Meedia teatel ühineb Eesti USA algatatud usu- ja veendumusvabaduse allianssiga. Samas käsitlevad Eesti meediaväljaanded (ERR, Delfi) seda allianssi „vastuolulisena“. ERRi uudisteportaal tsiteerib mõõduandvana väljaannet Politico, mis nimetab loodavat allianssi ebamugavaks või piinlikuks liiduks ning käsitleb seda Donald Trumpi administratsiooni püüdena „meeldida evangeelsetele kristlastele, kes on tema poliitilise toetusbaasi kõige olulisem osa“.

See, et peavoolu meediaringkonnad näevad poliitilises initsiatiivis usuvabaduse kaitseks piinlikku ja naeruväärset katset meeldida konservatiivsetele usklikele, on iseendast äärmiselt kõnekas. Kui USAs oleks ametis vasakliberaalne president (nagu seda oli Barack Hussein Obama), kes looks rahvusvahelist liitu „LGBT+ õiguste“ edendamiseks, kas võiks arvata, et Eesti Rahvusringhääling ja teised väljaanded käsitlevad seda „vastuolulisena“ või koguni „piinlikuna“? Muidugi mitte, sest erinevalt usuliste veendumuste järgimise vabadusest on „seksuaalse eneseteostamise vabadus“ ülioluline inimõigus ning selle kritiseerimine tooks kaasa süüdistused vähemuste „dehumaniseerimises“, nende õiguste „pisendamises“ jne.

Seoses nimetatud allianssi loomisega viibib neil päevil Washingtonis Eesti välisminister Urmas Reinsalu, kes rõhutab, et usuvabadus on oluline, universaalne inimõigus. „Tegelikkuses on õigused paberi peal, aga tähtis on pöörata tähelepanu ka praktikale ja tegevustele, et saavutada reaalselt põhiõiguste täitmine riikide poolt, eriti konfliktipiirkondades ja nendes riikides, kus ei ole demokraatlikud õigused tagatud,“ tsiteerib ERR Reinsalu sõnu.

Mida aga saab Eesti reaalselt ära teha usuvabaduse kui ühe põhilise inimõiguse kaitseks? Lisada ministri allkiri mõnele deklaratsioonile, mis juhib tähelepanu usuvabaduse tagamisega seotud probleemidele näiteks Hiinas, Lähis-Idas või Aafrikas? Avaldada palavat toetust oma suurima liitlase Ameerika Ühendriikide seisukohavõtule mõne paariariigi suhtes?

Kui Eesti valitsuse soov aidata kaasa usuvabaduse tagamisele lähtub tõsisest sisemisest veendumusest, tasuks kõigepealt pöörata tähelepanu sellele, mis praegu Soomes toimub.

Kristliku poliitiku, rahvasaadiku ja endise ministri Päivi Räsäneni ja nüüd ka vaimulik Juhana Pohjola kimbutamine (vt siit ja siit) seoses kirjutise „Ta lõi nad meheks ja naiseks“ väljaandmisega 15 aastat tagasi (!) peaks olema igale vaba ühiskonda väärtustavale kodanikule täiesti vastuvõtmatu. Lisaks uuritakse ka teist Räsäneni võimalikku vihakuritegu – tema täiesti viisakat ja asjakohast kommentaari sotsiaalmeedias seoses Soome luterliku kiriku ametliku toetusega Helsingi homofestivalile.

Ütelgem otse välja, et kristlike veendumuste rahumeelse ja argumenteeritud väljendamise käsitlemine vihakuriteona on ennekuulmatu – sedalaadi käitumist võiks riigivõimult eeldada näiteks mõne autoritaarse islamiriigi, aga mitte meie põhjanaabri Soome puhul. Kristlastel peab olema võimalik vabalt väljendada oma usulisi ja moraalseid veendumusi, kuulutada kristlikku õpetust ning elada selle kohaselt, ilma et nad peaks riigivõimu poolt kartma absurdset, kafkalikku kallaletungi.

Eesti valitsuse esindajatel oleks igati põhjust mainitud arengul silma peal hoida ja oma Soome kolleegidega sellest vestelda. Seda enam, et meile on ajaloost hästi tuttavad võtted, kuidas inimeste usuvabadust maha suruti. Me ei taha, et need ajad korduksid.

Lisaks võiks Eesti valitsus pöörata senisest enam tähelepanu Euroopas aset leidvatele rünnakutele kristlaste vastu (loe siit). Euroopa diplomaadid armastavad marssida seksuaalvähemuste toetuseks, Euroopa (sh Eesti) kohtunikud demonstreerivad oma solidaarsust Poola kohtunikega, ent kas kristlaste vastu suunatud rünnakuid üldse keegi (peale Ungari valitsuse) tähele paneb? Euroopa kristlaste kaitseks vähemalt sõna võttes näitaks Eesti valitsus oma reaalset pühendumist usuvabaduse küsimusele, mille Ameerika Ühendriikide praegune administratsioon on tänuväärselt tõstatanud.

Fotol: välisminister Urmas Reinsalu (V. Vihuri)

© Meie Kirik