Matteuse 22:34-46

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Täna kuuldud evangeeliumis esitatakse kaks küsimust – üks seaduse valdkonnast ja teine lunastust käsitlev. Esimese küsimuse esitavad seaduste asjatundjad variserid lootuses, et Jeesus oma vastusega lõksu langeb. “Milline käsk Seaduses on suurim?” Kui sa suudad koondada kõik, mida Mooses õpetas ühte lihtsasse käsku, siis milline see käsk oleks? Teise küsimuse esitab Jeesus variseridele soovides, et nood pööraksid oma mõtted käsult evangeeliumile. “Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?”

Need kaks küsimust on ka meie tänase mõtiskluse teemaks. Mooses ja Jeesus. Nende suhtes esitatavad küsimused on nii tähtsad, et meilgi peab olema selge ning kindel vastus, kuna neist küsimustest sõltub meie igavene elu taevariigis.

“Milline käsk Seaduses on suurim?”

Variseridele oli see vaat et lausa elu küsimus. Nad püüdsid meeleheitlikult leida sellele vastust. Kui Jumal ootab meilt sõnakuulekust ehk käsu täitmist, aga just nii see on, siis milline võiks olla käske kokkuvõttev nõue? Milline on ühine nimetaja? Oskus asju lühidalt seletada on suur asi. Kui me ei suuda oma mõtteid väljendada paari lausega, siis ei ole meil ka paljusõnaliselt midagi öelda. Jeesuse kaasaegsed kirjatundjad ja õpetajad pidasid ägedaid vaidlusi selle üle, milline võiks olla Moosese viit raamatut ehk Seadust kokkuvõttev käsk, mis hõlmaks endas kõiki teisi käske. Nad otsisid hüüdlauset, millega oleks olnud võimalik täielikult haarata Jumala tahteavaldus inimese suhtes. Paraku ei olnud neil edu selles tegevuses. Kõik, mida nad suutsid oli see, et seaduse raamat muutus üha paksemaks. Kui Jumala jaoks jätkus kümnest käsust, et kõik asjad selgeks teha, siis variserid paisutasid selle 613 keelule ja käsule. Jumalakartliku juudi elu võis olla tõeline põrgu. Arvamine, et viimse pisiasjani reguleeritud tegevus aitab elada ei pea paika. Hirm, et sa oled mõne nõmeda reegli vastu eksinud, võtab elult viimsegi rõõmu.

Üks põhjus miks juudid püüdsid Jumala tahet väga üksikasjalikult enda poolsete käskudega paika panna, oli soov määratleda vähim võimalik osa, mida tuleb teha Looja tahte täitmiseks. Me võime nimetada seda “Püha Alammäära religiooniks”. Kui tihti on vaja tegelikult kirikus käia? Võib olla aitab kahest korrast aastas. Kui palju pean Jumala jaoks tegelikult annetama? Ehk aitab ühest protsendist sissetulekust. Kui palju pean tegelikult palvetama, andestama, pihil ja armulaual käima või kui palju pean tegelikult ristiusu õpetust tundma? Tundub, et me otsime sagedasti seda alammäära kus võime südamerahuga öelda, et oleme teinud kõik mis peab ja meie vahekord Issandaga on korras. Püha Alammäära usk laseb meil tegutseda nii, et kõik  toimub otstarbekohaselt ja valutult. See kodustab Jumala käsud ja muudab need nagu lemmikloomaks, kelle võtame jalutuskäigule kaasa kui tahame näidata ennast religioossena.

Jeesus tunnetas siin lõksu. Tema teab milline on meie süda ja teab, kuidas me väänleme ja keerutame ning teeme kõik selleks, et Jumala seadustest mööda hiilida.

Ta annab vastuseks kaks suurt käsku. “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk.” Süda, hing ja mõistus on heebrea viis öelda, et sa kuulud tervikuna Jumalale. Iga viimne kui osake sinus peab püüdlema Tema poole. Armasta Jumalat kogu oma olemas oluga. See on  suurim käsk.

Teine on selle sarnane. Armasta oma ligimest nagu iseennast. Need kaks käsku käivad käsikäes ja on lahutamatud. Ei tohi väita, et armastame Jumalat kui me ei armasta oma kaasinimest. Neis kahes käsus armasta Jumalat ja armasta ligimest on kogu õpetus ja prohvetid. Nendele kahele alustalale toetuvad kõik Jumala korraldused. Kui see Looja seaduste kokkuvõtte tundub veel liiga pikk, siis võib kasutada ainult kaheksast tähest koosnevat sõna – armastus. Kuna hooliv armastus ei tee kunagi halba kaasinimesele, siis on see Jumala käskude täitmine.

Kahjuks me oleme hädas sõnaga armastus (agape). Meil on raskusi selle piibelliku tähenduse mõistmisega. Me arvame, et see on tunne, mingi soe ja õrn meeleolu mis meid jäägitult haarab. Kuid hooliv armastus ei ole eriline tunne. Armastus on tegu. See on hea tahte avaldus teise inimese suhtes.

Tihti kasutatakse erilise tunde seletamiseks väljendit: “Ma olen langenud armastuse küüsi.” See on veider väljend. Armastus ei ole midagi sellist, millesse võib langeda. Langemine tähendab tasakaalu ja kontrolli kaotamist. Inimesed, kes on kaotanud olukorra üle kontrolli, on langenud hoopis kiusatuse küüsi, aga mitte armastuse mõju alla.

