Jumal on meie varjupaik ja tugevus,
meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.
Sellepärast me ei karda,
kui maa liiguks asemelt
ja mäed kõiguksid merede põhjas.
Möllaku ja vahutagu tema veed,
värisegu mäed tema ülevusest! Sela. 
Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna
ja Kõigekõrgema pühi elamuid.
Jumal on tema keskel, ei ta kõigu;
Jumal aitab teda hommiku koites.
Paganad möllasid, kuningriigid kõikusid.
Kui ta tegi häält, siis vabises maa. 
Vägede Issand on meiega,
Jaakobi Jumal on meile kindlaks kaitseks. Ps 46:2–8 

Ameerika Ühendriikide Ülemkohus langetas ühehäälelise enamusega väära otsuse. Jälle. Umbes 40 aasta eest seadustas samasugust aktivismi üles näidanud kohus laste tapmise emaüsas. Selle otsuse tulemusena on tapetud umbes 55 miljonit ameeriklast. Täna surus ülemkohus samal viisil kogu riigile peale samasooliste abielu. Viis kohtunikku ei võtnud märgata ei loomu- ega jumalikku seadust. Nüüd jõuab kätte aeg, mil pannakse proovile Pühakirjale ja Jumala seatud abieluinstitutsioonile ustavad kristlased (Mt 19:3–6), ja palju tõsisem läbikatsumise aeg kui see, mis järgnes otsusele kaasuses Roe versus Wade [abordi lubamine – tlk].

Nii nagu kaasuse Roe versus Wade puhul, järgneb ka sellele otsusele kohtuasjade laviin. Pealesurutud kohtuvaidluste abil jätkavad riigivõim ja popkultuur postmodernistliku seksuaalse vabaduse väärtuse eelistamist õiguste deklaratsioonis [USA konstitutsiooni esimesed kümme parandust – tlk] tagatud usuvabadusele.

Selle otsuse tagajärjed on laastavad. Otsuse pooldajad hakkavad kristlasi ja kristlikke institutsioone haridussüsteemi igalt tasandilt välja tõrjuma; nad püüavad seaduste abil sundida ustavaks jäänud kristlikke institutsioone ja üksikisikuid oma südametunnistusega vastuollu minema nii töö juures kui miljonil muul viisil. Me saame sellest veel palju rääkida.

Saksamaa ühel süngeimal ajajärgul kirjutas üks ustavaks jäänud luterlane Rooma kirja 13. peatüki põhjal tabavalt sellest, kuidas riigivõim oma legitiimsuse kaotab.

„Caesari kultus oma mitmesugustes vormides ja riigi jumalikustamine on üks riigi tõelisest mõttest hälbimise olulisi vorme. Sellel hälbel on ka teisi kujusid. Riigivõim võib oma ülesanded unustada ja hüljata. Kui ta ei tee enam vahet õigel ja valel, kui tema kohtud ei juhindu enam rangest õiglusesoovist, vaid erihuvidest, kui võimul pole enam julgust omaenda seadusi järgida, kui ta jätab oma kohustused unarusse, kahjustab omaenda õiguskorda, nõrgestab oma perekonnaseaduse abil vanemlikku autoriteeti ja abieluseisust, siis lakkab ta olemast riigivõim. 

Taolise küsimuse tõstatamine võib viia tõsise südametunnistuse konfliktini. Kuid on põhimõtteliselt võimalik ning see on ikka ja jälle ajaloos reaalsuseks saanud, et riigivõim lakkab olemast riigivõim. Sellisel juhul võib küll alistuda ülimuslikule võimule, kuid kohustust olla sellele võimule kuulekas ei eksisteeri enam.“ (Hermann Sasse, Mis on riik? (1932).)

Ustavate kristlastena oleme ka edaspidi kuulekad õiglastele seadustele. Me tunnistame igaühe inimõigusi ning kõigi inimeste võõrandamatut ja võrdset väärtuslikkust. Me austame kõigi inimeste Jumalast antud väärikust, vaatamata kellegi seksuaalsetele eelistustele. Me tunnistame, et Jumala rangete ja nõudlike seaduste järgi oleme ka meie pattu teinud mõtte, sõna ja teoga, nii nagu kõik inimesed (Rm 3:9 jj). Me tunnistame, et „Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust“ (1Jh 1:7). Me tunnistame, et Jumala seatud abielukorraldus ja kõik Kümme käsku kehtivad kõigile ja et niisamuti Kristuse eluandev ristiohver on päästeks kõigile. See on „Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad“ (Rm 3:22).

Aga isegi kui me kirikuna alles arutame, kuidas ühiselt vastata sellele kogu inimkonna ajaloo ja abielupraktika avalikule hülgamisele, „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29). Kristlastel tuleb nüüd õppida, mida tähendab riigi ees avalikult oma südametunnistusele kindlaks jääda. Me seisame vastu selle valskuse riiklikule pealesurumisele, kuigi tahame jätkuvalt teenida neid, keda kahjustab radikaalse seksuaalse vabaduse eetika, mis on Jumala poolt õnnistatud abielust kõrvale kaldunud. Ja me seisame õlg õla kõrval teiste kristlaste, kirikute ja kõigi hea tahtega inimestega, kes jäävad selles küsimuses kindlaks.

Aidaku meid Jumal. Aamen.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Pastor Matthew C. Harrison on Ameerika Ühendriikide suuruselt teise luterliku kiriku, Missouri Sinodi Luterliku Kiriku (LCMS) president. Kirjutis ilmus 26. juunil 2015 – ülemkohtu otsuse avalikustamise päeval – LCMS-i kodulehel.