Kas Eesti Vabariigi poolt riikliku kaitse alla võetud mälestised on osa meie rahvuslikust kultuuripärandist? Kui ei ole, siis miks riik on need objektid kaitse alla võtnud? Kui jah, siis miks ei leita rahalisi vahendeid nende korrashoiuks ja renoveerimiseks?

Neil päevil said möödunud sügisel ettenähtud tähtajaks Eesti riigilt mälestiste korrastamiseks toetust taotlenud isikud muinsuskaitseametilt kas positiivse või negatiivse vastuse. Ameti vastusest taotluse esitanutele selgub, et taotletud kogusummast suudeti katta vaid väike osa. Osundan:

„Tähtajalisse taotlusvooru esitati kokku 376 nõuetekohast taotlust kogusummas üle 9 miljoni euro. Neist 332 taotlust oli ehitismälestiste, hoonetest ajaloomälestiste ja muinsuskaitseala ehitiste korrastamiseks (kokku 8,9 miljonit eurot). Muinsuskaitseameti 2020. aasta eelarves on mälestiste säilitamise toetusteks ette nähtud 1,4 miljonit eurot.“

Ja veel:

„Täiendavasse tähtajalisse taotlusvooru (omandireformi reservfond) esitati kokku 39 nõuetekohast taotlust kogusummas üle 3,8 miljoni euro. Muinsuskaitseameti 2020. aasta eelarves on omandireformi reservfondi toetusteks ette nähtud 1 miljonit eurot.“

Nii et siis ühel juhul ületas vajadus 9 miljoni euro piiri ja riigil on välja panna vaid 1,4 miljonit, teisel juhul taotleti üle 3,8 miljoni euro ja riigil oli anda vaid 1 miljon.

Ometi me räägime lagunevatest kultuurimälestistest, mis on riikliku kaitse all! Kelle eest riik mälestisi kaitseb? Tundub, et ennekõike omaniku eest, kes seotakse piirangute ja kohustustega käsist ja jalust. Kirjutasin sellest pikemalt artiklis „Muinsuskaitse paine“.

Kui mälestiste – näiteks kirikuhoonete – omanikud oleksid jõukad, siis polekski ehk probleemi. Praegu aga oleme olukorras, kus riigi kehtestatud reeglite tõttu peavad omanikud kandma üle jõu käivaid kulusid, ning samas riik ise eraldab mälestiste korrastamiseks raha väga napilt.

Resümeerime. Riik on (väidetavalt) liiga vaene, et leida vahendeid rahvusliku ajaloo- ja kultuuripärandi elementaarseks korrashoiuks. See aga ei hoia riiki tagasi ladumast omaniku õlgadele nõudmiste koormat, mille täitmine ei ole realistlik.

See ei ole mälestiste kaitsmine, see on lihtsalt farss.

Fotol: renoveerimist ootav Pöide kirik (V. Vihuri)

© Meie Kirik