2005. aasta novembris kutsus tollane peaminister Andrus Ansip (Reformierakond) konverentsil „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas“ üles seisma ühiselt ja jõuliselt pereväärtuste eest ning rõhutas, et just traditsiooniline ja äraproovitud peremudel on kandnud meie rahvast läbi sajandite tänasesse päeva.

Samuti küsis Ansip, kui kindlameelsed suudame olla oma traditsioonilistes pereväärtustes ja kas me peaksime, kui maailmas tekib uusi suundumusi, uusi kooselumudeleid, alati kohe kiirustama looma nendele samasugust õiguslikku kaitset kui on traditsioonilisel abielul ja traditsioonilisel perekonnal.

Järgmisel kümnendil asus aga just nimelt Reformierakond läbi suruma traditsioonilisi pereväärtusi moonutavat kooseluseadust ning juurutama mõtteviisi, mis on otseses vastuolus Ansipi sõnavõtuga.

2016. aastal leidis ka Euroopa Komisjoni asepresidendiks tõusnud Andrus Ansip ise, et eestlased peaksid aru saama, et kooseluseadus viib Eesti Lääne-Euroopa ja Põhjamaade sallivate riikide hulka, eemale „punetavast“ idast.

Muu hulgas ütles peaminister Andrus Ansip 11. novembril 2005 peetud ettekandes „Kasvame kristlikel juurtel“ järgmist:

„Me peaksime ühiselt ja jõuliselt seisma traditsiooniliste pereväärtuste ning tugeva ja terve perekonna eest. Paar nädalat tagasi saime teada üle-euroopalise uuringu tulemused, mille järgi Eestis on väljaspool abielu sündinud laste osakaal Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas kõige kõrgem – 2003. aastal sündis Eestis väljaspool abielu 57,8% lastest, samal ajal kui kõigi liikmesriikide keskmine oli 31,6%. See on mõtlemapanev fakt.

Oleme teinud terve hulga olulisi otsuseid, millega oleme püüdnud luua võimalusi sündivuse suurendamiseks ja parandada lastega perekondade majanduslikku toimetulekut. Me püüame luua võimalusi pere- ja tööelu paindlikumaks ühitamiseks. Iga laps, kes siia maailma sünnib, peab tundma ennast oodatuna, peab tundma ennast hästi.

Me teame, et Eestis on uuringute järgi umbes 20 000 abielupaari, kes soovivad väga saada lapsi, kuid ilma meditsiinilise abita see neil ei õnnestu. Neile peredele endile käiks viljatusravi eest maksmine üle jõu. Olen veendunud, et riigi poolt on ülimalt kristlik aidata sellistel peredel lapsi saada ning viljatusravi täiendava kompenseerimise võimalused on valitsuse tasandil praegu kaalumisel.

On selge, et mida tugevam, tervem ja püsivam on perekond, seda paremini ja turvalisemalt tunnevad ennast selles perekonnas lapsed. Samas ei saa me seoses perekondadega rääkida loomulikult ju ainult lastest, me ei tohi kindlasti unustada ka oma auväärses eas vanemaid. Nad ei tohiks tunda endid ühiskonnast kõrvaletõugatuna, neil peab olema tagatud väärikas vanaduspõlv, me peaksime vääriliselt hindama ja võimalusel kasutama kõigi nende rikkalikke elukogemusi ja teadmisi.

Kõigis perekonna kui institutsiooni tugevdamist puudutavates küsimustes näen ma riigi ja kirikute, aga samuti erakondade, meediaorganisatsioonide ja erinevate elualade spetsialistide väga olulisi koostöövõimalusi alates väärtushinnangute kujundamisest kuni professionaalsete perenõustamise võimaluste loomiseni.

Meie ees seisab küsimus, kui kindlameelsed suudame olla oma traditsioonilistes pereväärtustes. Kas me peaksime, kui maailmas tekib uusi suundumusi, uusi kooselumudeleid, alati kohe kiirustama looma nendele samasugust õiguslikku kaitset kui on traditsioonilisel abielul ja traditsioonilisel perekonnal?

Traditsiooniline ja äraproovitud peremudel on kandnud meie rahvast läbi sajandite tänasesse päeva. See on väärtus, mida peaksime õiguslike meetmetega kaitsma kõige kindlamalt. See on väärtus, mida läbi kahe aastatuhande on kõige selgemalt tähtsustanud kristlik kirik. Ma kindlasti ei jaga nende arvamust, kes leiavad, et traditsiooniline abielu ja perekond on tänaseks oma aja ära elanud.

Igaüks meist, olgu laps või täiskasvanu, vajab oma igapäevases elus hingelist tasakaalu. Kindlasti on inimesele väga oluliseks hingelise tasakaalu allikaks tugev ja stabiilne perekond, aga me saame, paljud ilmselt ka iseenese näitel, endile teadvustada, et hingelise tasakaalu andjaks on loomulikult ka kirik.“

Loe kõne täismahus siin.

© Meie Kirik