Kolmapäeva, 3. augusti hommikul kogunesid Pariisi 15. ringkonnas (linnajaos) asuvasse väikesesse Püha Rita kirikusse missale umbes nelikümmend usklikku. (VIDEO)

Traditsioonilises rõivastuses preester pühitses missat ad orientem, ning teda abistas punast sutaani ja valget albat kandnud missateener.

Dominus vobiscum

Kirikus avanenud vaatepilt olnuks kõigile, kes on kunagi traditsioonilisel Tridenti missal osalenud, täiesti tuttavlik, välja arvatud selles osas, et suurem osa kogudusest seisis kogu teenistuse vältel püstijalu. Seista tuli seetõttu, et pingid olid kirikuukse barrikadeerimiseks kokku kogutud. Kirikuukse taga valmistus hoonet tormijooksuga vallutama kumminuiade ja pisargaasiballoonidega varustatud märulipolitseisalk. 2015. aasta oktoobris tehti nimelt otsus, et Püha Rita kirik kuulub lammutamisele…

Et cum spiritu tuo

Kui politseinikud asusid sissepääsu tõkestanud pinke eemaldama, koondusid kirikulised kobarasse ja alustasid palvelaulu. Preester jätkas iidsete palvete retsiteerimist, missateener jäi tema kõrvale. Teine preester juhatas altari kõrval põlvitanud väikese koguduserühma roosipärjapalvust. Mõned usklikud otsisid välja taskurätid ja katsid nendega oma nägu, juhuks, kui politseinikud otsustavad pisargaasi kasutada.

Oremus.

Politseinike kirikusse tungides taganesid kirikulised altari suunas, ümbritsedes sõõrina altaritreppi, et kaitsta oma kehadega preestrit ja missateenrit, kes jätkasid Püha Missa pidamist. Üksteise järel rebiti nad altari eest eemale. Roosipärjapalvust pidanud preester suruti põrandale ning lohistati altari eest kiriku ukse taha. Isa Guillaume de Tanoüarn, kes ikka veel püha liturgiaga jätkata püüdis, kisti altari eest ära ja sunniti hoonest lahkuma.

Orate fratres.

Selle dramaatilise sündmuse muudab eriti šokeerivaks fakt, et vaid napilt päev varem olid toimunud isa Jacques Hameli matused – preestri, kelle tapsid püha missa ajal kirikusse tunginud ISISe kõrilõikajad. Nagu iga edasiareneva loo puhul, on ka siin omavahel võistlevate ja osaliselt vastuoluliste väidete kontrollimine keeruline. Siinkohal esitame aga mõned, meie teada piisavalt kindlad faktid:

Püha Rita kirik ehitati 1900. aastal Prantsusmaa Katoliiklike ja Apostoolsete Kirikute Ühingu (L’association des Chapelles Catholiques et Apostoliques) eestvedamisel. 1988. aastal asus seal toimetama Dominique Philippe: niinimetatud „gallikaanliku“ koguduse isehakanud „peapiiskop“. Isevärki show-mehena pälvis monsenjöör Philippe korduvalt kõmuajakirjanike tähelepanu nii Prantsusmaal kui mujal maailmas, korraldades Püha Rita kirikus iga-aastaseid lemmikloomade ja teiste koduloomade (kokkerspanjelitest kaameliteni) õnnistamisriitusi. Ent vaatamata värvikate vaatemängude korraldamisele ei suutnud Philippe leida piisaval hulgal rahakaid koguduseliikmeid, ning kui kirikuhoone omanikud teatasid oma soovist hoone maha müüa, ei olnud Gallia kogudus võimeline seda välja ostma. 2015. aasta oktoobris tuli neil Püha Rita kirik maha jätta ning hoone määrati lammutamisele, et selle asemele rajada parkla. Just sel ajal alustas isa Guillaume de Tanoüarn, Püha Pius X vennaskonnas (FSSPX) ordineeritud preester ning Hea Karjase Instituudi (Institute of the Good Shepherd – IBP) asutajaliige, Püha Rita kirikus traditsiooniliste missade pidamist, millel võisid osaleda kõik soovijad.

On oluline märkida, et IBP, mis pühitseb 1970. aasta Rooma missaali järgi peetavast nn uuest missast erinevat traditsioonilist Tridenti missat, on Püha Tooliga täielikus osaduses ning selle liikmeskond kasvab Prantsusmaal kiiresti. Kümne aastaga (IBP asutati 2006. aastal) on IBP preestrite arv kasvanud enam kui 30 võrra ning Instituut saab kiidelda sama suure seminaristide arvuga. Hea Karjase Instituuti juhitakse samasuguste reeglite alusel nagu teisigi Traditsiooni säilitamisele pühendatud instituute ja vennaskondi, näiteks Püha Peetruse Preestrite Vennaskonda (FSSP) või Kristus-Kuninga ja Ülempreestri Instituuti (ICKSP). Seega ei olnud Püha Rita kirikust jõuga minema aetud koguduseliikmed mitte „Gallia“ kogudusest, nagu mõnes uudisloos on ekslikult teatatud, vaid katoliiklased, kes on Kirikuga normaalsetes ja heades suhetes.

