Inimesed astuvad kirikust välja mitmesugustel põhjustel, peamiselt majanduslikel. Kui varem lahkuti vaesuse tõttu, siis nüüd kaalub jõukas inimene, kuidas kirikumaksudeks tasutavaid eurosid paremini investeerida.

Järgmine põhjus on pettumine kirikus. Loodetud abi pole saadud. Negatiivse kogemuse põhjustab näiteks preestri saamatus või hoolimatus. Eriti kiriklikel talitustel on inimene kõige õrnem ja haavatavam.

Kolmas põhjus on eluviiside privatiseerumine. Jumalasse küll usutakse, kuid seejuures ei vajata kirikut. Traditsioonilised institutsioonid kaotavad oma populaarsust, kusjuures kirik on väiksem kaotaja kui ametiühingud, ajalehtede paberversioonid ja poliitilised erakonnad.

Kõige põhjendatum on kirikust väljaastumine juhul, kui inimese veendumused lähevad lahku kiriku usust. Uskmatule inimesele näib kirikusse kuulumine mõttetuna, ehkki ateist võib kuuluda kirikusse kristliku hoolekandetöö või kultuuritraditsioonide toetamise pärast.

Väidetavalt on veendumused viimastel kümnenditel välja surnud, ideede üle peaaegu ei arutleta. Poliitiliste ideoloogiate uinudes on moes lepituse otsimine. Seejuures on huvitav täheldada ateistlike ideede kerkimist. Ka Soomes avaldatakse üha enam religiooni ja kirikut kritiseerivat kirjandust. Aktiviseerunud on vabamõtlejad.

Moodsa ateismi juured 

Jumala-usu kriitikud on kas agnostikud või ateistid, kelle veendumused erinevad üksteisest põhimõtteliselt. Agnostiku arvates ei ole Jumalast ega tema olemasolust võimalik saada mingit tõestatavat teavet. Agnostikute ettevaatliku hoiakuga leppimatud ateistid peavad Jumala olemasolu võimatuks. Ateism võib väljenduda nii praktilises jumalasalgamises kui loogilistele argumentidele rajatud mõtteviisis. Reaalsus on seletatav ilma Jumalata.

Moodsa ateismi juured peituvad Prantsuse revolutsioonis ja selle ateistlikus eksperimendis. Kuid alles hiljem, Ludwig FeuerbachiKarl Marxi ja Sigmund Freudi töö tulemusena on ateismi hakatud pidama arvestatavaks mõttelaadiks. Feuerbachi järgi on Jumal projektsioon, milles peegeldub inimese igatsus elu mõtte ja surematuse järele. Religioon on inimlik konstruktsioon ning räägib üksnes inimesest. Inimesest eraldiseisvat Jumalat ei ole.

Marx arendas Feuerbachi arusaama religioonist kui projektsioonist edasi. Inimese igatsus teispoolsuse järele ning parema tuleviku soovimine on põhjustatud ühiskondlikust ebaõiglusest. Viletsust ja vaesust püütakse varjata religiooni pakutava lohutusega, mis ei lase aga näha tegelikke kitsaskohti ega sekkuda ühiskondlikesse probleemidesse. Kuna oopium ei paranda allasurutud rahva olukorda, tuleb religioonist vabaneda. Marxi ühiskondlik programm tõotas, et majandusliku ja ühiskondliku ebavõrdsuse kõrvaldamisega kaob vajadus lohutuse järgi ning religioon kaotab jalge alt pinna.

Ka Freudi religiooniteooriate taga võib näha Feuerbachi põhiideed. Tegelikult on religioon projektsioon; inimese sügavaimad igatsused saavad oma kuju alateadvuse religioosses mõtlemises. Freudile on religioon ja Jumal inimese bioloogiliste ja psühholoogiliste eelduste vältimatu tagajärg. Jumal esindab isa ja tema antavat turvalisust ja kaitset. Usk Jumalasse on inimese lapselik vastus abitustundele, omamoodi naasmine lapsepõlve, isa sülelusse. Ajapikku sellest regressioonist vabanetakse: inimkond on pidevalt arenev ning religioon on vaid üks samm evolutsiooni teel. Ateism on märgiks inimkonna täiskasvanuks saamisest.

