Teema kutsub meid kaasaegse misjoni kontekstis mõtisklema vaimulikult ja hingekarjaselikult kloostrite vastutuse üle tänapäeva ühiskonnas – ühiskonnas, mille on läbinisti haaranud ilmalikustumise protsess, individualismiilmingute süvenemine ning ilmaliku ja materialistliku maailmanägemuse laienemine, mille kohaselt Jumala loodud maailma mõistmiseks piisab üksikisikust.

Ilmalikustumise vaimsuses pole midagi uut, see on jõuliselt süvenenud ajast, mil inimene ei mõistnud enam palve ja armulauaosaduse olulisust ja tema ülimaks eesmärgiks polnud enam „rahu kõikidega ja pühitsus, milleta keegi ei saa näha Issandat“ (Hb 12:14). Nii nõrgenebki sisemine vaimuelu, muutub formaalsuseks ja tipneb üksnes emotsionaalse rahulolu ja moraalikäskude järgimisega. See aga muudab kiriku õpetuse suhteliseks.

Siinkohal tuleks täpsustada, et ilmalikustumine algab inimese pattulangemisega. Aadama käitumises väljenduvad juba esimesed sellekohased ilmingud: ta käitus Jumala loodud maailmas nagu Jumal ei näekski teda, nii nagu Teda ei olekski kohal. Me ise oleme sageli vana Aadama sarnased, sest ka meil on raskusi arusaamisega, et Jumal on kohal, et Ta on olemas niihästi taevas kui ka meie kõrval, isegi kui Ta austusest meie vabaduse vastu jätab mulje, et Ta pole ligi. Nüüd näeme ja tunneme ilmaliku ühiskonna suundumust: see on rajatud humanistlikule eneseküllasele ja ratsionalistlikule XVIII sajandi valgustusajastu liikumisest inspireeritud eetosele ning ei arvesta kristlike vaimsete ega ka üldisemalt usuliste väärtustega. Me mõistame, et kõik nimetatud aspektid mõjutavad ka kloostrielu. Ilmalikustumine, individualism ning solidaarsuse puudumine, lootusetus ja sihitus on lisaks kaasaegsele ühiskonnale otseselt või kaudselt mõjutamas ja iseloomustamas ka kloostreid.

Munklus on ajaloos üle elanud arvukalt katsumusi ja kriise, mis on väljendunud vägivaldsetes tagakiusamistes varasemalt nii uskmatute poolt kui uuemal ajal ka usuvastaste ja ateistlike ideoloogiate poolt – nii nagu see kommunistliku korra ajal toimus. Kuid on olemas ka tagakiusamise ja surveavaldamise vorm, mida tingimata ei saada vägivald ja mille tulemusel on nõrgenenud usk, vaimulik kuuletumine, vennaarmastus, alandlikkuse vaim.

Õigeusu kiriku kalendris on pühade märtrite kõrval ka suur hulk pühakuid, kes on ennast pühendanud kloostrielule. Jumalakartlikud mungad ja palvetajad on maailmale alandlikkuse ja tarkusega näidanud, et maise ja ajaliku elu eesmärk on Inimese ette valmistamine igavese taevase elu vastuvõtmiseks.

Neile, kes järgivad vaimset rada, on mõeldud Päästja Kristuse sõnad: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:48); need sõnad pole öeldud pelgalt manitsemiseks, vaid on teejuhiks pääsemise ideaali poole pürgimisel, mille nimel nad tööd teevad. Sellele teadmisele järgneb tõdemus, et „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele“, nagu õpetab püha apostel Paulus oma kirjas roomlastele (Rm 8:26).

Munga vaimne kasvamine alandlikkuses ja halastavas armastuses on liikumine sarnastumise suunas Temaga, kes on tagasihoidlik ja halastaja ning keda armastavad need, kes soovivad sarnaneda Tema Poja kujuga (Rm 8:28–29), need, kes on „pühad ja laitmatud tema palge ees“ (Ef 1:4).

Nii on kloostrielus esmasel kohal munga tänulikkuses jätkuv suhe Kristusega. Selle suhte kõige tugevam vorm on kogukondlik ja isiklik palve.

