2012. aastal ilmus eesti keeles Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli raamat, täpsemalt artiklite ja kõnede kogumik, mis on pealkirjastatud nii: „Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil. Inimõigused ja isiksuse väärikus“. Raamatusse kogutud artiklid ja muud kirjutised pärinevad ajast, mil Kirill polnud veel valitud Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) patriarhiks. Sellegipoolest oli ta VÕK toonase „välisministrina“ ehk välissuhete osakonna juhina üks kiriku seisukohti väljendavatest mõjukatest häältest, iseäranis rahvusvaheliselt.

Vene Õigeusu Kirikut ja selle juhtkonda seostatakse tänapäeval sageli konservatiivsusega, et mitte öelda tagurlusega. Religioon ja rahvuslus, eriti kui nad käivad käsikäes, äratavad lääne vasakpoolsetes ja/või liberaalsetes analüütikutes ning arvamusliidrites instinktiivselt vastumeelsust. Paneb isegi muigama, et kõnealuses raamatus esitatud seisukohti analüüsinud Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo näib mõtte juures, et Venemaa kirikupead peetakse pigemini liberaalseks kui konservatiivseks kirikutegelaseks, kohkumusest õlgu võdistavat, kirjutades: „Muide, Vene eksperdid on vestlustes viidanud, et tegelikult esindab Kirill hoopis tänase Vene Õigeusu Kiriku liberaalsemat ja reformaatorlikku tiiba, mis omakorda tõstatab ebamugava küsimuse – kui konservatiivsed on nende konservatiivid?“[1]

Õnneks me sellele küsimusele käesolevas kirjutises vastust ei otsi.

Kuid miks ei peaks Vene kirikupea seisukohtadesse süvenemisel kehtima põhimõte sine ira et studio? Vähemalt lääne kristlastele – konfessionaalsest kuuluvusest sõltumata – peaks huvi pakkuma, mida on liikmeskonna poolest suurima õigeusukiriku juhil öelda vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kohta kirikupeana, teoloogina ja kristlasena. Tegelikult on ülal mainitud Mälksoo artikkel „Patriarh Kirill ja inimõiguste talumatu raskus“ õpetlik näide sellest, kuidas lääne inimene näeb läänelike väärtuste argumenteeritud kriitikas hoopis Vene võimude õigustamist ja vastandumissoovi läänele („Miks Kirill kaitseb venelasi „läänelike” inimõiguste eest?“) ning jätab tähelepanuta kriitika tuuma. Mis vaid kinnitab Kirilli tähelepanekut, et läänes peetakse oma väärtusi a priori ülimuslikuks ja universaalseks. Aga sellest ja muust lähemalt allpool.

Meie aja olemus 

Patriarh Kirilli raamat algab algselt 1999. aastal avaldatud artikliga „Uue aja olemus“, mille avalauses meenutatakse 2. sajandi kristliku märtri, Antiookia püha Ignatiuse soovitust: „Süüvi aja olemusse“. Tänapäeva Euroopa ja üldisemalt kogu lääne tsivilisatsiooni ideelised juured ulatuvad 18. sajandisse, valgustusaega, mil sõnastati uus nägemus inimesest ning tema õigustest ja vabadustest. Kirill on selle ajaloolise arengu vaatlemisse põhjalikult süvenenud ning tuletab valgustusaja põhilisi printsiipe oma lugejatele-kuulajatele üha uuesti meelde. Kuid andkem sõna patriarhile:

„On teada, et XVIII sajandil, valgustusajastul, sündis Euroopas järgmise sajandi vältel üha enam tugevnev ja kindlustuv liberaalne doktriin. Ideed kõike hõlmavast indiviidi vabastamisest sotsiaalsetest, poliitilistest, rahvuslikest, religioossetest, õiguslikest ja muudest kitsendustest olid sageli aluseks revolutsioonilistele liikumistele, mis võitlesid tookordse Lääne-Euroopa maade riikliku ülesehituse vastu. Selle suundumuse pooldajad nägid ajastu fundamentaalse probleemina riigi struktuuride ja institutsioonide, sotsiaalse korra, valitseva moraali, eelarvamuste ja tavaks saanud käitumisnormide poolt alla surutud ja orjastatud indiviidi vabadusetust. Järelikult tuli isiksus vabastada väliste jõudude ikkest, kuna inimene on „määratluse järgi“ absoluutne ja lõplik väärtus, tema heaolu aga on ühiskondliku ülesehituse õigluse kriteerium. [---] Niisiis, antropotsentristliku universumi keskmesse seati inimene kui kõigi asjade mõõt. Kusjuures mitte lihtsalt inimene, vaid just nimelt langenud inimene, kes oli patus.“ (Lk 4–5.)

Nende lausetega on välja joonistatud kahe vastandliku doktriini põhimõtteliselt erinev lähtepunkt. Meie ajastul domineeriv ilmalik, liberaalne doktriin on seadnud keskmesse inimese ja tema vabaduse, kristlik õpetus aga meenutab, et vabadusel puudub õige sisu, kui ei arvestata inimese moraalse seisundiga. Tuleb mõista, et Kirill ei kritiseeri läänelikku arusaama inimõigustest ja vabadusest lihtsalt kui üht poliitilist ideoloogiat, vaid ta teeb seda kristliku õpetuse ja maailmavaate aluselt.

Inimesed, kes usuvad läänelike väärtuste üldisesse kehtivusse, suhtuvad mõistagi skeptiliselt väiteisse, nagu võiksid teised kultuurid ja tsivilisatsioonid end oma traditsioonidega välja vabandades tagasi lükata lääneliku arusaama inimese vabadusest ja inimõigustest. Artiklis „Liberaalne standard: oht maailma ja vabaduse jaoks“ (2004) juhib Kirill tähelepanu ilmalik-liberaalsele standardile kui universaalsusele pretendeerivale ideoloogiale, mis ilmutab totalitaristlikke kalduvusi ning on koguni muutumas ohuks vabadusele, mille eest öeldakse end seisvat:

„Pärast kommunismi kokkulangemist, kolmanda aastatuhande alguses, on inimkonna ette kerkimas uute konfliktide oht, mille põhjuseks on võimu jaotamine maailmas ja väärtusküsimused. Selles võitluses põrkuvad kokku kaks süsteemi: sekulaarhumanistlik ja religioosselt traditsionalistlik, liberaalsed vaated isiksusele ja ühiskonnale ning vaated, mis pärinevad traditsioonilistest kultuurist ja religioonist. Mis puutub liberaalsesse, ilmalikku ühiskondlikku lähenemisse ühiskondlikele organisatsioonidele ja riigile, siis see, nagu teada, tekkis Lääne-Euroopa filosoofilise ja poliitilise arengu tulemusena, võeti omaks ja arenes Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning pani XX sajandil aluse rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusele. Tänapäeval positsioneerib liberaalne „standard“ end kui universaalset ning pretendeerib sotsiaalse ja riikliku ülesehituse määramisele kogu planeedi ulatuses. Selle standardi kujundatud õiguslikud ja poliitilised skeemid kuulutatakse normiks, millest kõrvalekaldumist kas mõistetakse hukka või karistatakse jõuga.“ (Lk 40.)

Kirill ei ole sugugi esimene, kes sellest kõneleb. Näiteks katoliiklasest õpetlane Erik von Kuehnelt-Leddihn on öelnud demokraatia kohta, mille juurde mainitud „liberaalne standard“ lahutamatult kuulub: „Kuna demokraatia on psühholoogilises, filosoofilises ja teoloogilises mõttes ideoloogia, on tal kalduvus tungida peaaegu kõikidesse eluvaldkondadesse, sest ideoloogiate propageeritavad põhitõed taotlevad üldkehtivust ning nõuavad seetõttu moraalset õigust totaalsele kohalolule.“^[2] Just see ongi juhtunud Euroopas ja mujal läänes, kus ei viida läbi üksnes ühiskonnaelu sihipärast liberaliseerimist, vaid ka dekristianiseerimist. Selle tagajärgedele osutab ka Kirill oma kirjutistes ja ettekannetes, näiteks siin:

„Pidades vabadust oluliseks väärtuseks, viivad riigid ja rahvusvaheline üldsus seadusandlusesse selliseid ühiskondlik-poliitilisi norme, mis on vastuolus uskliku inimese traditsioonilise religiooni juurde kuuluvate elunormidega. Ühest küljest ei kipu keegi kallale inimese isiklikule elule, aga ühiskondlikul tasandil sunnitakse teda üha sagedamini tunnistama elunormiks seda, mis on vastuolus tema veendumustega. Varsti võib see viia selleni, et kristlane või mõni teine usklik ei saa olla paljudes ühiskondlikes ametites ega tegeleda kõigi valdkondadega, sest temalt hakatakse nõudma seda, mida ta ei saa teha oma usku reetmata ja patustamata.“ (Lk 53.)

Vabadus ja kõlblus

Ikka ja jälle tuleb Kirill tagasi küsimuse juurde vabaduse sisust ja eesmärgist, rõhutades, et vabadusega peab kaasnema ka kõlbeline vastutus – vastasel korral vabadust kuritarvitatakse ja see muutub iseenda vastandiks: „Nüüdisaja olulisim küsimus on isiku õiguste ja vabaduse idee seos tema kõlbelise vastutuse probleemiga.“ (Lk 79.) „Kuid kristlased ei pea kartma otsesõnu teatada: vabadus, demokraatia, inimõigused ja isiksuse väärikus kaotavad ilma kõlbeliste väärtusteta mõtte ja võivad pöörduda millekski vastupidiseks! Me teame seda ajaloolisest kogemusest.“ (Lk 42.) „Vabadus ei saa olla eesmärk iseeneses… Minu sügava veendumuse kohaselt peab vabaduse põhimõte, mida tänapäeval kaitsevad inimõiguste institutsioonid, olema harmoonias usu ja moraaliga. See harmoonia peab peegelduma nüüdisühiskonna ülesehituses. Vastasel juhul osutub inimõigustele rajatud ühiskondlik süsteem hapraks ja purustab end ise.“ (Lk 92–93.)

Kirill viitab mitmel korral liberalismi aluspõhimõttele, nimelt et inimese vabadust piirab ainult teise inimese vabadus. Läänes valitseb arusaam, et igal inimesel kui indiviidil on õigus eneseteostusele ja õnnetaotlusele. Tal peab olema selleks täielik vabadus, kuni ta ei kahjusta teiste inimeste õigusi ja vabadust. „Niisuguse antropotsentristliku lähenemise kurb tagajärg on see, et nüüdseks on paljudes riikides tekkinud ühiskondlik süsteem, milles vaadatakse patule läbi sõrmede ja hiilitakse kõrvale ülesandest soodustada isiksuse kõlbelist arendamist,“ nendib Kirill (lk 67).

Konflikt n-ö humanistlike, liberaalsete väärtuste ning kristlike väärtuste vahel ei tulene ristiusu soovimatusest tunnustada inimõigusi ja inimväärikust, vaid sellest, et kristlased ei saa heaks kiita vabaduse vastutustundetut ja ebamoraalset kasutamist. Kirill selgitab: „Liberaalne idee ei kutsu patust vabanemisele, patu mõiste liberalismis puudub. Inimlikud patused ilmingud on lubatavad, kui need ei lähe vastuollu seadusega ega piira teise inimese vabadust. Liberaalses doktriinis sisaldub patuse indiviidi vabastamise idee, seega inimisiksuse patuse potentsiaali vabastamine. Vabal inimesel on õigus maha jätta kõik, mis teda aheldab, takistab tema patust „mina“. Kõik see on suveräänse, autonoomse, mitte kellestki teisest peale iseenda sõltuva isiksuse siseasi. See omamoodi liberaalne idee on kristlusega diametraalses vastuolus. Tõe vastu patustamata võib seda iseloomustada kui antikristlikku.“ (Lk 17.) Seevastu 2006. aastal VÕK osalusel Ülemaailmsel Vene Rahva Kogul vastu võetud inimõiguste ja inimväärikuse deklaratsioonis rõhutatakse: „Me tunnistame inimõigusi ja vabadust sel määral, mil määral need aitavad isiksusel paremaks saada, kaitsevad teda sisemise ja välise kurjuse eest, lubavad tal ennast ühiskonnas positiivselt teostada.“ (Lk 86–87.)