Feuerbach esitas moodsa ateismi põhiväite: mitte Jumal ei loonud inimest, vaid inimene lõi Jumala. Marx tuletas religiooni sünni ühiskonna ja majanduse kitsaskohtadest. Freud omakorda taandas religiooni sünni inimese psüühilistele omadustele. Neid teooriaid täiendas Charles Darwini teooria looduslikust valikust, mis seletas looduse mitmekülgsust. Eraldi võttes pole Darwini teooria ei ateistlik ega teistlik. Pärast Darwinit tundus paljudele, et loodusteaduste ja religiooni vahel toimub suur võitlus, milles religioon jääb alla.

Uusateismi tõus 

Teaduse ja religiooni vastandamine annab tooni ka uusimas ateistlikus kirjanduses. Eelkõige angloameerika kultuuriruumis on ilmunud hulk raamatuid, mida võib pidada uusateistlikeks. Soome keeles ilmunutest võib nimetada näiteks Christopher Hitchensi God is not Great (2006), Sam Harrise The End of Faith (2004) ja Daniel Dennetti Breaking the Spell (2006). Suurimat tähelepanu on siiski äratanud etoloog Richard Dawkinsi raamat The God Delusion (Bantam Books, 2006; eesti keeles “Luul jumalast”, 2011). 

Dawkinsit tuntakse andeka loodusteaduste populariseerijana ning ta töötabki Oxfordi ülikoolis teaduse populariseerimise professorina. Soome keelde tõlgitud raamatutes “Pime kellassepp” (1989), “Isekas geen” (1993) ja “Jõgi Eedenist” (1995, eesti keeles 2000) on Dawkins kõigile arusaadavas keeles selgitanud moodsa evolutsiooniteooria arusaama elu tekkest ja arengust. Juba neis raamatutes on ta muuhulgas esitanud ka religioonivastast kriitikat.

Raamat The God Delusion sisaldab küll loodusteaduslikku informatsiooni, kuid selle sihiks pole mitte lugejate teadusealane harimine. Eesmärk on näidata usku Jumalasse ja religioone laiemalt kui ohtlikke pettekujutlusi. The God Delusion on agressiivne ateismikuulutus, mis püüab lugejat oma usku pöörata: “See raamat saavutab oma eesmärgi, kui keegi seda usklikuna lugema hakates lõpetab uskmatuna”.

Millest uusateism lähtub? 

The God Delusion ja paljud teisedki uusateistlikud raamatud tunduvad olevat eelkõige reaktsioon Ühendriikides toimuvale diskussioonile. Kreatsionistid püüavad seal jõulistelt positsioonidelt viia nn teaduslik loomisõpetus kooliprogrammidesse ja ühiskondlikule areenile. Uusateistid püüavad omakorda põhja lasta kõik katsed teha Jumal või mõni teine üleloomulik tegur osaks loodusteadusest. Mõnikord minnakse veel kaugemale, uskudes, et loodusteadused tõestavad, et usk Jumalasse on pettekujutlus.

Vaadeldes uusateistliku kirjanduse konteksti, võib märgata, et uusateistid mängivad samal mänguväljal kreatsionistidega. Kui viimased arvavad, et Jumal-Looja olemasolu saab tõestada loodusteaduslike meetoditega, siis uusateistide arvates tõestab loodusteadus, et Jumalat ei ole. Nende ühisnimetajaks on veendumus, et Jumala olemasolu või mitteolemasolu on tõestatav ning et see arutelu on osa loodusteadusest. Kas tõesti arvavad uusateistid, et loodusteadused saavad anda vastuseid metafüüsilistele küsimustele? Kindlasti mitte, sest nende arvates metafüüsikat, üleloomulikku ei ole. Kõik on loomulik.

