Meie kiriku üldine iseloomustus – me oleme rahvuslik kirik, mis katab kogu Läti territooriumit. Meie kirik on olnud oluline läti rahvust ja kultuurikeskkonda kujundav element. Oleme luterlik kirik ja soovime kinni pidada autentsetest reformatsiooni ideedest. Soovime tänapäevaselt edasi anda Piiblis avaldatud Jumala ilmutust, mis on ustav mõõdupuu õpetusele ja elule. Meie palvustel ja jumalateenistustel on kohta erinevatele kristliku kiriku rikkaliku pärandi ilmingutele alates kõrgkiriklikust liturgiast kuni tänapäevaste palvevormideni.

Meie kiriku väljakujunemise etapist on jäädavalt kõige suuremat mõju meile avaldanud Rootsi ja Saksamaa kirikute traditsioonid: kirikuvalitsuses on piiskopi amet apostlikus suktsessioonis tasakaalus ja koostöös sinodaalse printsiibiga.

Oleme kogenud tagakiusamist ja mahasurumist viiekümne aasta jooksul. See on jätnud sügavad haavad, kuid andnud ka unikaalse kogemuse ja tugevdanud meie usku.

Oleme oikumeeniliselt meelestatud ja avatud koostööle ning dialoogile teiste kirikutega;

Meie käsutuses on unikaalne sakraalne pärand – nii jumalakojad (neid umbes 300) kui ka orelid, mis on kultuurimälestised nii Läti kui ka Euroopa mastaabis.

Meie tegevus

Nõukogude ajal õppisime, kuidas edasi eksisteerida. Nüüd püüame ümber muuta paradigmasid – nihutada fookust ellujäämisest misjoni peale.

Hoolitseme kõrgväärtusliku teoloogilise hariduse eest Lutheri Akadeemias. Luteri Akadeemia rektorid on rahvusvahelise autoriteediga silmapaistvad teoloogid – nimelt Reinhard Slenczka, William Weinrich.

Õpetame välja misjonäre Püha Gregoriuse misjonikeskuses, korraldame misjonikonverentse, hoolitseme Anna Irbe misjoni eest Indias, samuti välja rännanud lätlaste eest Iirimaal, Inglismaal ja Norras.

Edendame diakooniatööd kui tunnistust Jumala armastusest, selle eest hoolitseb piiskop Alpe (diakoonia valdkonna haru ja diakooniakeskus).

Hoolitseme vaimulike isikliku vaimsusesse süvenemise eest ja nende isiklike suhete eest Jumalaga. Sellel eesmärgil tegutsevad rekollektsioonide keskused Mazirbes, Burtniekis, Krimuldas, Saldus, Griezes ja mujal.

Hoolitseme lektorite ehk õpetajate abiliste koolitamise eest, kelle ülesandeks on kanda hoolt misjoniprojektide eest konkreetses kohas, läbi viia jumalateenistusi õpetaja äraoleku puhul, olla „sidemees“ ühiskonna ja koguduse vahel konkreetses kohas.

Hoolitseme Riiga sattunud noorukite eest koos Läti Evangeelse Luterliku Kiriku Noortekeskusega. Viimase ülesandeks on kokku tuua ja ühendada kristlikud noored läbi mitmekülgsete ja noortele huvi pakkuvate tegevuste.

Hoolitseme evangeeliumi sõnumi avaldamise eest erinevate kommunikatsioonivahendite kaudu: nt. ajakiri „Pühapäeva Hommik“, Läti Evangeelse Luterliku Kiriku kodulehekülg www.lelb.lv, Läti Evangeelse Luterliku Kiriku aastaraamat.

Õpetame Lutheri Akadeemia tudengitele ajakirjanduse aluseid, et nad oleksid võimelised pakkuma artikleid kohalikule ajakirjandusele ja oleksid aktiivsed sotsiaalmeedias.