1. Munkluse esimene samm kuulutustöös on palve. 

Ilmalikustunud inimene ei tunnista Jumala kohalolu maailmas ega oma isiklikus elus. Samuti ei mõista ta palve ega vaimuliku elu vajalikkust, tõhusust ja kasulikkust. Talle näib, et palvele pühendatud aeg on raisatud aeg, tema jaoks on raiskamine, kui ta ei tooda midagi otsekohe nähtavat. Munkade jaoks on aga vastupidi palvele pühendatud aeg kaugel raisatust, sest see aeg on igavikuline, aeg, millesse siseneb igavik ning mis suunab igaviku poole, igavese elu poole Kõigepühamas Kolmainus ja ühendusse taevaste pühadega. Palvel on suur võim muuta ja uuendada elu, ta juhib inimese iseendani ja palvetajad kogukonnani. Ta ühendab taeva ja maa, inimesed maa peal taevaste pühadega, need, kes elavad kehas nendega, kes on suundunud igavikku. Palve on pattudest ja kirgedest puhastumine, ta on pühitsuse allikas, rahu ja isikliku ning ühiskondliku rõõmu alus.

Hoolimata kõikidest mineviku ja oleviku raskustest on kloostrid aegade jooksul kogunenud vaimse kogemusega hoidnud pühade isade õpetust ja Filokaliat, hoidnud elus kuulekusele, isiklikule kasinusele ja hinge ning ihu puhastumisele rajatud kogukondi. Nad on selles maailmas Kiriku kuulutustöö vaimuliku jõu kandjateks ja teenäitajateks.

2. Munkluse teine samm kuulutustöös on töö palves ja külalislahkuses.

Munklus on ühtaegu nii liturgiline, askeetlik kui ka heategev, truu apostlikule ja kirikuisade pärimusele, samas aga avatud meie Kiriku ja ühiskonna tänapäeva vajadustele. Palverändurite lahke vastuvõtt on alati olnud ning on ka tänapäeval kloostrite kuulutustöö vormiks, mil lisaks vaimulikule toidule jagatakse pärast püha liturgiat ka kõhutäidet. Paraku on tänapäeval paljudel vaestel kloostritel raskusi jätkata külalislahkuse traditsioonide hoidmist sellisel kujul ning nad ei suuda kõikidele ränduritele pakkuda seda, mida tahaks.

Meie Kiriku ajalugu annab tunnistust tihedast koostööst kloostrielu ja ühiskonnas elavate usklike vahel. Kloostrite vaimsus ja eluviisid on olnud Kiriku vaimse elu hoidmisel asendamatuiks mõjutajaiks. Munklus on õigeusu kirikut üleüldiselt mõjutanud, toitnud vaimset elu, hoidnud kaua aega Kiriku ühtsust ja saatnud taeva poole lugematul hulgal pühi palveid, mis on Kirikut rikastanud ja aidanud selle elu kõikidel rasketel hetkedel uueks luua.

Samal ajal kui üks osa ühiskonnast on üha enam ilmalikuks muutumas, otsib teine osa üha sügavamat ja algupärasemat vaimset elu, millest ammutada vaimulikku jõudu ja valgustust, et elada hoolimata katsumustest Kristuse armus ja usus.

Õnnistatud on need, kes on jäänud truuks Kristuse armastusele ja kutsutud Kristuse Kiriku rõõmuks kloostrielule! Me saadame oma palved kõigepühamale Kolmainu Jumalale, et Ta meid aitaks ja et kloostrid ning skiitad oleksid alati vaimuliku elu, rahu, valguse ja rõõmu allikaiks neile, kes armastavad Kristust ja Tema Kirikut.

Tõlgitud lühendatult Rumeenia patriarh Danieli läkitusest.

Tõlge ilmus EAÕK kodulehel ja avaldati seejärel esmaavaldaja loal veebilehes Meie Kirik 25. oktoobril 2012.

Daniel (Ciobotea, s 1951) on aastast 2007 Rumeenia Õigeusu Kiriku patriarh.