Jumala-küsimus religioonifilosoofias 

Kas kreatsionistid ja uusateistid otsivad vastust religiooni olemuse kohta õigest kohast? Filosoofias ja teoloogias ei peeta küsimust Jumala olemasolust loodusteaduste valdkonda kuuluvaks. Loodusteadused uurivad materiaalset ja verifitseeritavat reaalsust. Nende olemusse ei kuulu seisukoha võtmine nn teispoolsuse kohta, kuhu kuuluvad metafüüsika ja küsimus Jumalast. Religioonifilosoofia valdkonnas on aga võimalik teha mõttelisi katseid, otsida erinevaid teooriaid ja järgi proovida jumalatõestuste argumente. Religioonifilosoofias võivad loodusteaduse tulemused anda argumentatsioonile teatud toormaterjali. Ometigi on põhjust tõmmata selge eraldusjoon: loodusteaduste mänguväljakul Jumalat mängunupuna kasutada ei saa.

Religioonifilosoofid on eri meelt selles, kui kindlalt saab esitada väiteid Jumala eksistentsi poolt või vastu. Mõned toetavad evidentsialismi, mille kohaselt peavad kõik uskumused rajanema tõestusmaterjalile; korralike tõenditeta pole uskumus ratsionaalne ega õigustatud. Teised on omakorda fideistid, kelle arvates pole võimalik usulisi väiteid mõistuslikult põhjendada või tõestada õigena religioosset usku. “Usuotsus” tuleb teha ilma, et selle poolt või vastu oleks kindlaid tõendeid.

Jumala olemasolu toetava evidentsialismi võib jagada tugevaks ja nõrgaks. Tugeva evidentsialismi toetajad arvavad, et Jumala olemasolu poolt saab esitada vettpidavaid argumente, mis veenavad iga ratsionaalset inimest. Kuulsaim sedalaadi arusaama esindav religioonifilosoof on Richard Swinburne. Tema arvates seletab muuhulgas nii universumi kui inimese ja loomariigi olemasolu kõige paremini teistlik hüpotees, mis on teistest alternatiividest kõige tõenäolisem.

Nõrga evidentsialismi toetajate arvates ei suudeta Jumala olemasolu kohta esitada kõiki inimesi veenvat tõestust. Filosoofilises plaanis püüavad nad eelkõige selgitada usulises keeles kasutatavaid väljendeid, usuliste traditsioonide sisemist loogikat ja religiooni intellektuaalseid aluseid.

Nõrga evidentsialismi toetajad peavad teismi mitmekülgseks mõttesüsteemiks, millele oleks sobimatu otsida tugevaid ratsionaalseid tõendeid. Tõsi küll, ka nemad võivad esitada Jumala olemasolu ja religioosset maailmapilti toetavaid põhjendusi, kuid nad ei eelda, et need peaksid iga inimest veenma. Nõrga ratsionalismi toetajad peavad neid põhjendusi küll ratsionaalseteks, kuid kalduvad sama mõõdukasse relativismi: ratsionaalsus on alati mingil viisil sõltuv kontekstist.

Moodsa religioonifilosoofia vooluna võib veel nimetada nn reformitud epistemoloogia esindajaid, kellede seast tuntuim on ilmselt Alvin Plantinga. Nad lükkavad tagasi nii fideismi kui evidentsialismi, kuid nende arusaam jumalausu seotusest ratsionaalsusega on erinev fideistidest. Erinevalt evidentsialistidest ei pea nad teistlike uskumuste erilist tõestamist vajalikuks. Reformitud epistemoloogid arutlevad ratsionaalsuse ja teadusliku põhjendatuse mõistete üle, püüdes teismi näidata sobiva ja ratsionaalse põhiuskumusena, mida ei pea tuletama teistest uskumustest.