Pisut statistikat

Läti Evangeelne Luterlik Kirik koosneb kolmest piiskopkonnast ja 16-st praostkonnast, mille hulka kuuluvad 290 Läti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudust ja mitmed vaimulikud kogukonnad kogu Läti territooriumil. Läti Evangeelses Luterlikus Kirikus teenib umbes 150 ordineeritud õpetajat ja 30 evangelisti.

Kirikuvalitsemise süsteem on sinodaal-episkopaalne – kiriku kõrgeim otsustav institutsioon on Sinod, aga kiriku juht on peapiiskop. Kiriku tegevust kooskõlas Sinodi otsustega juhib Konsistoorium ehk kirikuvalitsus, mis on Läti Evangeelse Luterliku Kiriku Sinodi täidesaatev võim. Meie koguduste täisõiguslike luterlike liikmete arv muutub iga aasta pisut – umbes 38 000 kuni 43 000, aga ristitud luterlaste arv Lätis on kokku umbes 700 000.

Isiklikud tähelepanekud

Oma teenimist Läti Evangeelses Luterlikus Kirikus alustasin ma 2004. aasta kevadel. Senimaani olin alates 1995. aastast teeninud Läti Evangeelset Luterlikku Kirikut väljaspool Lätit – Praha koguduses. Esimesed muljed omavahelistest suhetest Läti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi ja koguduste vahel, samuti õpetajate omavahelistest suhetest olid negatiivsed võrreldes sellega, mida kogesin väljaspool Läti kirikut. Paljud õpetajad vaatasid kiriku juhtkonna peale kahtlustundega – sarnaselt sellele, kuidas rahvas nõukogude ajal vaatas poliitbüroo peale, millele peab alluma. Samuti tekkisid õpetajate konverentsidel tihti pingelised olukorrad, kui mõned õpetajate grupid pöördusid teiste vastu nii õpetuse kui ka liturgia ja administratsiooni küsimustes ning seda suure sallimatusega.

Kirikuvalitsuse istungitel käsitleti pidevalt küsimust, kuidas seda olukorda muuta. Üks järeldustest, millele jõuti 2006. aastal, oli see, et kiriku juhtkonnal on vaja olla tihedamas kontaktis koguduste ja õpetajatega ning sellepärast on hädavajalik ametisse seada regionaalsed piiskopid, kes oleksid lähemal oma õpetajatele ja kogudustele. 22. erakorralisel sinodil aastal 2006 rajati kolm piiskopkonda ja kinnitati piiskoppide väljavalimise ja ametisse valimise kord ning juba järgmisel aastal olid valitud Daugavpilsi ja Liepāja piiskopkonna piiskopid. See tõi endaga kaasa silmnähtava ülevate tunnete kasvu koguduste liikmetes, kes nüüd lootsid suuremale vaimsele hoolekandele.

Uutel piiskoppidel oli vaja oma autoriteeti piiskopkonna koguduste ja õpetajate keskel veel ära teenida. Aegamööda vähenes pinge ja tekkisid uued suhted kiriku juhtkonna ja koguduste vahel. Palju probleemseid küsimusi sai hakata lahendama koha peal.

Kui kellelgi oli eelarvamusi Läti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtimise osas, siis ei olnud nad enam otseselt piiskopkonna juhtkonna vastu suunatud ja probleemide lahendamine oli kergemaks saanud.

2008. aastal peale piiskopkondade rajamist hindas kirikuvalitsus olukorda kirikus, kuulates ära nii uute piiskoppide hinnanguid ja analüüse kui ka praostide ja õpetajate arvustusi, ja tunnistas endale, et selleks, et kirik suudaks edukalt ja veenvalt täita Kristuse antud ülesannet, on olulise tähtsusega vaja lahendada vaimset loomust puudutavad küsimused. 2008. aasta sügisel võttis kirikuvalitsus vastu nn. Puduri dokumendi, mis oli mõeldud kasutamiseks kiriku juhtkonnas ja praostkondades, et kirikus parandada vaimset olukorda. Siin kõige olulisemad selles dokumendis ära märgitud punktid:

1. Konstateerime, et kiriku juhtimises on tunda depersonalisatsiooni ehk administratiivsete vahendite ülekaalu vaimse juhtimise üle. Küsimusi, mida peaks lahendama isiklikult ja vaimse juhtimise abiga läbi õpetajate, praostide ja piiskoppide, on püütud lahendada administratiivsete meetmetega... Sellepärast on vajalik nii tugevdada koguduste, praostkondade, piiskopkondade ja kiriku vaimset juhtimist üleüldiselt kui ka luua ja hoolt kanda kvaliteetsete suhete eest kiriku juhtkonna, õpetajate ja koguduste vahel ning eraldi veel õpetajate ja koguduste siseselt.

2. On vaja endale teadvustada ja formuleerida nn. turvaline ruum teoloogias, liturgias, kiriku seadusandluses ja praktikas, kus ametivennad võivad tegutseda kartuseta, ilma omavaheliste etteheidete ja umbusu varjuta. Selles omavahelises ruumis on vaja õppida elama teineteisega vennalikus austuses ka siis, kui mõningates küsimustes arvame või tegutseme teistmoodi. Suhetes nendega, kes juhtuvad väljuma sellest ruumist, juhinduda apostel Pauluse viitest: rääkida tõtt armastuses (Ef 4:15).

3. Konfliktid, kibestumised kirikus ei oleks võimalikud, kui me täielikult järgiksime evangeeliumi ja Kristuse õpetust. Sellepärast, peame me omavaheliste suhete ülalhoidmises iga päev lähenema Kristusele, lubades Pühal Vaimul ja meie usuvendadel ja -õdedel meid lähendada Temaga. See teema puudutab igaühte, aga eriti käib see vaimulikkonna kohta.

Uute vaimulike ettevalmistamisel on meil ette näidata häid saavutusi teoreetiliste teadmiste edasiandmisel, aga oleme omastanud liiga väikest tähtsust tulevaste vaimulike isiksuse kujundamisele ja vaimsele kasvule. On hädavajalik kõikidel koos kujundada Kiriku elu nõndamoodi, et see aitaks täiustada ja süvendada vaimulike siseelu, et nad ise, tugevdatutena, oleksid võimelised ja oskaksid viia oma koguduse liikmeid vaimse kasvu suunas.

2009. aastast alates algas eriline hoolitsemine õpetajate vaimse hoolekande eest

Mõned näited minu teenimisest.

Umbes kahe aasta jooksul külastasin ma nädalavahetustel üht inimest piiskopkonna õpetajate hulgast, et temaga lähemalt tuttavaks saada, et tutvuda tema elukorraga, tema peamiste muredega. See edendas usaldusest täidetud sõbralike suhete kujunemist õpetajate ja kiriku juhtkonna vahel.

2010. aastal alustasime visitatsioonidega täies mahus. Algselt kestsid nad kolm päeva nädala lõpus – reedest pühapäevani –, aga hiljem me pikendasime neid kuni ühe nädalani – pühapäevast pühapäevani. Eesmärgiks oli tutvuda koguduste olukorraga, nende tugevate ja nõrgemate külgedega, luua isiklik suhe iga kogudusega eraldi, koguduse juhtkonnaga, omavalitsusega ja kohaliku ühiskonnaga – koolidega, haiglatega, vanadekodudega, kultuuriasutustega jne. Niimoodi sai tugevdatud koguduste vaimne areng ja edendatud koguduste misjonitööd konkreetses kohas. Sealjuures me ka protokollisime igat visitatsiooni – üks protokolli eksemplar anti kogudusele ja teine jäi piiskopkonna kantseleile.

Siin on mõnede õpetajate ja koguduste juhatuse liikmete hinnangud visitatsiooni ajal kogetule.

