Käesoleval aastal on Soome õiguskaitseorganid alustanud kaks juurdlust opositsioonipoliitiku Päivi Räsäneni vastu. Tvitteripostitus, milles ta küsis, miks kirik toetab homoseksualistide paraadi, sisaldas vaenuõhutavaks peetavat tsitaati apostel Pauluselt. Samasisuline etteheide puudutab tema 2004. a välja antud pamfletti, milles Räsänen käsitleb homoseksuaalsuse teemat. Dotsent Timo Eskola võtab lühidalt kokku juudi arusaama homoseksuaalsuse kohta ning rõhutab, et riik ei tohi sekkuda kirikusisesesse arutelusse, mis on patt ja mis mitte.

Kas homoseksuaalsuse üle toimuvas avalikus arutelus on võimalik tugineda Piiblile? Nii traditsiooniline kui sotsiaalmeedia on tulvil populistlikke ja emotsionaalseid hoiakuid ja seisukohavõtte. Küllap on tarvilik, et arutelusse lisandub professionaalse teadlase analüüs, mida Piibel tegelikult sellest räägib.

Esmalt on põhjust märkida, et Uue Testamendi uurijad on sõltumatult oma isiklikest arusaamadest või koolkonnast, kuhu nad kuuluvad, üsna üksmeelsed selles, et Piibli järgi on homoseksuaalsuse praktiseerimine patt. Tegemist on nii loomise- kui inimesekäsitusega seotud fundamentaalse arusaamaga. Juba igavikku lahkunud Uue Testamendi professor Heikki Räisänen, kes ei olnud mingil moel seotud tunnistusliku kristlusega ning keda peetakse nt traditsioonilisi arusaamu vaidlustava “kultuurikristlase” mõiste loojaks, oli täiesti veendunud, et Uue Testamendi kirjutajad pidasid homoseksuaalsuse praktiseerimist patuks. Ta kirjutab:

“Viimselt on “Piibli seisukoht” erakordselt selge: homoseksuaalil ei ole eksisteerimisõigust ei Jahve valitud rahva seas ega ka uue lepingu Jumala kuningriigis.” (raamat Raamattunäkemystä etsimässä). Ehkki kirjeldus on otse salvav ning mõiste “eksisteerimisõigus” kasutamine ebatäpne, on järeldus ühene.

Räisänen ei pidanud vajalikuks kohandada Piibli arusaama meieaegse muutunud väärtusruumiga – ehkki ta oleks võinud seda teha. Tänapäevases diskussioonis püüavad just homoliikumise aktivistid väita, et Piibel ei räägi otseselt homosuhetest.

Sarnasel seisukohal on ka Räisäneni õpilane ning asjakohastel Soome luterliku kiriku sümpoosiumitel ettekandeid pidanud dotsent Kari Kuula. Näiteks raamatu “Homoseksuaalsus Piiblis ja kiriku õpetuses” (Homoseksuaalisuus Raamatussa ja kirkon opetuksessa) artiklis “Eksegeetikast hermeneutikani” (Eksegetiikasta hermeneutiikkaan) tõdeb ta: “Me saame Pauluse viidetest homoseksuaalsusele teha järgnevad eksegeetilised järeldused,” ning jätkab muuhulgas järgnevalt:

“...Apostel mõistab hukka igasuguse homoseksuaalse käitumise.

…Ta peab oma seisukohta vaieldamatuks ning eeldab kristlastelt sellega nõustumist.

…Ta peab homoseksuaalseid tegusid loomuvastasteks, sest Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks, kes peavad liituma omavahel. Sellepärast on inimestel loomupärane soov ühtida vastassugupoolega.”