Religiooniteemalist filosoofilist arutelu peetakse erinevatel põhjustel ja erineval viisil. Sellega võrreldes tundub uusateism mõnikord monotoonsena. Kas loodusteadlased on liitunud mänguga, kus nende endi heakskiidetud mängureeglid pole enam piisavad tõstatatud probleemide lahendamiseks? Uusateistlikul suundumusel on vastus olemas.

Ateismi kaitsvatele teostele on esitatud vastukirjutisi, millede seas suurimat tähelepanu on pälvinud Alister McGrathi ja tema abikaasa Collicutt McGrathi kirjutatud raamatuke The Dawkins Delusion (SPCK, 2007). Juba raamatu pealkiri annab mõista, kelle argumentatsiooni selles vaadeldakse. Oxfordi ülikoolis ajaloolise teoloogia professorina töötav McGrath on viljakas kirjutaja, kellel on loodusteaduslik taust: enne teoloogi karjääri kaitses ta Oxfordis kraadi molekulaarse biofüüsika valdkonnas. McGrathi arvukatest teaduslikest teostest väärib nimetamist kolmeosaline, enam kui tuhandeleheküljeline Scientific Theology (T&T Glark, 2001–2003), mis autori sõnade kohaselt on “teadusliku teoloogia” meetodit kirjeldav “laiendatud essee”. Raamatud on sissejuhatuseks sarjale, millest peaks ilmuma veel vähemalt seitse köidet.

Richard Dawkinsi argumendid ateismi poolt 

Dawkinsi argumendid Jumala-usu vastu ja ateismi poolt võib kokku võtta järgnevalt. 1) Elu teke ja looduse mitmekülgsus on seletatav evolutsioonimehhanismidega. Üleloomulik kavandaja, Looja, on kasutu hüpotees. 2) Kõne Jumalast puudutab peamiselt nähtavat reaalsust. Seega võib Jumala-hüpoteesi loodusteadusliku meetodiga kontrollida ja selle väiteid kummutada. 3) Religioon on hukatuslik. See sunnib inimesi tegutsema vägivaldselt ning klammerduma kitsarinnaliste ja sallimatute tõekspidamiste külge. Vana Testamendi Jumal on “kättemaksuhimuline ja verejanuline etniline puhastaja, naistevihkaja, homofoob, rassist ja lastetapja, kes soovib genotsiidi”, kõige kurja kehastus.

Jumala olemasolu on ebatõenäoline 

Dawkins peab väiteid Jumala olemasolust loodusteadulikuks hüpoteesiks. Hinnates selle tõepärasust jõuab ta järeldusele, et väide Jumala olemasolust on äärmiselt ebatõenäoline ja tuleb praktikas tagasi lükata. Dawkinsi arvates sarnaneb Jumala-hüpoteesi probleem eelkõige vana küsimusega: “Kes lõi Jumala?” Ta sõnastab selle aga ümber: kui oleks olemas Jumal, kes on kõik loonud, peaks ta olema erakordselt keerukas.

Dawkinsi arvates on asjad seda ebatõenäolisemad, mida keerulisemad nad on. Seega on erakordselt ebatõenäoline, et Jumal on olemas. Dawkins leiab, et kavandaja peab olema keerukam kui kavandatav objekt. Kuna universum tervikuna on tohutult keeruline, peaks Jumal omakorda olema palju kordi keerukam. See on aga ebatõenäoline.

McGrath küsib, miks keerukusest järeldub ebatõenäolisus. Pigem on probleemiks asjaolu, et Dawkins tundub pidavat Jumalat empiirilisse reaalsusse kuuluvaks olendiks. Vaid sel juhul võiks vähemalt Dawkinsi teoreetilisi järeldusi pidada põhjendatuks. Kui aga osutub, et Jumal ei ole osa oma loodust, vaid on olemuslikult sellest eraldatud, nagu seda õpetavad kõik suured monoteistlikud religioonid, põrkub Dawkinsi loogika probleemidele. Võib esitada vastuküsimuse: kas empiirilise reaalsuse reeglid on teispoolse Jumala juures kehtivad? Dawkins näib lähtuvat materialistlikust eeldusest. Kas see viib omakorda nõiaringini, kuna materialism välistab juba definitiivselt Jumala olemasolu?