Õpetaja Rolands Radziņš ütleb: Minu järeldus on, et visitatsioone, kui võimalik, on vaja jätkata, sest koguduste jaoks on see väga suur sündmus ja loob suurt vaimset ülendustunnet. Samuti, vaadates asja praktilisest küljest, said koguduse inimesed visitatsioonidest palju uut õppida.“

Code koguduse esimees Kārlis Bračka ütleb: Üldiselt, on visitatsioon toonud kaasa palju häid emotsioone ja andnud positiivset innustust edasiseks teenimiseks.

Koguduse inimesed tunnevad rõõmu ja rahuldust selle üle, mis on korda saadetud ... soojad ja inimlikud suhted, nagu mitte miski muu, suudavad meid kõige paremini innustada headele tegudele ja näha selgemalt ja paremalt meie koguduste ühist visiooni tuleviku jaoks. Just seda visitatsiooni päevadel kogudused kogesidki.

Iecava koguduse avalike suhete juht Iveta Salgrāve ütleb: „Esmalt – jahmatus. Midagi nii suurt ja tähtsat meie Iecava külas! Midagi veel enneolematut. Kummaliselt tundmatu. Segadus. Kust otsast alustada? Häireolukord. Kõike oli vaja üle vaadata, korrastada, süstematiseerida, taibata, läbi mõelda ja jõuda ära teha täpse ajaperioodi vältel. Toimetamine. Et kavatsused ja mõtted realiseeruksid. Et oleksime suutelised näitama seda, kuidas oleme siin elanud, millised on olnud meie elutingimused, kes me ise sellised tõepoolest oleme. Kuidas me ise ennast näeme. Millisteks me veel tahaksime saada. Peale unetut ööd, koitis reibas hommik. Selgus ja rahu. Piiskop kiirgas välja sellist pidulikku rahu, et unustasime, et oleme kontrolliva pilgu all. Tolerantselt, aga põhjalikult läbi vaadatud dokumendid, eriti raamatupidamise asjad. Mõistmine. Teineteise omavaheline ärakuulamine, vestlused, dialoogid, mis räägivad teise inimese olemusest, tema muutmoodi maailma vastu võtmisest, arusaamisest ja tunnustamisest. Ja kui märgataksegi puudujääke, kõlavad nad ometi soovituse vormis. Valu ja solvamiseta. Õpime, kuidas koguduse elu paremaks muuta, kuidas edendada majanduslike küsimuste lahendamist. Vaimustus ja juubeldamine. See hetk, kui viimasel päeval kontserdiprogrammi rikastas piiskop Pāvils ise oma viiulimänguga. Ajas kinni peetud hetk ja püha vaikus. Millegi suurema tajumine, kohalolek, kooshingamine. Niimoodi nägin mina seda.“

Õpetajate vaimne hoolekanne

Me mõistsime, et vaimse arengu võti meie kirikus on hea vaimne hoolekanne meie õpetajatele. Nõukogude režiimi lõppedes, toimus meie Kirikusse suur rahva juurdetung. Tarvis oli vaja õpetajaid nii taastatud kui uuesti loodud kogudustele. Seoses sellega, sisenesid Kiriku teenimisse ka inimesed piisava hariduseta ja vahel ka ambitsioone täis noored inimesed, kellel puudus jumalik kutsumus.

Üheksakümnendate alguses teenisid kogudustes üpris paljud, niinimetatud, „teenivad tudengid“ – sellised, kes olid lõpetanud vähemalt ühe õppeaasta teoloogiakursusel. See tekitas nii mõnegi probleemi kirikus. See asjaolu oli teatud määral ka vastutav selle negatiivse atmosfääri eest õpetajate keskel, mida ma 2004. aastal täheldasin.

2005. aastal moodustati õpetajate vaimse hoolekande valdkond, eesmärgiga edendada õpetajate vaimset kasvu, süvendada õpetajate isiklikku vaimset elu. Spetsiaalselt sellel eesmärgil sai Mazirbes rajatud vaimse hoolekande keskus. Praegu juhib seda valdkonda õpetaja Kārlis Irbe. Ta organiseerib rekollektsioone ja vajadusel osutab õpetajatele nii vaimset kui ka psühholoogilist toetust. Õpetajatele ja nende peredele pakutakse Mazirbes puhkuse aega, vaimse kriisi olukorda sattunud õpetajatel on võimalus veeta aega Mazirbe keskuses nii üksilduses kui ka vestlustes keskuse juhatajaga. Sarnased võimalused õpetajatele saada vaimset tuge on ka Burtniekis, õp. Kalcenavsi juhatusel, Griezes (õp. Freipičsi juhatusel, ja muudes kohtades.