Ehkki ka Kuula ei toeta Piibli esitatud seisukohta, toob ta selle siiski esile. Oma artiklis teeb ta lisaks ettepaneku “vaadata üle traditsiooniline arusaam”. Seejuures ei lähtu ta enam Piibli sisust, vaid eeldusest, et Piibli “arusaamad sõltuvad toonasest maailmakäsitusest”. Kuula sõnul ei tarvitse need olla “kristlastele alati ja kõikjal siduvad”. Teisalt jätab ta põhjendamata, miks need ei peaks olema kirikule siduvad. Ometigi tunnistab ta sellega, et taolisel juhul tegutseksid kristlased vastupidiselt Piibli selgele õpetusele.

Küsimus loomisest ja langusest

Professor Räisäneni ja dotsent Kuula tähelepanekuid saab hõlpsalt tõestada asjassepuutuvate piiblikohtadega. Kui apostel Paulus kirjeldab Rooma kirja 1. peatükis langenud maailma, kõrvutab ta inimeste argielu tegelikkust Piibli loomislooga (seda kinnitavad üsna haruldased, loomisloost pärinevad sõnad nagu “neljajalgne” ja “roomaja”). Peatüki lõpul kirjeldab Paulus pattulangemise sügavust nentides, et ka mehe ja naise loomine ning vanatestamentlik arusaam perekonnast on rikutud, eriti kui loobutakse “loomulikust” suguaktist ning alustatakse suguelu samast soost inimestega.

Paulus lähtub seega ideaalist, loomistöö täiuslikkusest. Vaimulikust aspektist tunnistab ta, et patu tõttu on see ideaal rikutud. Ehkki küsimus homoseksist esineb kontekstis mõneti juhuslikuna (loomisloo enda ülesehituse tõttu), osutub see siiski patu tegelikkust väljendavaks asjaoluks.

Küsimus langemisest on pingestab ka nüüdisaegset arutelu. Paljud naturalistid või evolutsiooniteooria toetajad tänapäeval sellist põhjendust ei toeta. Pattulangemine ei ole neile argument. Seetõttu on arutelu juba ette määratud ebaõnnestumisele. Kristlase jaoks on küsimus puhtalt vaimulikust põhjendusest, mis kuulub kirikusisesesse arutellu – sellesse, milles võttis sõna ka Päivi Räsänen.

Jeesuse õpetus hooramisest

Kas leiame ka Jeesuselt endalt seisukoha samasooliste inimeste seksuaalsuhete kohta? Eksegeetilise analüüsi kohaselt on kesksel kohal südame pattudest rääkiva lause Markuse 7:21 (vrd Mt 15:19). Lauses esinev mitmuse vorm porneiai osutab ebamoraalsetele seksuaalsetele tegudele. See erineb abielurikkumisest, moikhai, mida selles salmis samuti nimetatakse. Sõnana viitab porneiai Vanas Testamendis ning juudi kirjanduses näiteks templiprostitutsioonile (ka poissprostituutidele) ja sodoomiale (vt TDNT). Juudi teoloogia kontekstis määratleti seksuaalpatud Moosese raamatute järgi (3Ms 18). Seal loetletute hulka kuuluvad intsest, homoseksuaalne praktika ning ühtimine loomadega. On loogiline järeldada, et just nii mõistis seda teemat iga juut (vt Gagnon). Seda kinnitab ka asjaolu, et taolise arusaama nende sõnade ja homoseksuaalse käitumise seostest leiame ka Pauluselt (1Kr 6:9).

Jeesuse kõnes sisalduvas loetelus nimetatakse ka hoorust, aselgeia. Mõistena kirjeldab see paljusid seksuaalse hooruse vorme. Sõna tähendust kirjeldab selle esinemine 2. Peetruse kirjas, kus sama mõistega kirjeldatakse Soodoma ja Gomorra linnade avalikku seksuaalelu, “sodoomiat” ehk homoseksuaalset praktikat (2Pt 2:7) Need näited tuletavad meelde, et seksuaalsust puudutavaid mõisteid ja arusaamu seksuaalsest ebamoraalsusest liigendati juudi mõtlemises Vana Testamendi mõistete abil.

