodistid ja presbüterlased mõtlevad ja käituvad sakramentaalselt. Enne jätkamist pean tunnistama, et ma pole Lutheri spetsialist, olen vaid lugenud mõningaid tema teoseid. Siiski tundub mulle, et Martin Luther, esimene protestantlik reformaator, ei näinud mingit probleemi armu vahendamises sakramentide kaudu, kuna ta ilmselgelt uskus õigeksmõistmist usu läbi, ent samas ka uueksloomist ristimises. Väikesest Katekismusest loeme: „Mida annab või mis kasu toob ristimine? Ristimine saadab pattude andeksandmist, lunastab surmast ja kuradist ning annab igavest õndsust kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala sõna ja tõotus ütleb.“

Luther jätkab, öeldes, et vesi teeb niisuguseid suuri asju, kuna Jumala Sõna muudab hariliku vee ristimisveeks. Siin näeme tema käsitluses sakramentaalset vaateviisi. Jumala Sõna muudab tavalise vee pühaks veeks. Vesi ei vähenda Jumala Sõna, vaid toimib Jumala armu ja tõotuste füüsilise vahendajana.

Armulaua kohta kirjutab Luther: „Mis kasu on sellisest söömisest ja joomisest? Seda näitavad meile need sõnad: „teie eest antud“ ja „valatud pattude andeksandmiseks“, nimelt, et meile sakramendis antakse nende sõnade läbi pattude andeksandmist, elu ja õndsust; sest kus on pattude andeksandmine, seal on ka elu ja õndsus.“

Nii näeme me jätkuvalt, et Lutheri meelest antakse pattude andestus ja pääste sakramentide kaudu. Tema arvates ei ole sakramendid tühipaljad füüsilised vigurid, vaid sakramendid, mille Jumal oma Sõna läbi pühaks teeb. Seega ei pea sugugi mitte kõik protestandid sakramente ja vaba armu teineteisele vastandlikeks nähtusteks. Võib olla peitub selle põhjus asjaolus, et paljud reformaatorid elasid enne valgustusaega. Valgustusaegsed põhimõtted on nüüdisaegse inimese mõtlemises eraldanud sümboli ja reaalsuse, luues seega ka sakramentide ja reaalsuse vahele (väära) dihhotoomia, mida varasem kirik ei tundnud.

Lõpetuseks oleks ehk asjakohane üks eluline näide. See pole täiuslik, kuid näitab siiski, miks sakramendid armule midagi ei lisa ega temalt ka riisu. Niisiis: üks isa otsustab kinni maksta kõik oma tütre ülikooliõpingutega seonduvad kulud. Ta ütleb tütrele: „Ma maksan kõik, sa ei võlgne mulle midagi.“ Kas nüüd see, kui ta oma tütrele tolle kuludeks regulaarselt sularaha annab, kahandab kuidagi tema esialgset lubadust? Kas sularaha füüsiline kasutamine rikub seda armuandi (kingitust tütrele)? Ei. Pigemini on nõnda, et algne lubadus pole palju väärt, kui temaga ei kaasne füüsilise rakendus, kuna me elame füüsilises maailmas.

Käesolev kirjutis näitab, kus minu arvates sakramentaalsus meid lõhestab, kuid see sakramentaalne lõhe ulatub kaugemale armust ja päästmisest. Ma loodan edaspidi veelgi arutleda põhjuste üle, miks sakramentaalsusega seonduv on üks suuremaid (kui mitte suurim) evangelikaalide ja katoliiklaste vahelise vääritimõistmise põhjuseid.

Ma arvan, et peaksin ka defineerima, mida ma „sakramentaalsuse“ all mõtlen. Nimelt seda, et Jumal kasutab oma eesmärkidel füüsilist, loodud maailma. See hõlmab sakramente, kuid puudutab ka kogu nähtavat Kirikut, pühi säilmeid, pühakuid ja kõiksuguseid doktriine ja praktikaid. Neid teemasid tahan käsitleda edaspidi. Nagu mitmed kommentaatorid on rõhutanud, on sakramentaalsus tegelikult inkarnatsiooni küsimus. Evangelikaalid usuvad inkarnatsiooni, kuid ei mõista tihti selle rakendust ja tagajärgi nii, nagu seda on mõistnud ja mõistavad katoliiklased, õigeusklikud ja varane kirik.

Tõlkinud Toomas Nigola 

 

Artikkel ilmus veebilehes Meie Kirik esmakordselt 27. märtsil 2009.