Umbes 12 kilomeetrit Jeruusalemmast Tel Avivi suunas asetseb ca 7000 elanikuga Abu Gosh, mille juudi traditsioon samastab Vanast Testamendist tuntud paigaga Kirjat-Jearim (hb = linn metsasel alal, metsaküla), mis asus Jeruusalemmast läänes (Jos 15:9,60 18:24j,28 Km 18:12). See linn kerkib esmalt seoses gibeonlastega, kes olid kuulnud, et Joosua juhtimisel üle Jordani sissetunginud iisraellased olid hävitanud Jeeriko ja Ai, saatsid nende juurde oma saadikud, kes valetasid, et nad on tulnud kaugelt maalt – ja saavutasid lepingu, et nad jäetakse elama. Pärast vale väljatulemist säästsid iisraellased neid sellest hoolimata. Hävitamata jäid ka nende linnad Gibeon, Kefiira, Beerot ja Kirjat-Jearim (Jos 9:1jj, 17jj), millede elanikud jäeti lihttöötegijaina elama (Jos 9:21,23). Edaspidi soovitas Joosua ka iisraellastel asuda elama metsasele alale (Jos 17:15), kus olid araablaste tihnikud (Js 21:13).

Juutide ja araablaste hea läbisaamine on samas paigas toiminud läbi aastatuhandete. „Abu Gosh on tuntud oma traditsiooniliselt heade suhetega juudi naaberkogukondadega. See kuulub väheste araabia külade hulka, mille elanikud ei järgnenud Palestiina sõjas araabia juhtide üles­kutsele ega jätnud oma külasid, vaid otsustasid elu kasuks uuestirajatud Iisraeli riigis.“^[1] Kas on tõsi, et hea läbisaamine püsib kollektiivses mälus sajandeid – nii nagu ka halb läbi­saamine („tule ja mõõgaga“)? Abu Gosh on praegu kulinaariakeskus, teda loetakse n-ö hummuse pea­linnaks. Et paik ei ole seotud Jeruusalemma sabatirahuga, siis kasutatakse sealseid restorane eriti just laupäeviti. Siin liigub ka juudi naaberkülade rahvas.

Kirjat-Jearimis hoiti 20 aastat ka iisraellaste seaduselaegast, pärast selle tagasisaamist vilistide käest, kes olid selle röövinud (1Sm 6:21 7:1j). Seejärel laskis kuningas Taavet laeka ära tuua Jeruusalemma lähistele, mille käigus Ussa, kes laegast puudutas, suri kohapeal (1Aj 13:5j,9jj). Kolme kuu pärast paigutas Taavet laeka Jeruusalemma, kuhu oli toodud telk (2Aj 1:4) – linna oli ta juba varem vallutanud (2Sm 5:6jj). Kui sajandeid hiljem Jeruusalemm babüloonlaste poolt vallutati, peideti seaduselaegas juudi pärimuse järgi ära, nagu olevat Jeremija teatanud Paabelisse vangi viidud rahvale:

„Kirjades on veel, kuidas prohvet Jumala käsul oli käskinud kogudu­setelki ja seaduselaegast endale järgneda, kui ta läks mäele, kuhu Mooses oli tõusnud Jumala pärisosa nägemiseks. Kui Jeremija oli sinna tulnud, siis ta leidis koopataolise ruumi ja viis sinna kogudusetelgi, seaduselaeka ja suitsutusaltari ning sulges sissepääsu. Mõned, kes teda olid saatnud, tulid pärast sinna, et tähistada teed, aga nad ei suutnud seda leida. Kui Jeremija sellest teada sai, siis ta sõitles neid ja ütles: "See paik peab jääma tundmatuks, kuni Jumal jäl­le kogub rahva ja halastab tema peale. Siis Issand teeb kõik avalikuks ning Issanda auhiilgus ja pilv saavad nähtavaks, nõnda nagu see oli Moosese ajal, ja nõnda nagu Saalomon palus, et seda paika suuresti pühitsetaks"“ (2Mak 2:4-8).

Edaspidi seondus paiga ajalugu kristlastega ja muslimitega. Abu Gosh on saanud nime külas valitsenud araabia perekonna järgi, kes turvas aastail 1770-1830 Türgi võimude ülesandel teed (koos tollimaksuõigusega), mis kulges Jaffast Jeruusalemma.^[2] „Miljonid palverändurid kõndisid poolteist aastatuhandet seda teed, kõikide rahvaste palvekaravanid rändasid mööda konarlikku kivirada, et tuua palveohvrit pühal haual, sellal kui kristlaskonna vürstid, nagu kunagi targad hommikumaalt, tõid talle kingitusi“, ütleb Johann Nepomuk Sepp.^[3] Ka Saksa keiser Wilhelm II suundus 1898. a Pühasse Linna läbi selle küla.