Kristlik arusaam rõhutab omakorda puhtust ja kõlbelisust. Nendega seostuvad loomise põhijooned naise ja mehe vahelisest loomulikust armastusest ja sidemest. Seksuaalsus on küll Jumala and, aga selle teostamine toimub pühendunud ja ustavas abielus. Sellepärast eristatakse seda selgepiiriliselt seksuaalsete tegude muudest vormidest.

Ka siinkohal tuleb selgelt esile lahknemine Soome ühiskonna üldiselt tunnustatud moraaliarusaamadest. Nüüdisajal õigustatakse kõlvatust enamasti seksuaalse vabadusega.

Pattude loendid apostlitel

Jeesuse arusaama kinnitab ka apostlite õpetus kogudustele saadetud kirjades. Neis esitatakse jutlusele tüüpiliselt loendeid, millega kirjeldati patu erinevaid avaldumisvorme. Näiteks Paulus selgitab loendite abil vaimulikult ärganud inimese sisemist võitlust. “[L]ihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite. Kui aga Vaim juhib teid, siis te ei ole Seaduse all.” (Gl 5:17–18) Liha on inimese vana loomus. See on Jumala vaenlane ega taha täita Jumala tahet. Selle eesmärgiks on isekuse teostamine. Sellepärast kuuluvad liha tegude hulka “hoorus, rüvedus, kõlvatus” (Gl 5:19–20). Kuna tegemist on patuga, on sellel vaimulik tähendus. Liha teod lahutavad inimese Jumalast: “need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.” (s. 21)

Sama räägib kiri korintlastele: “Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, [...]” (1Kr 6:9). Õpetuse teravik on selge. Usklik ei saa puhta südamega püsida patus. Vaim tuletab talle seda pidevalt meelde, tehes teda Jumala ees süüdlaseks. Kristlane elab uut elu armust ja andeksandmisest. Sellepärast elab ta vabana käskude toodud süütundest, olles teisalt sõltuv armastuse käsust.

Ka need piiblikohad tekitavad kirikust võõranduva ühiskonnaga pingeid. Paljud inimesed ei usu enam üldse elusse pärast surma, mistõttu see tugevalt usuline arusaam puudutab üksnes kristliku – ning Soomes eriti luterliku – identiteediga usklikke (sarnased arusaamad on tüüpilised ka õigeusu, katoliku, nelipühi ja vabakirikule). Pattude tunnistamist õpetatakse selleks, et pärast surma pääseda taevasse.

Kirik ja küsimus patu olemusest

Tänapäevase arutelu probleemiks on mõneti erinevalt sõnastatud eeldused. Aegamisi kirikust võõranduv ühiskond kaugeneb ühtlasi vaimuliku elu põhimõtetest, millel rajaneb kristlik väärtusruum. Kuna vestlejatel on täiesti erinev arusaam sellest, mis on patt, on paljudel avalikus arutelus osalevatel inimestel keeruline tunnustada kristlasest vestluskaaslase arusaamade vundamenti.

Tunnistav kristlane usub Pauluse õpetusse, et Jumala seaduse ülesanne on paljastada patu olemus, “anda patutundmine” (Rm 3:20). Uskliku inimese terminoloogia on läbinisti teoloogiline ning seda kasutatakse eelkõige kirikusiseses arutelus. Ühiskondlikus arutelus paljud inimesed sõna taolist tähendust ei tunnusta ning seda ei olegi vaja. Sest tegemist on vaimuliku asjaoluga, mis tunnistava kristluse aspektist puudutab inimese usulist päästet, mitte ühiskondlikku staatust.

Seega on asju, mille pärast ei tohi ühiskonnas solvuda. Tänapäevases arutelus on erinevaid usulisi lähtekohti, mis on eelduslikult kristlikud. Kristlusel võib olla oma arusaam loomisest, patust ja surmajärgsest elust. Luterlik kirik peab seda endale siduvaks nii Piibli ja usutunnistuskirjade, aga ka riikliku kirikuseaduse ja kiriku sisereeglite kaudu. Kui inimene ei tunnista neist ühtegi, on täiesti mõttetu võtta mingit seisukohta kristluse vaimuliku sõnumi kohta. Ja miks ta peakski midagi ütlema, kui ta lihtsalt ei usu, et mingit pääsemist üldse vaja läheb.