Hooliv armastus on ettekavatsetud ehk sihilik tegu. Sa annad hädalisele lootmata, et midagi tagasi saad. Võime öelda ka nii, et armastus on ohverdamine. Kui tavaliselt on meil näpud pööratud enda poole, siis armastuses sirutame abistavad käed välja ligimese poole ja ohverdame hädas olijale mingi osa oma varast, teadmistest või ajast. On olnud ka selliseid juhtumeid, kus ligimese eest on ohverdatud oma maine elu.

Jeesus õpetab tähendamissõnas halastaja samaarlasest, et ligimeseks, keda peame armastama, on igaüks, keda Jumal on asetanud meie kõrvale ja kes parajasti meie abi vajab. See võib olla keegi, kellega sa tänaval ootamatult kokku saad või kusagil järjekorras kõrvuti seisad. Aga see võib olla sama hästi su oma pere liige. Meil on palju ligimesi. Rohkem kui tavaliselt arvame. Mõelgem kõigi nende peale, kellega iga päev kokku puutume. Kõiki neid inimesi käsib Issand armastada, vaatamata sellele, kas nad on meie vastu lahked või mitte. Vaatamata sellele, kas nad meeldivad meile või mitte, tuleb meil käsi ulatada, kui nad hädas on.

Jeesus on öelnud, et me saame armastada Jumalat ligimese kaudu. Klaas vett, mille ulatame janusele, anname samas Jumalale. Näljast toites toidame Issandat. Kodutule peavarju andes kutsume Jumala oma tuppa. Aja, mille oleme kulutanud kellegi elu rikastamiseks, oleme ohverdanud Jumalale.

Milliste tegude kaudu veel võime tunnistada oma armastust Looja vastu? Kindlasti siis, kui meie südames ei ole teisi jumalaid. Kui kogu meie usaldus ja lootus on antud Loojale ning tunnistame Tema ülemvõimu oma elu üle. Ka siis, kui oleme tähelepanelikud Jumala sõna suhtes ja palves Temaga kõneleme ning armulauas Tema ohvri vastu võtame, tuleb esile meie armastus Jumala vastu.

Kui me nõnda Jumalat ja kaasinimest armastame, siis peegeldub meis Looja armastus oma laste vastu. Nii nagu kuu peegeldab päikese valgust, oleme meiegi Kristuse valguse peegeldajateks maailmas. Teame ka seda, et meie peegeldus ei ole täiuslik. Me oleme küll Jumala näo järgi loodud, see tähendab, et meis peaks olema ainult armastus, kuna Jumal on armastus, kuid alates Aadama ja Eeva vastuhakust on peegelpilt tugevalt muutunud. Meie enesekeskne soov olla ise Jumal on määrinud ja vigastanud peegelpinna nii tugevalt, et me ei suuda enam selget Jumala kujutist edastada. Pildi teravus sõltub sellest, kui tugevalt me ligimest ja Jumalat armastame. Kas meie peegeldus on ähmane, kuid siiski aimatav või peegeldame täiesti valet pilti Jumalast, lausa karikatuuri.

Tundes oma olukorda ja teades oma jõudu, tunnistame, et oleme kaugel täiuslikkusest. Hirmujudinad käivad üle selja, kui mõtled käsu peale, mis nõuab, et oleksime sama pühad nagu Jumal. Kes suudab nii armastada, nagu Jumal seda teeb? Siit tõuseb esile ka teine küsimus. Kes saab siis päästetud? Kui Jumal nõuab kogu südamest tulevat armastust tema ja kaasinimese vastu, kes siis suudab seista Kõigevägevama palge ees? Kas sina suudad? Me teame väga hästi, et ei ole suutelised armastama sel moel. Isegi Ema Teresa ei suutnud. Nii kaua, kui tegeleme ainult käsuga, oleme määratud hukkumisele. Me eksime käskude vastu, aga patu palk on ju surm.

Nüüd oleks ehk õige aeg jõuda küsimuse juurde, mille esitas Jeesus ise: “Mida te arvate Messia kohta? Kelle poeg ta on?” Jeesus pöörab meie tähelepanu sellele, et Temas on saanud Jumal inimeseks, uuendatud inimeseks. Selliseks, millisena Looja tahtis inimest näha. Jeesus tuli, et olla püha nagu Taevane Isa seda on. Ta tuli, et taastada langenud inimese juures jumalanäolisus. Tuli, et armastada Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. Ta tuli, et armastada kaasinimest kui iseennast. Mitte sõnades, vaid teos. Kas on veel suuremat armastustegu kui anda oma elu teiste eest? Sel ajal kui meie olime Jumala vaenlased, saadab Tema oma Poja meie eest surema. Sel ajal, kui meie olime käsu järgi surma mõistetud, kingib Jumal meile Kristuses elu. Tema kannatus, surm ja ülestõusmine korvab meie puudulikku armastuse. Olles Kristuse nimesse ristitud, Teda uskudes ja päästjana vastu võttes oleme meiegi Jumala silmis armu leidnud. 

Kui meie teeme armastustegusid, siis mitte sellepärast, et teenida Jumala heakskiitu ja pääseda taevasse, vaid sellepärast, et Jumal on meid Kristuses armastanud ning taevariigi ukse lahti teinud ja me tahame Teda oma vastuarmastusega selle eest tänada. Aamen.

© Meie Kirik