Vaikuse rekollektsioonid

Erilist õnnistust meie kiriku vaimse elu edendamiseks on andnud Ignatiuse vaimsete harjutuste praktiseerimine. 2011. aastal kutsuti peapiiskop Jānis Vanags osa võtma kolmekümne päeva pikkustest vaikuse rekollektsioonidest Inglismaal. Seal kogetu mõjutas teda nii väga, et ta tegi kõik, mis võimalik, et seda kogeksid võimalikult rohkem meie kiriku õpetajaid.

Rekollektsioonide meetod toetub Loyola Ignatiuse rekollektsioonide läbiviimise printsiipidele. Rekollektsioonidel pakutakse võimalust veeta aega vaikuses, eraldudes argipäevast, et lugedes Pühasid Kirju, veetes aega palvetes, osaledes igapäevastel jumalateenistusel ja kohtudes koolitatud juhendajaga viia osalejat läbi erinevatest Pühakirja teemadest, evangeeliumi sündmustest, et sellisel moel ta paremini mõistaks ja kogeks Jumala antud ilmutust Pühakirjas. Ignatiuse rekollektsioonid pakuvad võimalust Jeesust rohkem tundma õppida ja õppides Jeesust rohkem tundma, teda ka rohkem armastama, ja armastades Teda, Temale järgneda ka argipäeval nii, et Jumala Sõna valgustaks kogu meie elu. Nad aitavad korrastada suhteid Jumala ja kaasinimestega ja saada kinnitust ja tervendust hingele.

Selline rekollektsioone läbi teinud inimene saab uuendatud jõuvarudega naasta talle Jumala poolt usaldatud kohustuste ja argipäevase teenimise juurde.

Ignatiuse rekollektsioonide keskuses Inglismaal on käinud mitmed meie kiriku vaimulikud (mina sealhulgas) ja ka ilmikud. Nende seast on paljud osalenud vaimse mentori väljaõppe seminaridel, et saada Ignatiuse rekollektsioonide läbiviijateks oma kodukohas. Nendel õppustel arendatakse eriti aktiivse kuulamise oskusi ja võimet kuulatada teise inimese kogemust Jumalaga, et aidata seda tal süvendada.

Mazirbe rekollektsioonide keskuses pakutakse kolmepäevaseid, kaheksapäevaseid ja aeg-ajalt ka täismahus 30 päeva pikkuseid vaikuse rekollektsioone. Rekollektsioonidel omandatakse erinevaid palvevorme: lectio divina ehk Jumalik lugemine, kujutluse palve, hindamise palve jt. palveviisid.

Praeguseks on meie kirikus välja kujunenud meeskond, kes viib läbi Ignatiuse rekollektsioone Mazirbes. On mitmeid vaimulikke, kes on omandanud õiguse õpetada välja uusi Ignatiuse rekollektsioonide juhte. Need on Andris Krauliņš, Elijs Godiņš, Ivars Jēkabsons, Jānis Vanags, Kārlis Irbe. Nad on omandanud ja täiustanud oma oskusi ja saanud vastava sertifikaadi Loyola Hall, St. Beunos rekollektsioonide hariduskeskustest Suurbritannias ja Mazirbe rekollektsioonide keskusest.