Kui keegi arvab, et Venemaa kirikujuht unistab (näiteks islamikalifaadi eeskujul) religioonile allutatud ühiskonnast, kus igasugune ebamoraalne käitumine on ära keelatud ja inimeste õigus vabale eneseteostusele piiratud, siis pole see kaugeltki nii. „Sellega seoses haarab mõningaid inimesi peaaegu müstiline õudus, vaadeldes meie katseid kriitiliselt vaidlustada liberaalse doktriini õiguste ja vabaduste „pühasid põhimõtteid“. Nii teatas üks oponent [---], et artikli autor võitleb ühiskonna eest, mis on rajatud ajatolla Homeini eeskujul, ja kavatseb Venemaa inkvisitsiooni lõketega katta,“ ironiseerib Kirill (lk 17), toonitades teisal: „Moraalse käitumise kasvatamine peab olema ühiskondlik eesmärk. Mitte mingid poliitilised ega majanduslikud huvid ei tohi seda eesmärki kahjustada. Kuid isiklikus elus peab inimesel olema valik, see tähendab, võimalus neid norme mitte järgida. Sellisel juhul ei pea ei riik ega ühiskond rakendama sanktsioone ega karistusi.“ (Lk 93–94.)

Kristlaste vastus Euroopa kristliku identiteedi hajumisele

Niisamuti hoiatab Kirill Euroopa (ja laiemalt kogu lääne) kristliku identiteedi kadumise eest. Näiteks 2006. aastal Viinis toimunud konverentsil „Anda Euroopale hing. Kiriku missioon ja vastutus“ kõneles ta: „Mis siis nüüdisaegses Euroopas toimub? – Me kõik näeme, kuidas kiirustamisi püütakse hajutada tema kristlikku identiteeti. Euroopa jääb ilma neist joontest, mis ta sai kristluselt – kusjuures ma tahan veel kord rõhutada, et nii lääne- kui idakristluselt! Kui kasutada meie kohtumise nimetuse sõnastust, siis Euroopa jääb ilma oma hingest. Euroopa kristlik hing andis talle sajandite jooksul elu, muutis ta üllatavalt ligitõmbavaks kõige kaugematelegi maadele ja rahvastele, kinkis ta kultuurile universaalse iseloomu. Praegu muutuvad euroopalikud väärtused aina rohkem ja rohkem sekulaarseks.“ (Lk 84.)

Kirilli arvates ei tohiks see heidutada kristlasi, kes peaksid üle saama minevikunostalgiast, kuid mitte unustama Issandalt saadud ülesannet: „Teoreetiliselt me muidugi mõistame, et ajalugu tagasi ei pööra, et nostalgiast kristluse kuldsete aegade järele (meie arvates) „ei ole mingit kasu“ (Jh 6:63), et elama on Issand meid kutsunud siin ja praegu. Kui aga asuda asja kallale, välja töötama ja elustama õiget, õigeusklikku, kiriklikku suhtumist nüüdisaja keerulistesse nähtustesse, siis haarab meid mõnikord kurvameelsuse patt. [---] Kuid kas meil on õigust alluda kiusatusele põgeneda sotsiaalsest, kultuurilisest, poliitilisest tegevusest? Kristus saatis meid maailma seda päästma (Jh 17:18). Issand ei käskinud meil maailma eest põgeneda, tema eest peitu pugeda, vaid võita maailm oma usuga (1Jh 5:4), minna kogu maailma, kuulutades evangeeliumi (Mk 16:15), olla maailma valguseks ja maa soolaks (Mt 5:13-16).“ (Lk 21.)