Pärast seda kui benediktiinimungad 1923. aastal esimesed arheoloogilised väljakaevamised läbi viisid, on Abu Goshi paigas leitud asustusjälgi kuni kiviajani. Sealse allika juurde rajatud X leegioni veteranidelaager teenindas roomlasi, kes kaevasid sinna kaks veereservuaari. Büt­santslased ehitasid sellesse külla juba ka kiriku. Islami ajal oli allika juures karavanisarai, kaevati kolmas reservuaar ja sinna juurde mošee. Ristirüütlid kogunesid Abu Goshis 1099. a enne Jeruusalemma ründamist (nimetuse „Jearim“ alusel pidasid rüütlid seda ka prohvet Jeremija sünnikohaks Anatotiks).

Ristirüütlid pidasid tänapäeva Abu Goshi Emmauseks (heebrea hammat = soe allikas; araabia = imvas), kus ülestõusnud Jeesus saatis oma jüngreid teel ja murdis koos nendega leiba (Lk 24:13-35). Järeldus on igati loogiline, sest paiga kauguseks oli 60 staadioni (s.t u 11,5 km ehk 2,5 tunni jalgsimatka tee) Jeruusalemmast (Lk 24:13).

Kus asus Emmaus? Abu Goshi puhul pole teada, et seda paika oleks nimetatud Emmauseks. Emmause (Ammause) nimeline koht on tuntud kaugemal lääne pool Jeruusalemmast Jaffasse suunduval teel, mille juures Juudas Makkabeus oli löönud kreeklasi (1Mak 3:40,57 4:3 9:50). III sajandil pKr nimetati see ümber Nikopoliseks. Kuni 1967 oli seal araabia küla Amwas. See paik asub aga 160 staadionit (s.t u 31 km) eemal Jeruusalemmast, mistõttu vahemaa on liiga kauge, et jüngrid saanuksid seda läbida evangeeliumis kirjeldatud aja jooksul. Samuti erineb vahemaa pikkus evangeeliumi andmeist (60 asemel 160 staadioni). Kas Luukal, kes polnud kohalik, võisid minna pärimused segi?

Sellegipoolest peab Gerhard Kroll kinni Emmause-Amwase traditsioonist, osutades vanadele kirjalikele pärimustele, mille sõnum on ühemõtteline: „Juba Codex Sinaiticus oma 160 staa­dioni versiooniga, nagu hiljem Eusebios ja Hieronymus, paigutab Luuka loo sellesse kohta. Pikk rida pärimuse tunnistajaid kindlustas, et kuni ristisõdijate ajani tunti ainult üht Emmaust ja see leiti praegusest Amwa­sest.“^[4]

Luuka allikad olid aga ilmselt parimad. Tõenäoselt kogus ta pärimusi ajal, mil Paulus viibis vangina Kaisareas (58-60 pKr) ning kohtus Jeruusalemmas Jeesuse omastega (Lk 1:1jj). Üks Emmause jüngritest kannab nime Kleopas, kes olevat Hegesippose teatel Jeesuse kasuisa Joosepi vend.^[5] Teist, kelle nime ei öelda, on vana pärimuse kohaselt peetud Kleopase pojaks Siimoniks, kes sai Jaakobuse (Joosepi poja ja Jeesuse poolvenna) surma järel 63 pKr Jeruusa­lemma piiskopiks. ^[6] Juudi sõja ajal oli ta ilmselt koos kogudusega maapaos Jordani-tagusel alal, kuid naasis, sest tahukati Jeruusalemmas 107 pKr.^[7] Allikad olid Luukal seega ilmselt korrektsed, ka kui ta ise midagi segi ajas.

Juudi ajaloolane Josephus Flavius nimetab aga veel ühte Emmause või Ammause nimelist paika, mis asetseb kõigest 30 staadioni kaugusel Jeruusalemmast (Jaffa suunas) ja kuhu keiser Vespasianus laskis hiljem 800-le veteranile rajada koloonia.^[8] Seetõttu ei saanud kristlased pärast Jeruusalemma hävitamist seda paika enam austada, nimi Emmaus unustati, kinnistus aga Colonia nimetus (isegi araabia keeles, enne kui nende küla seal 1948 lakkas olemast, kandis see nimetust Qalonijeh). Vanas Testamendis ja Talmudis nimetatakse seda paika Ha-Motsa (Jos 18:26), mille Septuaginta transkribeerib Amosa või Amoke (Vulgata: Ammosa) – foneetiliselt kõlab see igati sarnaselt Emmausega.

