Öeldakse, et elus on kaks rasket asja. Esimene on elada üksi, vallalisena. Teine on elada abielus. Neid raskusi põhjustab pinge meisse loodud vajaduse ja pattulangemise vahel.

Praegusel ajal muutub aga üha raskemaks mõista, mida abielu meie ühiskonnas ja kiriklikus arutelus tähendab. Kord vaatame nõutult parlamendihoone poole ja siis meie suurima kiriku piiskoppide seisukohavõtte. Kuidas küll saab ühe mehe ja ühe naise püsiva liidu ainulaadsus muutuda nii ebaselgeks, ehkki sellest tunnistavad vastuvaidlematult nii bioloogia, ajalugu, kogemus kui ka Jumala ilmutussõna?

Abielukäsituse purunemise üks põhjustest on olnud see, et abielu on ühekülgselt peetud ühiskondlikuks korraks. Jumal seadis loomisel abielu. See ühiskondlik institutsioon puudutab kõiki inimesi. Meie luterlikus traditsioonis on seda peetud maise võimu valdkonda kuuluvaks, aga seda on mõistetud ka Jumala käsu ja püha korraldusena, mida isegi kristlikud valitsejad ei tohi ega saa tema alustelt nihutada. Sellel on üldkehtiv loomuseaduslik alus, aga ka teoloogiline sisu.

Abielu on kristlasele usu kool. Viimselt on abielu võrreldav armastuses ühendatud kolmainu Jumala persoonide ühtsuse ja erinevusega ning samuti Kristuse ja koguduse vahelise suhtega. Ometigi on meie riigikiriklikus traditsioonis tekkinud mudel, et abielu (ja abielulahutuse) sisu ja eelduste üle otsustab parlament. Juriidilisest registreerimisõigusest kinni hoidev Soome evangeelne-luterlik kirik õnnistab ilma oma teoloogiliste põhjendusteta vahet tegemata kõiki paare, kutsudes neid elama kristlikult.

Kui abielu peetakse pelgalt ühiskondlikuks institutsiooniks, võib seda pidevalt muutuvas ühiskonnas pidada samuti muutuvaks, mitte püsivaks loomiskorraks. Selles valguses võib abielukorda vabalt ümber kujundada. Varsti võib martsipanist kujuke pulmatordil kujutada nii soo kui arvu poolest mida iganes.

Teine suur abielukäsituse pahupidi pööraja on olnud individualistlik ja romantiline arusaam abielust. Enne valgustusaega määrasid arusaamise abielust selle eesmärgid. Abielu on mõeldud perekonna ja laste jaoks, abikaasade vastastikuseks toetamiseks ning ravimiks himude vastu. Tänapäeval on abielu keskmes tunnetele rajanev suhe. Ehkki romantiline armastus kuulub olemuslikult abielusse, moonutab valitsev suundumus ootusi abielule, mis omakorda mõjutab abieluliitude püsivust. Lisaks võimaldab see muuta arusaama abielust. Rõhutades üksikisiku vajadust ja soove üsnagi mitmenäolise armastuse järele, on võimalik kõrvale lükata teised abielu olemuslikud mõõtmed. Sellepärast vastanduvad avalikus arutelus „meie õigus armastusele ja olla aktsepteeritud“ ning „lapse õigus isale ja emale“.

Mida me saame teha? Esiteks saame me kodanikena tegutseda ühiskonna kõigi erinevate kanalite kaudu, et abielu säiliks mehe ja naise vahelise liiduna. Kui ilmalik seadusandlus loobub loomuseaduslikust alusest, tuleb kristlikel kirikutel ja ühendustel kõiges õpetada ja tegutseda loomiskorra ja Jumala seadmiste kohaselt.

Teiseks tuleb meil endil abielu pühaks pidada. See tähendab, et me ise kanname hoolt oma abielu anni eest ning julgustame oma eeskujuga teisi võtma vabaabielu asemel julgelt vastu Jumala antav and ja ülesanne.

Kolmandaks oodatakse meilt, et oleksime valmis Jumala armus ja tões, sõnade ja tegudega võtma vastu kõik meie juurde saadetud ligimesed, kes on erineval moel oma inimsuhetes ja seksuaalsuses hellaks tehtud või katkised.

Neljandaks vajame me elamiseks jumalateenistust, sest just selle eluvaldkonna raskustes ja kiusatustes ei suuda me jääda püsima ilma Kristuse vere jätkuva puhastuse ja väeta.

Viiendaks saame me palvetada oma rahva ning oma laste pärast, kes on üha suuremas segaduses. Praegugi on aktuaalsed Martin Lutheri laulatuskorra sõnad (eesti keeles väljaandes: Luterlikud usutunnistuskirjad, Tallinn 2014, lk 223):

„Issand Jumal, kes sa oled loonud mehe ja naise ning määranud nad abieluseisusesse, õnnistanud neid oma ihuviljaga ja tähistanud sellega oma armsa Poja Jeesuse Kristuse ja kiriku, tema pruudi, ühenduse saladust, me palume sinu põhjatumat heldust, et sa ei laseks oma loodud korral ja õnnistusel kaduda ega hävida, vaid hoiaksid seda armulikult meie sees Jeesuse Kristuse, meie Issanda kaudu, aamen.“

Tõlkinud Illimar Toomet 

Juhana Pohjola on Soome luterliku misjonipiiskopkonna dekaan

 

© Meie Kirik