Misjonitöö edendamine

Meie kiriku silmapaistev õpetaja, kirikuajaloo professor ja India misjoni edendaja dr. Roberts Feldmanis on öelnud: „Misjonitöö on alati eksimatu mõõdupuu ühe kiriku vaimsele elule ja valvsusele. Sõltuvalt sellest, kas üks kirik teeb misjonitööd või mitte, seisneb tema tõeline väärtus ja tema elujõud. Teha misjonitööd tähendab olla tihedas ühenduses mitte ainult Kristuse käsuga, aga ka Tema püha Ihuga – Tema Kirikuga maa peal ja taevas. Misjonitöö edendamine on meie isamaa kiriku vaimse elu küsimus.

2011. aastal kinnitas kirikuvalitsus misjoni visiooni kui abi õpetajatele nende vaimses kasvus ja tukkuvate koguduste liikmete üles äratamiseks. See visioon toetub kolmele alustalale:

1. alustala – Matteuse evangeelium 28:18–20

„Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“

Mediteerides neid Jeesuse sõnu, õpetajad (samuti ilmikud) on kutsutud üles otsima vastuseid järgnevatele küsimustele:

  1. Kas mina neid sõnu võtan tõsiselt?
  2. Kas see Jeesuse käsk on mõeldud ka minule?
  3. Kui see nii on, kui avatud olen ma sellele kutsele; kuidas ma täidan Jeesuse käsku?
  4. Kuidas see peegeldub minu elus, kas ma pean kõigest kinni, mida Jeesus on käskinud?
  5. Kuidas see peegeldub minu jumalateenistustes?
  6. Kuidas see peegeldub minu jutlustes?
  7. Kas Kristuse kohalolek on märgatav minu koguduse elus?

 2. alustala – Apostlite teod 2:42–47

„Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes....Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine.... Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“

Mediteerides neid Jeesuse sõnu, õpetajad (samuti ilmikud) on kutsutud üles otsima vastuseid järgnevatele küsimustele:

  1. Kas ma olen siiras osaduses koguduse liikmetega ja teiste õpetajatega?
  2. Kas ma igatsen ühiste palvetamiste järgi oma ametivendade- ja õdedega ja koguduse liikmetega?
  3. Kas minu kogudus tuleb kokku rõõmustades, lihtsameelse südamega, ülistades Jumalat ?
  4. Kas materiaalsetes küsimustes jagan ma teistega? Milline on minu suhtumine kümnisesse?
  5. Kuidas kogudus jagab teiste kogudustega? Kuidas toetab ta misjonitegevusi ja õpetajat?
  6. Kuidas mina ja minu kogudus peame kinni apostlite õpetusest?
  7. Kas minu kogudus on ligitõmbav inimestele, kas temaga liituvad uued päästetud?

 3. alustala – Efeslastele 4:11–12

„Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks“.

Mediteerides neid Jeesuse sõnu, õpetajad (samuti ilmikud) on kutsutud üles otsima vastuseid järgnevatele küsimustele :

  1. Kas ma usun, et Jumal mind on kutsunud selleks teenimiseks, mida ma praegu harrastan?
  2. Kuidas minu teenimises ja minu koguduses peegeldub usaldus sellele kutsele?
  3. Kas ma teadvustan endale, et iga koguduse liige on pühak, keda on vaja ette valmistada teenimiseks?
  4. Kas ma pidevalt mõtlen selle üle järele ja palun Jumala abi luua mind efektiivseks kinnituseks Kristuse ihule?
  5. Millised on mu jutlused – kas need on ainult teoloogilised loengud?
  6. Kas ma viin koguduseni Kristuse sõnumit ja innustust ja jõudu muuta oma elu?
  7. Kas minu tegutsemine ei ole pelgalt lihalik – võibolla ma täidan üksnes iseenda programme?

Pastoraalse juhtimise instituut (PJI)

Juba mitmeid aastaid tegutseb Lätis pastoraalse juhtimise instituut – koolitusprogramm õpetajatele ja nende abikaasadele nelja aasta vältel.