Seega võis olla, et algselt väitis pärimus, et jüngrite edasi-tagasi teekond hõlmas 60 staadionit Jeruusalemmast 30 staadioni kaugusel asuvasse Emmausesse ja tagasi. Praegu on seal paigas Motsa. Aastail 2001-1004 sooritas seal väljakaevamisi Carsten Peter Thiede, leides allika lähedal esseenidele sarnase rituaalbasseini (mitsva) – esseenidel võis aga tugev side olla algkristlastega. Varasema kristliku asustuse (ja õige mälu?) jälgedeks on ka hilisema bütsantsi kloostri jäänused selles paigas V sajandist, mille tuvastas Thiede. Alles keskajal samastati Emmaus tänapäeva Abu Goshiga, kirjutab Michael Hesemann.^[9] Siiski pole needki andmed täpsed, sest Motsa ei asu täpselt 30 staadioni kaugusel Jeruusalemmast ja Abu Goshist, vaid 2/3 teekonna kaugusel Jeruusalemmast Abu Goshi.

Aga võib-olla on ikkagi Abu Gosh endine Emmaus? Vahest pole seetõttu teada, et seda küla oleks enne rüütleid nii nimetatud, et lihtsalt kõiki soojaveeallikate paiku, millest Emmause nimi on tuletanud, ei ole kirjalikult üles tähendatud. Sellega sobiks, et Luuka evangeeliumis antud vahemaa 60 staadioni (u 11,5 km) eraldab tõepoolest Jeruusalemma ja Abu Goshi. Nii võisid rüütlid sattuda Piibli põhjal Emmause väljaselgitamisel õigetele jälgedele – seda enam, kui neil oli kasutada kohalikke pärimusi.

Igatahes ehitasid ristirüütlid 1142. a Abu Goshis oletatavale Emmause paigale Ülestõusmis­kiriku, mille krüptis palvetas 1220. aastal ka Palestiinat väisanud püha Franciscus Assiisist. Sultan Saladini käsul muudeti kirik talliks ja taastati kristliku pühakojana alles 1899. a, mil selle ostsid prantslased ja kinkisid benediktiinide ordule. Praegu kuulub kirik kloostri juurde, kus elab u 10 munka. Kolmelööviline gooti basiilika, mille krüpti all voolab allikas, on täna­päevalgi täielikult säilinud keskaegne kirik. „Ülestõusmis­kiriku suuremad freskode jäänused lubavad aimata, kui värvirikkad olid tegelikult keskaegsed jumalakojad.“^[10] Prantslaste käes oleva püha Anna kiriku kõrval Jeruusalemmas on Abu Goshi kirik „ilusaim näide keskaegse sakraalarhitektuuri kohta Pühal Maal.“^[11]

Külast ülalpool mäenõlval on veel üks kirik koos kaugele paistva Maarja-statuudiga, rajatud pants­laste poolt 1924.a. Selle nimi Notre Dame de l’Arche d’Alliance meenutab, et kunagi asus seal paigas Iisraeli seaduse- ehk lepingulaegas (prantsuse keeles Arche d’Alliance) – mille Taavet laskis paigutada Jeruusalemma templisse (vt ülal). Kirik rajati prantsuse nunnade poolt 1924. aastal bütsantsi kiriku kohale (V sajandist). Vana mosaiikpõranda jäänused on veel praegugi kohati näha. Ilus vaikne rahulik pargiala, mis ümbritseb mõlemaid pühakodasid, on hoidnud piirkonna euroopalikkust, tehes selle kuidagi koduseks ja olles heaks paigaks Jumala ilmutussaladuste üle järelemõtlemiseks.

 

Kirjandus:

Abu Gosh (Wikipedia), vt siit.

Gorys, Erhard 1995. Das Heilige Land. Ein 10 000 Jahre altes Kulturland zwischen Mittelmeer, Rotem Meer und Jordan. Köln: DuMont Buchverlag.

Hesemann, Michael 2009. Jesus von Nazareth. Archäologen auf den Spuren des Erlösers. Augsburg: Sankt Ulrich Verlag.

Kroll, Gerhard 2002. Jeesuse jälgedel. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Sepp, Johann Nepomuk 1863/I-II. Jerusalem und das heilige Land. Pilgerbuch nach Palästina, Syrien und Aegypten. Saffhausen: Fr. Hurter’sche Buchhandlung.

Tondok, Wil / Bock, Burghard 2010. Israel und Palästina. Handbuch für individuelles Entdecken einer alten Kulturregion. 2. Aufl. Bielefeld.

Wolter, Michael 2010. Emmaus. – Bibelwissenschaft: vt siit.

 

[1] Abu Gosh (Wikipedia).

[2] Sepp I: 49.

[3] Sepp I: 45j.

[4] Kroll 2002: 410.

[5] Eusebios, Kiriku ajalugu III, 11.

[6] Eusebios, Kiriku ajalugu IV, 22,4.

[7] Eusebios, Kiriku ajalugu III, 32,1-6.

[8] Josephus, Juudi sõda VII,6,6; vrd Kroll 2002: 409.

[9] Hesemann 2009: 291j; Wolter 2010 (Emmaus: Bibelwissenschaft).

[10] Tondok 2010: 161.

[11] Gorys 1995: 203.