Lugedes uudist selle kohta, et Kersti Kaljulaid loobus Eesti Vabariigi eelmiste presidentide ametisseastumise juurde kuulunud tänujumalateenistusest Tallinna Toomkirikus, ning järgnenud kommentaare sotsiaalmeedias, meenusid mulle kolm kõnekäändu.

Küsija suu pihta ei lööda

Erinevalt ajalehest Postimees, kes kirjeldab toimunut kiretult ja soliidselt, ilmutavad paljud kommentaarid ilmselget pahameelt selle üle, et kirik on üldse julgenud midagi taolist välja pakkuda, nõnda justkui riigikirikuks pürgides.

Rahunege, armsad sõbrad: eriti seetõttu, et kõnealuse traditsiooni idee ei pärine mitte kirikujuhtidelt, vaid esimeselt iseseisvuse taastamise järel valitud presidendilt, on tegemist lihtsalt elementaarse viisakusega, mille taga ei ole mitte soov ennast kehtestada, vaid Eesti Vabariigi, tema juhtide ja rahva eest palvetada. Siinkohal ei ole vist ülearune (nii veider kui see ka ei näi) tuletada meelde, et ka kirikurahvas ja -juhid on osa Eesti rahvast ja riigist.

Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb

Kõigepealt väike pöördumine mõnede sotsiaalmeedias aktiivsete endistest luterlastest õigeusuvaimulike poole: jah, teil võib olla kasuema varjus soe ja mõnus, kuid ärge palun siiski unustage seda, kes on teid sünnitanud.

Olen sageli kuulnud etteheiteid selle kohta, miks üks või teine riigitegelane osaleb just luterliku kiriku jumalateenistustel – või vastupidi, miks ühele või teisele üritusele, avamisele või õnnistamistalitusele on kutsutud just luterlik vaimulik. Armsad vennad ja õed, vastus on tegelikult väga lihtne: ju siis on kutsutud, nii ühelt kui teiselt poolt, ja kutse viisakalt vastu võetud. Kutsuge ise ka – jah, see nõuab enamasti tõsisemat tööd kui kõrvalt parastamine, aga julgen seda siiski soovitada.

Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida

Kuigi võib vaielda, kas isiklikud eelistused on sobiv argument riikliku institutsiooniga kaasas käivate traditsioonide muutmiseks, ei ole mõtet presidendile tema otsust pahaks panna. Küllap kehtib siingi pühakirjatõde, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad: parem selgus ja siirus kui silmakirjatsemine.

Küll aga on tegemist tugeva märgiga meie maa ja rahva üldisest vaimulikust olukorrast. Kahtlemata oleks halb, kui kirik laseks sündida sellel, et teda hakataks tema enda nõusolekul pidama vaid mingit sorti tavandiasutuseks. Samas tuleb aga tõdeda, et taas kord on saanud kinnitust tõsiasi, et Eesti riik tahab vähemalt ametlikul tasandil olla selgelt ja isegi demonstratiivselt jumalatu riik. Paraku ei ole sellisel riigil tulevikku.

Kirikutes palvetatakse endiselt nii presidendi, valitsuse, riigikogu kui terve maa ja rahva eest. Selle eest ei pea ootama tänu ega tunnustust – pigem on see elu ja surma küsimus. Ometi on kurb, kui siiralt sirutatud kätt vastu ei võeta. Ning veelgi kurvem, et ei ole puudu kõrval parastavatest vendadest-õdedest.