PJI on koolitusprogramm, mida edukalt teostatakse Ameerika Ühendriikides. Programmis on osalenud ligikaudu 600 Missouri Sinodi õpetajaid ja nende abikaasat. Tänu PJI programmile, on nende õpetajate juhitud kogudustes toimunud positiivsed muutused, samuti on täheldatut koguduse liikmete arvu tõusu. PJI programm on mõeldud õpetajatele ja, kui nad on abielus, ka nende naistele, et naised saaksid süveneda oma abikaasadest õpetajate teenimisse ja olla neile head abilised. Programmi raames, toimub üks kord aastas intensiivne, ühenädalane koolitus ja pärast seda, kohtuvad õpetajad ja nende abikaasad kollegiaalsetes gruppides aasta jooksul kuni järgmise koolituse nädalani. PJI programm on orienteeritud misjonile eesmärgiga, et kogudus saaks avatumaks ühiskonnale, mille raames ta teenib.

Via de Cristo (Kristuse tee)

See on kolmepäevane kursus – üksikasjalikult struktureeritud laager, mis on mõeldud selleks, et tugevdada ja uuendada kristlastes usku ja nende kaudu, nende perede ja koguduste, muuta nende keskkonda, milles nad elavad, töötavad ja puhkavad. See toimub ilmikute koostöös vaimulikega, et tuua uuenemist Kirikule. Liikumise eesmärk on tugevdada kohalikke kogudusi. Meie kirikus on Via de Cristo „ palveränduriteks“ saanud rohkem kui tuhat luterlast. See arv iga aastaga aina kasvab ja toob kaasa häid tulemusi.

Me ei ole ideaalsed

Kellegi meie õpetaja kiri ütleb:

„Juhindudes oma kogemusest võin ma öelda: ükstapuha, mida ja kui palju ma ka ei teeks, inimesi see tihti nii või naa ei innusta teha asju õigesti. Ma ise käin pihil ja kutsun teisi – aga nemad ei tule. Ma pean jumalateenistusi intensiivselt ja süstemaatiliselt, aga inimesed ei tule, kuigi nad näevad, milliseid vilju see kannab minu elus. Veel enam, ma hoolikalt püüan jutustada ja seletada, miks sel kõigel on nii suur tähtsus, ometi … inimesed on samamoodi nagu pimedad ja kurdid. Ja näib, et neid mitte miski rohkem kui nemad ise ei huvita. Lõppude lõpuks, tunnen ma viimasel ajal tohutut vastupanu sellele, mida ma teen ja millele ma kutsun mulle usaldatud lambaid.

Mida rohkem  püüad täita Jumala tahet, seda rohkem püüab kurat kõike muuta rusudeks ja hävitada, mida Jumal on teostanud. Ja täpselt sellepärast on see, mida ma teen – et ma palvetan, et Issand Jumal aitaks lahendada seda, mitte sugugi kerget olukorda.“

Oleme püüdnud teadvustada põhiprobleeme:

  1. koguduste liikmete (kohati ka õpetajate) passiivsus;
  2. umbusklikkus misjonitöö võimalikkusest ümbritsevas ühiskonnas;
  3. umbusklikkus oma koguduse liikmete võimetesse läbi viia misjonitööd;
  4. nii materiaalse kui vaimse iseloomuga lahkhelid koguduses;
  5. teadmiste puudus;
  6. rahulolu enesega ja tahtmatus midagi muuta.

Lõpetuseks

Vaatamata kõikidele raskustele, on meie kirik olnud ja on jätkuvalt vaimne eluruum paljudele meie rahva põlvkondadele hällist hauani. Me teadvustame seda nii uhkuse kui vastutustundega ja otsime teid, kuidas jätkata teenimist sellel maal ja selle rahva keskel, millesse Jumal meid on asetanud – armastades, õpetades ja palvetades, et maad ja rahvast Kristusele lähemale tuua, austades todasama meie Issandat ja Päästjat – olgu Temale au, kiitus ja tänu igavesti!

Ettekanne sõnakuulutajate osaduspäeval Tartus, 10. märtsil 2020.

Tõlkinud Zanda Vilsone ja Madara Vilson

Päisefoto: Illimar Toomet

Pāvils Brūvers on Läti Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitpiiskop

© Meie Kirik