Kuigi juba viis, kuidas missal osalejad kirikust välja tõsteti, on äärmiselt häiriv, on veelgi muret tekitavam maneer, kuidas teatud Prantsuse meediaväljaanded on neid portreteerinud. Ühes artiklis kirjeldati sealset kogudust „fundamentalistlike võitlejatena“ ning lisati, et Püha Rita kirik pakub isa de Tanoüarni juhtimisel turvapaika „Pariisi paremäärmuslaste koorekihile“ ning teenindab „traditsionalistidest katoliiklaste rünnakrühmi ja ultra-paremäärmuslastest pseudo-revolutsionääre“. Koguduseliikmeid on süüdistatud ka selles, et nad omavat tugevaid sidemeid parempoolsete poliitilise liikumisega Action Française (AF), mille paavst Pius XI 1926. aastal hukka mõistis, kuid Pius XII 1939. aastal rehabiliteeris. Kaasajal on Action Française monarhistlike vaadetega organisatsioon, mis on ka kommunismi, Euroopa Liitu ja immigratsiooni soodustavate reformide vastu. Seetõttu pole ka üllatav, et Action Française on traditsionalistlike katoliiklaste nooremale põlvkonnale tõepoolest meeltmööda.

Kohe pärast politseinike sissetungi võtsid paljud Prantsusmaa katoliiklased erinevatel sotsiaalmeedia platvormidel sõna, väljendades oma viha ja nördimust, tehes seda eriti märgtavalt Twitteris (#SainteRita). Prantsusmaa Rahvusrinde juht Marine Le Peni vihane säutsatus kõlab tõlkes järgnevalt: „Aga mis siis, kui ehitada parkla hoopis mõne salafistliku mošee asemele, selle asemel et üht meie kirikutest maha lõhkuda?“

Kohaliku omavalitsuse esindajad, kes püha Rita kiriku treppidel istudes oma vaikivat protesti väljendasid ja kelle politseinikud jõuga minema ajasid, olid viisist, kuidas kirik rahvast tühjendati, vapustatud. Pariisi 15. ringkonna (linnaosa) abilinnapea Philippe Goujoni sõnul oli see tema jaoks täielik šokk. Prantsuse Rahvusassamblee liige Fréderic Lefèbvre asus koostama pöördumist paavstile, et kirikut lammutamisest päästa.

Paljud ilmselt ütlevad seepeale, et Prantsuse katoliiklased reageerivad üle. Et ei olevat mingit põhjust haavuda ja mingit kirikuvastast vandenõud ei ole. Kui nad tahtsid, et kirikuhoone alles jääks, oleksid nad pidanud kolm miljonit eurot kokku ajama ja kinnisvara ära ostma. Ning mingit märulipolitseid poleks üldse vaja läinud, kui usklikud oleksid korraldusi täitnud ja hoonest lahkunud.

Prantsuse katoliiklaste ajalugu on pikk: neid on tituleeritud „Kiriku vanimaks tütreks“, kuna sealne kristlik kogukond tekkis juba 2. sajandil ning kuningas Chlodovechi ristiusku astumine 496. aastal tähendas kristlaste jaoks poliitilise jõu ja mõjuvõimu olulist suurenemist. Pärast Prantsuse revolutsiooni ja terroriaastaid, mille käigus kirikuid hävitati ja preestreid tapeti, ei saa Prantsusmaa katoliiklus enam iial endiseks, kuid võiks ju arvata, et need katoliikliku kultuuri (või esivanemate vere) jäljed, mis pariislaste mälus veel alles on, oleksid võinud ründajaid pisutki talitseda. Tegemist ei olnud vägivaldse protestiga; need inimesed ei olnud islamistlikud võitlejad. Nad olid katoliiklased, kes pidasid oma kirikus Missat.

Ka ainult üksikjuhtumina on Püha Rita kirikus toimunu häiriv ja ehmatav. Ent arvestades, et isa Hameli veri tema kogudusekiriku altaril pole veel kuivadagi jõudnud ning et paavst ise on katoliiklasi metsikute islamifundamentalistidega võrrelnud, siis mõjub toores kohtlemine, mis meie usuvendadele nende endi rahvuskaaslaste poolt osaks langes, selga löödud noahoobina.

Blogist One Peter Five tõlkinud Marju Õunpuu

Tõlge avaldati esmalt portaalis Kiriklik Vaatleja.