Kristlaste ülesanne on kuulutada Euroopa poliitikutele järgmist: „Uue Euroopa seadusandjad peavad võtma kuulda usklike inimeste häält: ainult sekulaarsetest liberaalsetest väärtustest neile ei piisa. Niisugustest väärtustest ei piisa ka ühiskonnale tervikuna. Välistades patu ja isikliku vastutuse, ei suuda need väärtused ja vabadused peatada ühiskonna kõlbelist degradeerumist, kuna aitavad objektiivselt kaasa langenud inimese vabadusele, vabadusele väljaspool kõlblussüsteemi. Niisugune vabadus pöördub vägivallaks, valla päästetud kirgede mässuks, kõlbeliste piiride hävitamiseks isiklikus, perekondlikus ja ühiskondlikus elus. Euroopa heaolu tuleb rajada selle teadvustamisele, et inimõigused, rahu ja harmoonia saavad täielikult realiseeruda ainult tänu kohuse- ja vastutustundele, ainult konkreetses kõlbeliste väärtuste süsteemis.“ (Lk 43.)

Patriarh Kirilli julgustav sõnum 

Kindlasti võib patriarh Kirilli artiklite ja kõnede kogumikust leida muidki olulisi teemasid, küsimuseasetusi ja aspekte, mida siinses kirjutises pole võimalik lähemalt käsitleda. Eeltoodu põhjal võiks aga Kirilli sõnumi kokku võtta kolme punkti.

Esimene ja kõige olulisem sõnum on, et vabadusega peab kaasnema kõlbeline vastutus. Ühiskondlik areng peaks soosima kõlbelisuse kasvu ja teenima isiksuse kõlbelise täiustamise kõrgeimat sihti, mitte selle laostamist.

Teiseks – ühiskonnaelus tuleb arvestada ka kristlaste ning teiste religioonide järgijate arvamustega, eriti kõlbluse valdkonnas, kus erinevate religioonide vahel valitseb üsna suur üksmeel.

Kolmandaks, kristlusel on palju anda Euroopa ja lääne praegusele kultuurile. Mitte sekularism või liberalism, vaid ristiusk muutis Euroopa – nii õhtumaise kui õigeuskliku Euroopa – kultuuri tõeliselt universaalseks. Kristlased ei tohi kõrvale tõmbuda, vaid peaksid seda julgemini oma usku tunnistama, mida vähem maailm neid kuulata tahab.

Viimaks aga andkem veel kord sõna Kirillile, kes ettekandes „Jumala plaan inimese jaoks ja tahtevabadus“ (2005) kõneles lisaks minevikule ja olevikule veidi ka tulevikust: „Lõpetuseks tahaksin öelda, missugune tähendus on tänapäeva inimkonna kõlbelisel valikul tulevikumaailma jaoks. Inimese valik sisaldab alati eshatoloogilist perspektiivi, sest sellest, kas ta läheb edasi mööda elu- või surmateed, sõltub inimajaloo käik ja selle finaal. Ilmutusraamatust lähtuvalt me teame, et inimajaloo lõpus tuleb võimule antikristus ja tema riigi saabumine on võimalik üksnes seetõttu, et inimesed eelistavad kurja heale. Igaüks meist, valides kurja, toob lähemale antikristuse saabumise, aga jäädes heale truuks, ei anna talle võimu valitsemiseks. Kahtlemata pole inimajaloo krooniks mitte antikristuse valitsemine, vaid auline Kristuse tulemine ja üldine surnute ülestõusmine. Kristuse teine tulemine on kõigi jaoks nende lootuste täitumine, kes oma elus püüdsid luua head ja vältida halba, kes valisid Jumala tahte ega teinud saatana tahtmist, kes ei kuritarvitanud oma vabadust, vaid kasutasid seda vastavalt eesmärgile, see tähendab, kooskõlas Jumala hea tahtega.“

 

Märkused

[1] Lauri Mälksoo, Patriarh Kirill ja inimõiguste talumatu raskus. Sirp, 13.06.2013, vt siit.

[2] Erik Kuehnelt-Leddihn, Demokraatia analüüs. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, 2004, lk 49–50.