Loodusteadused ja Jumal 

Filosoofias ja teoloogias on üldiselt arvatud, et kõne Jumalast ei kuulu loodusteaduse valdkonda. Materiaalset reaalsust uurivad loodusteadused ulatuvad mittemateriaalse reaalsuse nagu ideede, meelsuse, tunnete, vaimu, metafüüsika või Jumalaga kokku puutudes oma meetodite piirideni. Pole juhus, et ülikool, universitas, uurib reaalsust erinevate meetoditega. Igal teadusvaldkonnal on oma territoorium ning ühelgi neist pole vastust kõigile küsimustele. Sellepärast on vaja dialoogi ja vastastikust austust.

Religioonifilosoofia ajaloo jooksul on esitatud palju argumente Jumala olemasolu poolt ja vastu. Ilmselt ei suuda isegi väga hästi põhjendatud filosoofilised argumendid teisitimõtlejaid ümber veenda. Teadlased, kes sellistele argumentidele toetudes on pöördunud ateismist Jumala-usu poole või vastupidi, on harvad erandid. Ka klassikaliste konfessioonide seas on jumalatõestuste kasutamisse suhtutud üsna reserveeritult.

Loodusteaduse tulemused on avatud erinevatele loodusteaduslikele tõlgendustele. Ateistide arvates sobivad nende veendumused uurimistulemustega hästi kokku. Võimalik on jõuda ka risti vastupidisele järeldusele: teadus ja usk Jumalasse ei välista teineteist. McGrath viitab uurimustele, mille kohaselt võib tippteadlaste hulgast leida nii ateiste, usklikke kui ka agnostikuid.

Dawkins arvab teisiti, eeldades, et iga uurimisse süvenev aus inimene jõuab vältimatult ateismini. Seega on end kristlasteks pidavad teadlased Dawkinsi arvates ebaausad, ebajärjekindlad või silmakirjalikud. Sugeda saavad ka sellised teadlased, kelle arvates sobituvad uurimistulemused nii Jumala-usu kui ateismiga. Pole raske nõustuda McGrathi hinnanguga: Dawkinsi mõtteviis on mõneti dogmaatiline.

“Valgete laikude Jumala” ohud 

Teaduse ja religiooni erinevad rollid võivad ka paljudel kristlastel hõlpsasti segi minna. Looja olemasolu põhjendatakse loodusest leitavate imedega, millele on raske, kui mitte võimatu anda teaduslik seletus. Tihtipeale näib selline argumentatsioon veenvana, kuid selle ohuks on teadmatuse “valgete laikude” täitmine Jumalaga. Teaduse arenedes võivad need väheneda või hoopis kaduda. Siis ei jää Jumalale enam ruumi.

Nii Dawkins kui McGrath on sellist “valgete laikude Jumalat” kritiseerides ühel meelel. Siiski loodab McGrath, et loodusteaduslikest teooriatest rääkides võiks Dawkins sama tagasihoidlik olla. Ka teooriad võivad areneda ja muutuda. Looduse mitmekesisust suudab praegu kõige paremini seletada evolutsiooniteooria. Teaduse arenedes võivad selle teooria mõned detailid või laiemadki suundumused muutuda. Loodusteaduste ajaloost võib õppida, et ükski teooria pole suutnud kõike ammendavalt ja lõplikult seletada.

