Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, … riid, kiivus, raevutsemine, … lõhed, lahknemised, … ja muu sarnane. (Gl 5)

Lahknemine kuulub “lihaliku loomuse tegude” hulka ning kuna “minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head.” (Rm 7), on mõistlik ka ise seda vältida. Mõnikord nimetatakse Misjonipiiskopkonda (Lähetyshiippakunta) sektiks (lahkusuks), viimati Soome kiriku uurimiskeskuse töötaja Jussi Sohlbergi suu läbi (Kotimaa24).

Sekt on kas teoloogiliselt või sotsioloogiliselt isoleeritud rühm. Sotsioloogilises mõttes esindab sekt teravat hoiakut meie-teised. Sellel on enamasti jõuline religioosne ideoloogia ja selge hierarhia. Seda võib juhtida kas mõni tugev isiksus või teatud mõtteviis. Sektiga on hõlpsam liituda kui sellest välja astuda. Sektis kardetakse kõrvalseisjate või omade poolset surve avaldamist.

Aga kiriku ajaloos peetakse sektiks eksiõpetust tunnistavat usulist rühma, kes enamasti on eemaldunud kristlikust usust. Kirikul on tulnud algusest peale tulnud tegeleda arvukate ning üsnagi tugevate sektidega. Paulus sekkus julgelt valeõpetajate tegevusse. Apostel, kes ühelt poolt kutsus kristlasi ühtsusele, pidas vajalikuks muuhulgas hoiatada karmilt valeõpetajate eest. Gnoosis oli kirikule hädaks sajandeid. See esines kristlikus rüüs, aga õpetas “kõrgemat” või “sügavamat” teadmist ja usulist kogemust. Gnoosisele sarnanevad mõned karismaatilised liikumised. Arianism salgas Kristuse jumalikkuse nagu tänapäeval näiteks ka Jehoova tunnistajad ja paljud nn liberaalteoloogid. Arianism oli aeg-ajalt tugevam ja suuremgi kui kristlik kirik, ehkki esitles end kristlusena. Sektidesse suhtuti karmilt ega arvatud, et “paljuhäälses kirikus peab kõigil ruumi olema”.

Sohlberg peab Misjonipiiskopkonda sektiks sotsioloogilises mõttes. Julgustan teda teadlasena tutvuma lähemalt meie missade ja tegevusega. Meile on lihtne tulla ja meie hulgast on ka lihtne välja astuda. Meil ei ole kardetud juhtkonda või juhti, keda ei tohi kritiseerida. Meie kirikute ustel ei küsitleta ei tulijaid ega lahkujaid. Vaimulike kokkusaamistel räägitakse vabalt nii teoloogilistest kui praktilistest asjadest. Misjonipiiskopkonna töötegijate või abiliste hulka kuuluvad poolsada teoloogi ei tunne end kuidagi survestatuna. Meie kogudusi ei hoia koos hirm ega rõhumine. Vabadus väljendada oma veendumusi on kristlaste jaoks suur väärtus. Loomulikult ei saa veendumus olla n-ö laest võetud, vaid peab tuginema Piiblile ja sellest lähtuvale usutunnistusele. Preestrikandidaadid annavad lausa piduliku tõotuse lähtuda usutunnistusest. Sest preester ei aja mitte oma, vaid Kristuse asja.

Soome evangeelset-luterlikku kirikut ei saa ka kõige suurema tahtmise puhul pidada sotsioloogilises mõttes sektiks. Selle ametlik usutunnistus ei anna alust pidada rahvakirikut sektiks ka teoloogilises mõttes. Kahjuks aga õpetab rahvakirik uusi õpetusi ning eeldab neile kuulekust. See on sekti tunnus: preestrid saavad rahvakirikus südamerahus eitada kristluse põhitõdesid, samas tuleb praktiliselt kohustuslikus korras järgida kiriku juurutatud uuendusi, nt ameti- või abieluküsimustes. Piiskopid on avalikult öelnud lahti kristlikust abielueetikast, kiites heaks kirikuliikmete või preestrite homoseksuaalsed või muud kõlvatud suhted. Esmalt nimetatu kiideti tegelikult heaks juba aastal 2011, kui anti välja juhis palvetamiseks koos samasooliste paaridega ja nende eest. Selles mõttes on rahvakirik muutunud sektiks ning lahutanud end nii apostlite õpetusest kui katoolse kristluse usust.

Me palvetame, et apostlik, luterlik kristlus, mida Soome kirik on sajandeid jutlustanud ja õpetanud, säiliks meie lastele ja lapselastele. Sellepärast kutsume kristlasi ja mittekristlasi meie missadele saama osa Jumala sõnast ja astuma meie koguduste liikmeks, kuid me ei arva end olevat immuunsed mingitele lihaliku vaimu tegudele.

Tõlkinud Illimar Toomet

Artikli autor Risto Soramies on Soome Misjonipiiskopkonna piiskop