Näib, et kunagi Keila lähistel asunud Martin Lutheri mälestusmärgi taastamise idee on tõsiselt päevakorda tõusnud. Usupuhastuspühaks saadetud karjasekirjas kutsus koguni peapiiskop Urmas Viilma üles toetama Martin Lutheri ajaloolise kuju taastamist:

„Et väärikalt meenutada reformatsiooni eesmärki – suunata kirik ja kristlik elu tagasi Kristuse vundamendile – oleme võtnud nõuks taastada reformatsiooni ideede Eesti- ja Liivimaale jõudmise 500. aastapäevaks ajaloolise Martin Lutheri kuju Keila lähistel. Ühendagem selleks oma jõud kindlas veendumuses ja usus, et meie usu ainus puhastaja ja uuendaja ning kristliku elu ainus alus ja vundament on Issand Jeesus Kristus!“

Nõukogude ajal hävitatud Martin Lutheri kuju taastamine oleks ühelt poolt kahtlemata ajaloolise õigluse jalule seadmine. 1862. aastal püstitatud kuju võeti maha 1949. aastal. Algselt pidi Lutheri ausammas paigutatama Toompeale, praeguse Neeva Aleksandri katedraali kohale, ent selleks ei saadud Vene võimudelt luba ja seetõttu pandi kuju püsti Keila lähedale selleks raha annetanud mõisniku maale. Tollal oli aktuaalne luterliku identiteedi väljendamine, sest 1840. aastatel alguse saanud usuvahetusliikumine oli viinud märgatava osa luterlikust talurahvast õigeusku.

Martin Lutheri ausammas vanadel fotodel.

Millist eesmärki aga teeniks Lutheri kuju taastamine tänapäeval? Meenutaks luterluse pärandit, rõhutaks eestlaste luterlikku identiteeti? Reformatsiooniideede Eestisse jõudmise 500. aastapäeva tähistame juba hoopis teistsuguses olukorras kui 400. aastapäeva noore vabariigi algusaastatel.

Ajaleht Eesti Kirik tutvustas 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi järgmiselt: „Suuremad muutused on toimunud kirikute omavahelises järjestuses. Kõige suuremaks kirikuks tõusis rahvaloenduse tulemuste põhjal õigeusu kirik. Õigeusklikke on 176 773 (16% elanikkonnast) ja luterlasi 108 513 (10% elanikkonnast). Seega kantakse nüüdsest Eesti maailma usulisele kaardile õigeuskliku maana.“

Kui nii, siis võiks Lutheri kuju taastamises näha konfrontatsiooni astumist õigeusuga, konkreetsemalt vene õigeusuga – selle deklareerimist, et Eesti kuulub läänekristluse mõjusfääri ja protestantlikku kultuuriruumi.

Kuid praegusel oikumeenilise liikumise ja kirikutevahelise koostöö ajajärgul on kirikujuhtidel kombeks hoiduda konfessionaalsest vastandumisest. Pigemini otsitakse ühisosa. Luterlasedki mõtisklevad selle üle, mis neid katoliiklaste ja teiste kristlastega ühendab. EELK kodulehelt võib leida Timo Junkkaala artikli „Vääriti mõistetud Luther“, kus tsiteeritakse usupuhastaja sõnu:

„Palun, et inimesed unustaks mu nime ega nimeta end luterlasteks, vaid kristlasteks. Mis on Luther? Õpetus ei ole ju minu oma! Mind ei ole ka kellegi eest risti löödud (1Kr 1:13). Paulus ei tahtnud, et kristlased nimetaks end pauluslasteks või peetruslasteks (1Kr1:12; 3:4, 21−23), vaid neil tuli kutsuda end kristlasteks. Kuidas siis mina, armetu haisev sõnnikuhunnik, võiksin jõuda selleni, et Kristuse lapsi nimetatakse minu viletsa nime järgi.“

Luther soovis kuulutada vaid Kristuse, mitte iseenda õpetust. „Luther ise ei tahtnud olla keegi muu kui katoolse kiriku õpetaja, puhta evangeeliumi õpetuse taasavastaja ja tunnistaja,“ kirjutab Saksa konfessionaalset luterlust esindav piiskop Jobst Schöne. 1983. aastal valminud katoliiklaste ja luterlaste ühisavalduses nimetatakse Lutherit Jeesus Kristuse tunnistajaks. Küllap on luterlastel põhjust paljusid Lutheri taotlusi meeles pidada, kuid on iseküsimus, kas Kristuse või Pühakirja õpetuse rõhutamiseks peaks püstitama monumendi inimesele, kes pealegi ei soovinud oma isiku esile tõstmist.

Lõppude lõpuks võiks ju siis püstitada suure kuju vennastekoguduse rajajale krahv N. L. von Zinzendorfile, kes muide erinevalt Lutherist jõudis ka Liivimaale ning jutlustas 1736. aasta septembris Tallinnas. Vennastekogudusel on olnud väga tähtis roll eestlaste vaimsel ja kultuurilisel küpsemisel. Ainult et nii Luther kui Zinzendorf ei ole usulised autoriteedid sugugi kõigi Maarjamaa kristlaste jaoks.

Maarja Jeesus-lapsega. Kuju Narva Ülestõusmise peakiriku juures.

Kui peaks tekkima soov rajada monument Eesti rahva ja kultuuri kristlike juurte rõhutamiseks, siis mis võiks olla kõiki siinseid kristlasi ühendav kuju? Eestimaa on Maarjamaa, Jeesuse emale pühendatud maa. Kõne alla võiks tulla suur neitsi Maarja kuju, mis tuletaks meelde, et meil on taevas vägev eestpalvetaja. See oleks meelepärane katoliiklastele ja küllap ka paljudele protestantidele. Narvas võib ka õigeusu peakiriku juures näha Maarja kuju, mis osutab, et üldiselt kujudele pilte eelistavate õigeusklikele ei oleks see idee päris vastuvõetamatu. Osa protestante näeks Maarja austamises siiski liialdust.

Kuid arvatavasti leiaks kristlaskonnas üsna üksmeelset heakskiitu Lunastaja Kristuse kuju, nagu neid mitmel pool maailmas on püsitatud. Miks ei võiks just Kristuse kuju olla siinse kristlaskonna ühtsuspüüete ja osaduse taastamise lootuse väljendus? Ja samas ka märk, et Eesti kuulub nende maade sekka, kuhu on juba tuhatkond aastat tagasi jõudnud Kristuse evangeeliumi valgus?

Kuna elame vabal maal, siis võib muidugi iga konfessioon või huvigrupp korjata raha ja püsti panna oma pühakute ja kirikutegelaste kujusid. Selles mõttes võiks Eesti maastik olla oluliselt religioossem – meie kristlikud juured võiksid olla palju nähtavamad.

Leedu religioosne maastik.

Sajandite jooksul on Eestis domineerinud nii katoliiklus kui luterlus, ent siin ristuvad, põrkuvad ja põimuvad tegelikult nii Ida kui Lääne kiriklikud traditsioonid ning oma jälje on jätnud ka mitmed hilisemad protestantlikud usuliikumised. Kõiki meid, erineva konfessionaalse taustaga kristlasi, ühendab aga Kristus, elava Jumala Poeg, kes on sündinud Neitsi Maarjast ning surnud meie pattude eest.

Soli Deo gloria! Ainult Jumalale olgu au!

© Meie Kirik