Religioon ja teadus tegutsevad kumbki oma territooriumil. Religiooni valdkonnas on mõistlik jälgida teaduslikku uurimistööd, et selle abil mõista paremini maailma, milles me elame. Dawkinsi arvates ei saa religiooni rahule jätta. Ta on sügavalt veendunud, et religioon on hukatuslik, elu vaesestav ja vägivallale õhutav. Dawkinsi missioon on teha maailm õnnelikuks kogu olemasoleva religioossuse väljajuurimisega.

Religiooni ja vägivalla suhe 

Religioossed inimesed on teinud ja teevad vägivaldseid, hukkamõistetavaid tegusid. Tihtipeale on neid õigustatud ka religiooniga. Kas religioon paneb inimese vägivaldselt käituma? Sellele küsimusele vastust otsides oleks hea vaadelda, millist osa täidab vägivald erinevates religioossetes traditsioonides.

Jeesuse õpetus rõhutas vägivallatust ning ta ise andis eeskuju rahumeelsest eluviisist, mida ka kristlased peavad järgima. Apostel Paulus keelas usklikele omakohtu: “Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega” (Rm 12:18). Kristluse keskmes on rahuideaal. Tõsi küll, ka kristluses on räägitud õigustatud vägivalla võimalusest. Näiteks Pauluse järgi võib valitseja kasutada vajadusel jõudu (Rm 13:1–8). Ehkki islami traditsioonist võib leida mõtte džihaadist, pühast sõjast, ei toeta maailma moslemite suur enamus sellest hoolimata mõtet vägivalla levimist.

Mis põhjustab religiooniga seotud sõdu maailma eri paigus? Mis põhjustab religioossetele tekstidele tuginevat terrorismi? Kui ka religioossetest traditsioonidest innustatud vägivallatsejad põhjendavad oma tegevust usuliste tavadega, ei ole religioonid eeldatavalt vägivaldsemad kui inimene üldiselt. Probleemide vägivaldne lahendamine tundub pigem üldinimlikuna ning selle õigustamiseks kasutatakse erinevaid ideoloogiaid, nii religioosseid kui poliitilisi. Kõik religioonid ja ideed on samas paadis.

Dawkins ei tunnista, et ateism võiks õhutada vägivalda. Eriti torkab see silma 20. sajandi ateistlike ideoloogiate hävituslikkuse taustal. Kommunistide ja natsionaalsotsialistide ideede ateistlik süsteem kiusas taga nii kristlasi kui teiste religioonide esindajaid. Ateismi moraal ei ole parem teistest ideoloogiatest.

Religiooni, eriti kristlust kritiseerides jutustab Dawkins religiooni väärastunud vormide kohta hulga anekdoote. Neid näiteid esitab ta tavapärase usuelu kirjeldusena. Sedalaadi retoorikale tähelepanu pöörates osutab McGrath, et selle abil kujutab Dawkins religiooni nii ebameeldivana, et sellele vastuseismine ongi lihtsam. Karikatuure kasutades ta isegi ei püüa olla oma kriitika objekti vastu õiglane. Ateismi puhtalt teoreetilise mõttekonstruktsioonina esitades ei viita ta sellele, kuidas ateismi on praktiseeritud. Lugeja küsib, kas propaganda võidabki asjakohase ja kriitilise mõtlemise.

Oht dialoogile 

“Luul jumalast” on toonilt agressiivne ja kirglik. Dawkins kasutab religioossete nähtuste kirjeldamisel silmatorkavalt tugevat retoorikat; on raske uskuda, et ta suudaks veenda kedagi teist peale nende, kes on niigi temaga nõus. Ta kritiseerib teravalt teadlaste kolleegiume, kes ei jõua temaga sarnaste religioonifilosoofiliste järeldusteni. Kahetsusväärne hoiak raskendab religiooniteemalist diskussiooni. Dialoogi pigem ei tekigi ning erimeelsed karjuvad üksteisest üle.