Pealegi on eksitav tõlgendada kristlikku patu- ja armu kuulutust vihakõneks või rünnakuks mõne ühiskondliku rühma vastu. Kirik kuulutab praegusel ajal patuks paljusid argielulisi asju, mida riigiseadused või valitsev moraal kurjaks ei pea. Taoline kõne ei pane ühiskonnas kedagi ebavõrdsesse olukorda. Tegemist on iga inimese jumalasuhtega – ning selle eest hoolitsemine “kiriku enda asi”.

Samuti oleks eksitav tõsta homoseks eriliseks, suuremaks kui teised patud. Kiriku eetose järgi on abielueelne seksuaalvahekord ja abielurikkumine sama suur patt. Eelnimetatud piiblikohtade põhjal on päris selge, et kui abielurikkuja ei kahetse Jumala ees oma tegu ega tunnista seda pihil, siis läheb ta hukka. Kristlik kirik on seda alati kuulutanud ning teeb seda ka edaspidi. Ometigi pahanda see enam kedagi.

Haavumine ja solvumine põhjendamatu ka seetõttu, et kohtuistungil ei ole võimalik käsitleda usulist veendumust. Kohus ei või otsustada, kas kirik tohib midagi patuks kuulutada või mitte. Luterlik teoloogia rõhutab seda eriti regimendiõpetuses. Kohtu ülesanne on üksnes hinnata, kas mingi teguviis on seadustega kooskõlas või vastuolus. Kirik kannab teisalt hoolt vaimuliku sõnumi kuulutamise eest. Kui Päivi Räsänen astub välja [kirikuvalitsuse] otsuse vastu osaleda Helsingis toimunud Pride’i meeleavaldusel, siis esindab ta kirikukogu liikmena luterliku kiriku usulist arusaama seksuaalpattudest ning tema sõnum on suunatud luterlikule kirikule.

Teaduslik järeldus

Teadusliku meetodiga Piibli analüüsimine annab lihtsa järelduse. Ehkki kristlik kirik esitleb end igale inimesele samamoodi ning on sarnaselt Issandale “patuste sõber”, ei kiida ta heaks pattu jäämist. Piibli suhtumine homoseksuaalsesse praktikasse on selgelt eitav – nagu ka näiteks abielurikkumisse. See on Piibli põhjal nii selge, et on lausa hämmastav, kuidas Soomes on taolisest lihtsa asja üle vaidlema asutud.

Kui piibelliku arusaama esitamine oleks kuritegelik, oleks professor Räisänen tulnud süüdi mõista juba 1980-ndatel. Tänapäeval võiks Päivi Räsäneni asemel olla samahästi dotsent Kari Kuula, kelle seisukoht on ühene: selline on Piibli arusaam. Just samamoodi on rääkinud ka Päivi Räsänen. Igaühel tasuks aga endamisi mõelda, kas on mõistlik või lihtsalt kohane hakata võitlema Piibli enese õpetusega.

Aga eeluurimise all on Soomes vaid mõni üksik sõna võtnud inimene – sealhulgas just kirikukogu liige Räsänen –, mitte eksegeedid. Avalik arutelu ei lähtu ratsionaalsetest ega ka akadeemilistest argumentidest. Tänapäevane diskussioon juhindub postmodernsest väärtusliberalismist. Tegemist on väärtuskonfliktiga, milles äärmuslike rühmade identiteedipoliitika ründab vastaseid vaid valikuliselt. Käesoleval juhul püütakse seada kahtluse alla kristlasest kodaniku õigus põhjendada avalikus arutelus oma seisukohti vaimulike argumentidega.

Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet

Timo Eskola, dr. theol., dr. phil on paarkümmend aastat töötanud Soome Teoloogilise Instituudi Uue Testamendi õppejõuna