Märgid sellest on juba õhus. Raamatust “Luul jumalast” on tehtud kriitilisi raamatuarvustusi, mille koostajad on – võib-olla Dawkinsi raamatu eeskujul – kasutanud üsna turtsakaid väljendusi. “Hoolimatu, dogmaatiline, latrav ja vastuoluline”, ründab ajalehe Prospect raamatukriitik Andrew Brown. Ka Jim Holt New York Times’ist pole leebem: “Ennasttäis stiil, argumentatsioon on kohati lohakas.” Ajalehes Books & Culture peab filosoof Alvin Plantinga Dawkinsi filosoofilist argumentatsiooni “parimal juhul naiivseks”. Ajalehes London Review of Books kirjutab omakorda kirjanduseuurija Terry Eagleton: “Kujuta endale ette kedagi, kes peab end bioloogiks ja kelle teadmised piirduvad raamatuga Briti saarte lindudest, ning sa mõistad üldjoontes seda, mis tunne on lugeda Dawkinsi mõtteid teoloogiast.” Ka McGrathi raamat pole intellektuaalsetest torgetest vaba.

Üleskutse mõttevahetusele 

Vastastikustest rünnetest viljakam oleks üksteise kuulamine ja õppimine. Kirik peaks olema huvitatud sellest, et “Luul jumalast” on leidnud palju lugejaid; paljudes paikades on sellel olnud pöörane müügiedu. “Luul jumalast” näib olevat suunatud eriti loodusteadusest huvitunud noortele meestele, kes uurimuste kohaselt on suurim kirikust lahkujate rühm. Kirik peaks suhtuma tõsisemalt oskusesse rääkida usust nõnda, et see annaks inimese arusaamist rahuldavaid vastuseid. Kristlus on sobiv ka miks-küsimuste küsijatele ning  elu saladuste uudishimulikele uurijatele.

Nagu McGrathi raamat näitab, ei suuda raamat “Luul jumalast” kristlust tõsiseltvõetavalt rünnata. Ometigi paljastab Dawkinsi teos, milliste küsimuste üle inimesed juurdlevad. See on teatud indikaator paljude inimeste religiooni- ja kirikuvastasele filosoofilisele kriitikale. Kirikul ja kristlastel on teoloogilist ja filosoofilist potentsiaali sellele väljakutsele vastamiseks, seda tuleks teha julgemalt kui varem. Siiski võiksid kristlased valida Dawkinsist ja teistest uusateistidest erineva viisi oma asja ajamiseks. Kui vähemalt püütaks hoiduda kõlavast retoorikast ja võitluslikkusest, kutsudes kritiseerijaid selle asemel avatud mõttevahetusele.

Kristlik usk ei ole filosoofiale sarnane idee, mida aktsepteeritakse ratsionaalsete argumentide sunnil. Usk on usaldussuhe inimlähedase, armastava Jumalaga. Selle keskmes on müsteerium ja mõistusega seletamatud asjad. Teoloogia ajaloost võib leida arvukaid näiteid, et kristlus võib siiski pakkuda rahuldust ka inimese mõistusele. Usk ei ole staatiline seisund, vaid pigem teekond, mida käiakse. Sellel teekonnal kohtub inimene nii müsteeriumidega, millest võib saada valgustust juba selles ajas, kui saladustega, mis avanevad alles siis, kui usk muutub nägemiseks.

Tõlkinud Illimar Toomet 

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Kanava ning avaldati veebilehes Meie Kirik esmalt 30. jaanuaril 2009 autori ja Kanava toimetuse loal.

Eero Huovinen (sünd 1944) oli aastatel 1991–2010 Soome luterliku kiriku Helsingi piiskop. Ta kaitses teoloogiadoktori kraadi 1978. aastal ning töötas Helsingi ülikooli dogmaatikaprofessori ja usuteaduskonna dekaanina. Tema uurimisvaldkonnaks on olnud Martin Lutheri teoloogia ja uuem roomakatoliku kiriku teoloogia.

© Meie Kirik